Mensuraalnoodikiri

Mensuraalnoodikiri ehk mensuraalnotatsioon on noodikiri, mida kasutati 13. sajandi lõpust kuni umbes 17. sajandi alguseni euroopa polüfoonilise vokaalmuusika üleskirjutamiseks. Mensuraalnoodikiri tekkis Prantsusmaal, kuid levis hiljem kogu Euroopas.

Mensuraalnoodikiri võimaldas võrreldes varasema modaalrütmika noodikirjaga täpsemalt kirja panna nii helikõrgusi kui ka helivältusi. See andis olulise tõuke ars nova tekkele ja arengule 14. sajandi alguses.

Mensuraalnoodikirja kasutati uue polüfoonilise vokaalmuusika loomiseks. Gregoriuse koraali ülesmärkimiseks kasutati jätkuvalt neumasid. Puhta instrumentaalmuusika ülesmärkimiseks kasutati erinevaid muusikainstrumendikeskseid tabulatuure.

Ars nova kaasaegne muusikastiil, itaalia trecento, arenes oma teed ja selles kasutati ka erinevat noodikirja.

Termin

Terminit 'mensuraalnoodikiri' kasutatakse tänapäeval. Keskaja muusikateoreetikud kasutasid kaasaegse muusika kohta pigem termineid 'mõõdetud muusika' (musica mensurata) või 'mõõdetud laul' (cantus mensurabilis), et teha vahet varasema muusika, st gregoriuse koraaliga, mida nad tähistasid terminitega 'lame muusika' (musica plana) või 'koraalimuusika' (musica choralis).

Uued võimalused

Mensuraalnoodikirja suurimaks võimaluseks võib pidada tervikliku noodimärkide süsteemi tekkimist ning helivältuse noteerimist iseseisva, täpselt määratletud arvulistel proportsioonidel põhineva hierarhilise süsteemina.

Kuigi mensuraalnoodikiri sõltus vähem kontekstist kui varasem modaalrütmika noodikiri, erineb see siiski tänapäeva noodikirjast: kui mensuraalnoodikirjas võis helivältus koosneda sõltuvalt kontekstist ja osaliselt ka mensuuri struktuurist kas kolmest või kahest väiksemast ühikust, siis tänapäeval on see suhe alati kahene.

Kui mensuraalnoodikirjas väiksemate vältuste suhe suuremasse vältusesse oli

• kolmene, siis nimetati seda suhet perfektseks;
• kahene, siis nimetati seda suhet imperfektseks.

Kolmeosalist suhet nimetati perfektseks, kuna seda seostati kolmainsusega (Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Püha Vaim).

Mensuuri struktuuri võib võrrelda tänapäeva takti struktuuriga.

Tänapäevane tasktimõõdu tähistamine on välja kasvanud mensuraalnoodikirja mensuurimärkidest.

Mensuraalnoodikirjas kasutati ka kompleksset noodivältuste vahelelükkimise süsteemi, mis haakus proportsioonidega kas 2:1 või 3:2.

Mensuraalnoodikirjas ei kasutatud taktijooni ning vahel kasutati helide rühmade ühendamiseks spetsiaalseid noodikirja märke, mida nimetatakse ligatuurideks. Ligatuuride süsteem oli pärit varasemast neumanotatsioonist.

Nii, nagu tol ajal oli üldiselt kombeks, ka mensuraalnoodikirjas ei noteeritud muusikat mitte partituurina, vaid iga hääl kirjutati välja omaette partiina.

Uus helivältuste süsteem

Erinevalt varasemast modaalrütmika noodikirjast tähistas Kölni Franco kirjeldatud mensuraalnoodikirjas iga noodimärk nooti või pausi, millel oli kindel helivältus. Peamised helivältused olid longa (pikk) ja brevis (lühike). Longa'st pikem helivältus oli maxima (pikim) ja brevis'est lühem noot oli semibrevis (poollühike).

13. sajandi jooksul lisandus senistele helivältustele mitu lühemat helivältust, nagu minima (lühim), semiminima (pool lühimast).

Juba 14. sajandil võimaldas uus noodikiri kirja panna väga keerulisi rütme.

Mensuraalnoodikirja märkide ajalooline võrdlus:

Franco noodikiri (13. sajand)
Must noodikiri (14.–15. sajand)
Valge noodikiri (15.–16. sajand)
Tänapäeva noodikiri

Noodi helivältus

Noodi helivältus

Nimi		Sajand
		13.	14.	15.	17.
maxima	Mx
longa	L
brevis	B
semibrevis	Sb
minima	Mn
semiminima	Sm
fusa	F
semifusa	Sf

Mensuraalnoodikirjas kasutatavad helivältused vastavad tänapäevasele süsteemile. Mensuraalnoodikirja

• brevis on tänapäevase kahekordse tervenoodi eelkäijaks;
• semibrevis vastab tänapäeva tervenoodile;
• minima vastab tänapäeva poolnoodile;
• semiminima vastab tänapäeva veerandnoodile;
• fusa vastab tänapäeva kaheksandiknoodile.

Mensuraalnoodikirjas oli harvadel juhtudel kasutusel ka

• väiksemad alljaotused, nagu
  • semifusa, mis vastab tänapäeva kuueteistkümnendiknoodile
• suuremad helivältused, nagu
  • longa, mis vastab neljale tänapäeva tervenoodile;
  • maxima ehk duplex longa, mida tänapäeval enam ei kasutata.

Hoolimata mensuraalnoodikirja ja tänapäeva helivaltuste suhtelisest vastavusest, oli mensuraalnoodikirja helivältusel tegelikult palju lühem reaalajaline väärtus kui tänapäeva vastaval helivältusel. 14.-16. sajandi jooksul pakkusid heliloojad korduvalt välja helivältuste järjest peenemaid jagunemisi, mistõttu pikemad helivältuste reaalajaline väärtus vastavalt järjest suurenes.

• 13. sajandi lõpuks oli brevise reaaljaline väärtus muutunud võrdseks varasema longaga
• 14. sajandi lõpuks oli semibrevise reaalajaline väärtus muutunud võrdseks varasema brevisega
• 15. sajandi lõpuks oli minima reaalajaline väärtus võrdsustunud varasema semibrevisega
• 16. sajandi lõpuks oli semiminima reaalajaline väärtus võrdsustunud varasema minimaga ning algsest kõige lühemast vältusest, semibrevisest, oli saanud tänapäevase noodikirja kõige pikem helivältus.

Algselt olid kõik mensuraalnoodikirja märgid seest mustad. Sellist noodikirja nimetati ka mustaks noodikirjaks. 15. sajandi keskpaigast alates hakkasid heliloojad pikemate vältuste jaoks kasutama seest valgeid noodkirja märke, nö valget noodikirja, jättes seest mustad märgid järjest väiksema väärtusega helivältustele. See muutus võis olla tingitud ka paberi kasutuselevõtust, kuna paber ei olnud kõige parem suuremate tindilaikude kirjutamiseks.

Pausi helivältus

Pausi helivältus

väärtus	mensuraalnoodikiri	tänapäeva noodikiri
maxima	või
longa	või
brevis
semibrevis
minima
semiminima
fusa
semifusa

Nagu nootide puhul, on ka mensuraalnoodikirja pauside märgid sarnased tänapäevastele. Sarnaselt nootidega võeti ka pauside puhul järjest väiksemate helivältuse jaoks kasutusele uued märgid. Pikemate helivältuste pausimärkidel on selge visuaalne seos nende vältusega, mis põhines brevise väärtusel, mille märk nägi välja üht joontevahet täitva vertikaalse joonena.

Longa pikkuse pausi puhul tehti vahet, kas longa oli imperfektne (kahe brevise pikkune) või perfektne (kolme brevise pikkune). Vastavad longa pikkuse pausi märgid olid kas kahekordse või kolmekordse brevise märgi pikkused.

Maxima pikkust pausi seevastu märgiti kahest või kolmest longast koosneva pauside rühmana. Kui mitu longa pikkust pausi järgnes üksteisele, andis see teavet, kas maxima pikkuse pausi väärtus oli imperfektne (kahest longast koosnev) või perfektne (kolmest longast koosnev).

Uus helivältuste suhete süsteem

Johannes de Murise ja Philippe de Vitry kirjutised panid aluse uuele helivältuste suhete süsteemile. Kui Kölni Franco süsteemis jagati helivältusi veel üldiselt kolmeks, siis nüüd võisid need jaguneda ka kaheks:

• 3-osalist jagunemist nimetati täiuslikuks (perfektseks) ja mensuraalnoodikirjas tähistati seda täisringiga;
• 2-osalist jagunemist nimetati mittetäielikuks (imperfektseks) ja selle tähistuseks oli poolring. 2-osalise meetrumi tänaseni kasutatav tähistus "C" on tulnud kunagisest poolringist.

Tavaliseks sai erinevate jagunemiste kasutamine eri häältes ning 2- ja 3-osalise jagunemise sage vaheldumine. Kuna rütmi vältussuhted tõid muusikasse seosed matemaatikaga ning sümboolsete arvude (3, 7, 9, 10, 12 jne) kaudu ka teoloogiaga, siis pöörati heliloomingu arvsümboolikale ja jumalikele proportsioonidele väga suurt tähelepanu.

Ehkki tänapäevast takti mõistet ei olnud tol ajal veel välja kujunenud, näitab modaalnoodikirja transkriptsioon traditsioonilisse noodikirja, et omavahel seotud noodipeade kombinatsioonide ehk ligatuuride vahetumisega käis kaasas ka meie mõistes meetrumi vahetus. Meetrumi vahetumise tähistamiseks kasutati mensuraalnoodikirjas näiteks musta ja punast värvi.

Mensuraalnoodikirjas kirja pandud muusikal võis olla väga keeruline meetriline struktuur, kuna erinevates häältes võis muusikal olla üheaegselt erinev meetrum.

täiuslik	mittetäiuslik
1 maxima = 3 longa't	1 maxima = 2 longa't
täiuslik	mittetäiuslik
1 longa = 3 brevis't	1 longa = 2 brevis't
täiuslik	mittetäiuslik
1 brevis = 3 semibrevis't	1 brevis = 2 semibrevis't
suur	väike
1 semibrevis = 3 minima't	1 semibrevis = 2 minima't

Täiuslik	9/8
Täiuslik	3/4
Mittetäiuslik	6/8
Mittetäiuslik	2/4

Mensuuride süsteem

Mensuurid

	kolmesed	kahesed
maximodus	perfectus 1 Mx = 3 L	imperfectus 1 Mx = 2 L
modus	perfectus 1 L = 3 B	imperfectus 1 L = 2 B
tempus	perfectum 1 B = 3 Sb	imperfectum 1 B = 2 Sb
prolatio	maior 1 Sb = 3 Mn	minor 1 Sb = 2 Mn

Mõiste 'mensuraalne' viitab mensuraalnoodikirja puhul selle võimalustele kirjeldada helivältusi täpsete arvuliste suhetena.

Mensuraalnoodikirja puhul eristatati kaheksat tüüpi meetrilisi struktuure ehk mensuure, mis määratleti helivältuste jaotumiste hierarhiliste tasanditena:

• maxima jaotumist longadeks nimetati kas modus maximarumiks või modus maioriks, tänapäeva käsitlustes nimetatakse seda jaotust vahel ka maximoduseks;
• longa jaotumist brevisteks nimetati moduseks;
• brevise jaotumist semibrevisteks nimetati tempuseks;
• semibrevise jaotumist minimateks nimetati prolatioks.

Kõik jaotumised võisid igal hierarhilisel tasandil olla kas kolmesed, mida nimetati täiuslikuks ehk perfektseks jaotumiseks või kahesed, mida nimetati ebatäiuslikuks, imperfektseks jaotumiseks.

Prolatio puhul nimetati täiuslikku jaotumist ka suureks prolatsiooniks (prolatio maior) ja mittetäiuslikku jaotumist väikseks prolatsiooniks (prolatio minor).

Tempuse ja prolatio taseme mensuuride tähised

tempus	prolatio	märk	semibrevised	minimad	Tänapäevane vaste
					1:4	1:2	1:1
perfectum	maior				9/8	9/4	9/2
perfectum	minor				3/4	3/2	3/1
imperfectum	maior				6/8	6/4	6/2
imperfectum	minor				2/4	2/2	2/1

Pärast 14. sajandit esines perfektset modust ja maximodust harva. Praktilist tähtsust omas brevise jaotumine, kuna rütmilise põhiühiku rolli hakkas järjest enam täitma semibrevis.

Tempuse ja prolatio erinevate kombinatsioonide tähistamisel kujunes välja kaks põhilist mensuurimärki, mis kirjutati noodirea ette: ring, mis tähistas tempus perfectumit ning poolring, mis tähistas tempus imperfectumit. Neid märke kombineeriti omakorda punktiga, mis tähistas prolatio maiorit või punkti puudumisega, mis tähistas prolatio minorit.

Transkribeerides need vältused tänapäeva noodikirja

• suhtega 1:4, st viies mensuraalnoodikirja minimad vastavusse tänapäevase kaheksandikvältusega, vastaksid need meetrilised struktuurid tänapäevase takti meetrilistele struktuuridele, mida kirjaldavad taktimõõdud 9/8, 3/4, 6/8 ja 2/4.
• suhtega 1:2, st viies mensuraalnoodikirja semibrevised vastavusse tänapäevase neljandikvältusega, vastaksid need meetrilised struktuurid tänapäevase takti meetrilistele struktuuridele, mida kirjaldavad taktimõõdud 9/4, 3/2, 6/4 ja 2/2.

Lisaks oli igal põhijaotusel ka kaks korda vähendatud (diminutum) variant, mida tähistati mensuurimärki läbiva vertikaalse joonega:

• tempus perfectum prolatio maior diminutum
• tempus perfectum prolatio minor diminutum
• tempus imperfectum prolatio maior diminutum
• ) tempus imperfectum prolatio minor diminutum

Märgid ja on aluseks ka tänapäevastele 4/4 ja alla breve taktimõõtudele.

Ümberpööratud poolringi mõisteti üldiselt samana kui .

Moduse ja maximoduse mensuuride kohta spetsiaalsed märgid puudusid. Siiski vahel teose partii algusesse hilisemate kirjutajate poolt juurde lisatud longa pikkuste pauside rühmi võidi kasutada meetrumi tähisena. Kui longa-pauside rühmad olid kirjutatud kolme noodijoonte vahe suurusena, need tähistasid perfektset jaotust. Kui nad asusid üksteise järel samas joontevahes, nad tähistasid perfektset maximodust.

Kui ühegi partii alguses ei olnud piisavalt pikka pausi, kirjutati mensuuri märgist vasakule maxima pikkuse pausina näiv sümbol. Sel juhul seda mõisteti osana mensuurimärgist ning ei käsitletud reaalse pausina.

Ajalugu

Mensuraalnoodikirja kirjeldas teadaolevalt esimesena muusikateoreetik Kölni Franco 1260. aastal.

15. sajandi alguses, kui prantsuse päritolu mensuraalnoodikiri oli üldiselt kogu Euroopas omaks võetud, muutus see 15. ja 16. sajandi renessanssmuusikas standardseks.

Pärast 17. sajandi algust sulandus mensuraalnoodikiri järk-järgult osaks tänapäevasest taktipõhisest noodikirjast.

Mensuraalnoodikirja kaasaegsed kirjeldused

• Magister Lambertus "Tractatus de musica" (1270)
• Kölni Franco "Ars cantus mensurabilis" (1280)

Kirjandus

• Toomas Siitan (1998). "Õhtumaade muusikalugu I", lk. 69