Meloodia

See artikkel räägib üldmõistest. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Meloodia (täpsustus).

---

Meloodia ehk viis (kreeka keeles μελωδία, melos + odé, laulmine; inglise keeles melody, tune, voice, line; saksa keeles Melodie) on muusikas vähemalt kahe heli tavaliselt ühehäälne järgnevus.

Meloodia olemuse määravad üksteisele järgnevad helikõrguslikud intervallid ja helide rütm: meloodia on horisontaalne ehk ajaline muusikaline struktuur. Võrdlusena, vertikaalselt organiseerivad muusikalist struktuuri näiteks harmoonia ja faktuur.

Meloodia võib olla vormitud perioodina, mis võib jaguneda lauseteks, fraasideks ja motiivideks.

Meloodia võib olla sõnalise tekstiga või tekstita ning seda võib esitada kas lauldes (vokaalmeloodia) või pillil (instrumentaalmeloodia). Tekstiga meloodia võib olla süllaabiline või melismaatiline.

Meloodia intervallilis-rütmiline struktuur võimaldab meloodia tuvastamist sõltumatult konkreetsetest helikõrgustest: meloodia ei ole niivõrd konkreetsete helide, kuivõrd helikõrgusintervallide rütmiline järgnevus.

Meloodia ehitus sõltub ajastust ja muusikastiilist.

Meloodia kujundamist mõjutab harmoonia ja fraseerimine: kuidas meloodia algab ja lõpeb, millised on põhi- ja kõrvalhelid ning kuidas neid on rõhutatud, milline on pauside roll meloodias.

Muusikalisel meloodial võivad olla seosed kõnemeloodiaga, st selle modulatsioonide, prosoodia ja intonatsiooniga.

Sama horisontaalse helikõrgusstruktuuri piires tämbrite muutumisel tekkivat "meloodiat" hakkas Arnold Schönberg nimetama kõlavärvimeloodiaks.

Kuna meloodiat võib vaadelda iseseisva, tähendust kandva muusikateosena, siis sellele laieneb autoriõigus.

Struktuur

Meloodia struktuur võib olla teatud moel korrastatud ja terviklik.

Meloodiat iseloomustab

• nii suhteline (range, relative position) kui ka absoluutne ulatus (ambitus, pitch spread) võrreldes üldise helikõrgusruumiga (pitch continuum);
• kontuur ehk lineaarne kujundus;
• süntaktiline struktuur, mis on seotud kontrasti, kordumise, varieerumise ja arenguga.

Meloodia väikseim meloodilis-rütmiline üksus on motiiv. Motiivi olemasolu eeldab vähemalt kahe järjestikuse heli olemasolu. Motiivi iseloom määrab ära ka meloodia iseloomu.

Motiivid moodustavad fraase. Erinevalt range stiili vokaalpolüfoonia suurtest laululistest meloodilistest üksustest, milles üldiselt eriilmelisi motiive välditi, leidub 18. sajandi lääne instrumentaalmuusikas terava profiili ja kontrastsete motiividega teemasid. Sellised reljeefsed motiivid andsid parema võimaluse edaspidiseks struktuuriliseks arendamiseks.

Schönberg leidis, et meloodiat oma kiire arenguga probleemipüstitusest lahenduseni võiks võrrelda aforismiga. Meloodia sarnaneb teadusliku hüpoteesiga, mis ei veena ilma piisava arvu katsetete sooritamiseta. Hästi läbi mõeldud meloodia on suhteliselt iseseisev. Hea meloodia tekitab vajaliku energia, et moodustada suuremaid üksusi, mis ületavad struktuurselt ja kujundlikult algse potentsiaalse motiivilise materjali.

Lääne muusikatraditsioonile on struktuuriüksuste noot-noodilt kordamine olnud iseloomuluk juba keskajast peale. Tsükliliste mustrite olemasolu piisavateks tõenditeks on nii AAB- kui k ABA-vormiskeem. Samas ei õigusta ükski absoluutne kriteerium kordamist meloodiakujunduse alusena. Juba üksi Schönbergi looming on tõestuseks vastupidisest, näidates vaheldusliku kordamise struktuurset tähtsust ning taaselustades gregooriuse laulu motiivilise rikkalikkuse. Lääne muusikas, eelkõige klassitsismis ja romantismis, korratakse meloodialõike põhiliselt tonaalse harmoonia huvides. Aga juba Berlioz, rääkimata Wagnerist, väldib kõige sugestiivsemate meloodiate kordamist. Meloodiat hakati nägema pigem inimese psühholoogilise teadvuse voolu kui inimese reaalse ratsionaalse taju väljendajana.

Vaata ka

• melism