Noodivõti

Noodivõti ehk võti on noodikirja märk, mis määrab teatud helikõrguse noodijoonestikul.

Tänapäeval kasutatakse noodikirjas põhiliselt G-võtit, F-võtit ja C-võtit, mis määravad vastavalt esimese oktavi G (sol), väikese oktavi F (fa) ning esimese oktavi C (do) asukoha noodijoonestikul.

G-võti

Viiulivõti

• G-võtit (sol-võti), mis määrab esimese oktavi G asukoha teisel noodijoonel, nimetatakse ka viiulivõtmeks. Vanamuusikas kasutati ka G-võtit, mis määrab esimese oktavi G asukoha esimesel noodijoonel, nimetusega "prantsuse võti".

F-võti

Bassivõti

• F-võtit (fa-võti), mis määrab väikese oktavi F asukoha neljandal noodijoonel, nimetatakse ka bassivõtmeks. Harvem kasutatakse F-võtit, mis määrab väikese oktavi F asukoha viiendal noodijoonel, nimetusega sub-bassivõti.

C-võti

Aldivõti

• C-võtmed (do-võtmed) määravad esimese oktavi C asukoha.
  • Aldivõti määrab esimese oktavi C asukoha kolmandal noodijoonel.
  • Sopranivõti määrab esimese oktavi C asukoha esimesel noodijoonel.
  • Baritonivõti määrab esimese oktavi C asukoha viiendal noodijoonel.
  • Tenorivõti määrab esimese oktavi C asukoha neljandal noodijoonel.
  • Metsosopranivõti määrab esimese oktavi C asukoha teisel noodijoonel.

JO-võti

Zoltán Kodály loodud relatiivses noodisüsteemis kasutatakse JO-võtit, mis määrab JO asukoha noodijoonestikul.

1. oktavi c¹ eri võtmetes

Viiuli-, bassi-, aldi-, tenori-, prantsuse, soprani-, löökpilli-, baritoni-, subbassi- ja metsosopranivõti

Vaata ka

• Võtmemärk