Hajameelsus

Proosa

Laske kõige hajameelsemal inimesel sügavasti mõtteisse vajuda, tõstke ta püsti, pange tema jalad liikuma ja ta viib teid eksimatult vee juurde, kui kogu ümbruskonnas üldse vett leidub. Kui te Ameerika Suures kõrbes peaksite kunagi janu kannatama, proovige seda eksperimenti - loodetavasti juhtub teie karavanis olema ka mõni professor-metafüüsik. Jah, igaüks teab, et mõtiskelu ja vesi on teineteisega igavesti paari pandud.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 25

[Matemaatikaõpetaja Molotov:] Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja buržuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina… teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, 22. peatükk

Doktor Vlach räägib alati, et hajameelsuse kõige karistusväärsem vorm on see, kui inimesed unustavad elust rõõmu tunda, kui nad võtavad saatuse kuninglikke kinke vastu veendumuses, et see on enesestmõistetav.
- Zdeněk Jirotka, "Saturnin", tlk Leo Metsar, 1961, lk 34

Kuid vana Greni pärast ei maksnud muret tunda. Ta seisatas laste juures, ohkas nagu tavaliselt ja lausus oma alatisel hajameelsel viisil: "Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah."
- Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", tlk Vladimir Beekman, 1960, ptk 2

Ta oli nii hajameelne, et keetis muna asemel taskukella, kuid samal ajal ei unustanud seda viie minuti pärast välja võtta. (lk 119)
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.

Mis need sul seal ongi,
küsin hajameelselt porgandeid ja näppe hakkides, pilk õues,
ahjaa, kaalikad, keegi maanteel, naabri koer haugub, ja hää pekiga siga ahjus.