Jaan Lahe

... neist ei ole võimalik lihtsalt mööda minna, sest „rooma religiooni ajalugu iseloomustas kuni selle lõpuni kokkupuu-tumine teiste religioonisüsteemidega. Kreeka jumalate omaksvõtmine jätkus läbi sajandite. Alates Hannibali sõdade lõpust astusid nende kõr-vale aina suuremal ...

Zusammenfassung: Unter den verschiedenen Kulten, die sich im Römischen Reich verbreiteten, sind einige in der Forschung seit langem unter der Bezeichnung "die orientalischen Religionen" diskutiert worden. Am Ende des 19. und Anfang des 20. Jahrhunderts hat sich in der europäischen Forschung ein relativ einheitliches Bild von diesen Kulten ausgebildet, das die Forschung bis in die 70er und 80er Jahre des 20. Jahrhunderts beinflusste und teilweise noch heute zu greifen ist. Im zweiten Hälfte des 20. Jahrhunderts begann sich ein neues Bild von "orientali-schen Religionen" entwickeln, dessen Ausformung sich zu Beginn des 21. Jahr-hunderts fortgesetzt hat. Verglichen mit dem alten Bild dieser Kulte ist das neue Bild nicht so einheitlich, sondern differenziert, und es zeichnet sich durch eine heftige Diskussion über Begriffe und Grundprinzipien der bisherigen Forschung aus. Das Thema des vorliegenden Aufsatzes ist der Wandel des Bildes von diesen Kulten, die lange Zeit als "orientalische" bezeichnet worden sind. Dieser Wandel wird vom Autor des vorliegenden Aufatzes als "Paradigmenwechsel" beschrieben. Abstract: Among the different cults that gained ground in the Roman Empire a group of them are commonly referred to as the "Oriental religions". At the end of the 19th and the beginning of the 20th century, European scholars developed a relatively uniform vision of these cults, which influenced studies on ancient religion until the 1970s and the 1980s; in part, that vision is still prevailing. In the second half of the 20th century, a new concept of the Oriental religions began to be launched and has continued to evolve to this day. Compared to the earlier vision of these cults, the new one is not as uniform, but rather more differentiated and charac-terised by a heated discussion over the terms and underlying principles of earlier studies. This article examines the changes in the perception of the cults that were referred to as "oriental" for a long time and describes them as a "paradigm change".

Rooma religioon oli algselt Rooma linna religioon. Koos Urbs'i poliitilise mõjusfääri laienemisega vabariigi ajajärgul kogu Apenniini poolsaarele ning seejärel tervele Vahe-mere ümbruskonnale (ja ka viimasest kaugemale jäävatele aladele), laienes ka rooma religiooni mõjupiirkond, hõlmates keiser Traianuse valitsusajaks (98-117 pKr), mil Rooma riik oli saavutanud oma suurima territoriaalse ulatuse, alasid Hispaaniast kuni Armeeniani ning Briti saartest kuni Põhja-Aafrika rannikuni. Seda hiiglaslikku terri-tooriumi asustasid erineva etnilise päritolu ja kultuurilise identiteediga rahvad. Nagu enamik antiikseid usundeid, nii ei olnud ka rooma religioon misjoniusund ning seetõt-tu ei toonud Rooma riigi laienemine uutele aladele kaasa kohalike elanike "religioosset romaniseerimist". 1 Küll lõi see aga aluse religioonidevaheliseks kommunikatsiooniks ja interaktsiooniks, mille tagajärjel erinevad etnilised rühmad hakkasid samastama oma jumalaid rooma jumalatega ning koos ladina keele kasutuselevõtmisega tähistama neid ka rooma nimedega. 2 Samal ajal integreerisid roomlased oma usundisse elemente al-lutatud rahvaste usunditest. Kuigi seda nähtust on tähistatud tavapäraselt mõistega "sünkretism", on paljud praegused uurijad seisukohal, et nimetatud termin ei ole usun-ditevahelise kommunikatsiooni (mille üks osa on vastastikune laenamine) kirjeldami-1 Nähtust, mida on tavaliselt nimetatud romaniseerumiseks, ei saa vaadelda mitte Rooma riikliku kultuuripoliitika tagajärjena, vaid kohaliku eliidi akultureerumisena, mis sai alguse eliidi enda soovist võtta üle roomalik elulaad ja integreeruda sel kombel valitseva võimusüsteemiga. Õiguslikult aitas sellele kaasa keiser Caracalla (valitses 211-217 pKr) välja antud nn Constitutio Antoniana (212 pKr), mis andis kõigile Rooma riigi territooriumil elavatele vabadele meestele Rooma kodakondsuse. Sellest alates võisid kõik Rooma kodanikud tähistada end "roomlastena". Edikti kohta vt Karl Christ, Geschiche der Römisc-hen Kaiserzeit (München: C. H. Beck, 2005), 461-462; Werner Dahlhem, Geschichte der Römischen Kaiserzeit (München: R. Oldenbourg, 2003), 251-252. 2 Religiooniteaduses nimetatakse seda nähtust "interpreteerimiseks". Juba kreeklased olid interpreteerinud egiptlaste ja pärslaste jumalaid oma jumalanimede kaudu. Vt nt Herodotos, Historia, II, 37, 42, 59, 137, 152, 155-156, 175.

Zusammenfassung: Seit Endes des 19. Jahrhunderts, als die Erforschung des römischen Mithraskultes einsetzte, hat die Frage nach etwaigen Verbindungen dieses Kultes mit der iranischen Religion eine wichtige Rolle gespielt. Weithin unterscheidet man die Theorien, die über mögliche Ursprünge des Mithraismus und dessen Verbindung zum Iran entwickelt wurden, in drei Gruppen: eine "starke iranische These", die den römischen Mithraskult als eine "iranische Religion" im Römerreich versteht; eine "schwache iranische These", die besagt, dass die Kernelemente des Mithraskultes genuin iranisch sind, allerdings durch Veränderungen im Westen stark modifiziert wurden; eine "radikale Position", die etwaige Verbindungen des Kults mit dem Iran verneint oder für nebensächlich hält. Ich bin der Meinung, dass die "starke iranische These" veraltet ist und dass sich somit jegliche Diskussion hierüber schlichtweg erübrigt hat. Der römische Mitraskult und der Kult um Mithra in der iranischen Religion waren de facto zwei unterschiedliche Kulte. Nichtsdestotrotz gibt es zwischen dem römischen Mithras und dem iranischen Mithra vielfältige Verbindungen. Im vorliegenden Aufsatz setze ich mich kritisch mit einigen Anhaltspunkten, von denen man die letztlich ungebrochene Kontinuität zwischen der Mithra-Verehrung und dem kaiserzeitli-chen Mithraismus abzuleiten versucht, auseinander und befrage sie jeweils auf ihre Plausibilität hin, eine solche fundiert herzustellen. Abstract: From the end of 19th century, when the Roman Mithras cult was first studied, a discussion about the cult's links to the Mithra cult in the Iranian Anmerkung: Dieser Beitrag ist die überarbeitete Version eines Vortrags ("Hat der römische Mithraskult etwas mit dem Iran zu tun? Überlegungen zu den Beziehungen zwischen dem römischen Mithras-Kult und der iranischen religiösen Überlieferung"), den ich im Rahmen des Panels "Innovation and Tradition in Religions" auf dem XXI World Congress of the International Association for the History of Religions (IAHR) in Erfurt (23.-29. August 2015) halten konnte.

Sissejuhatus Maniluse religioonilooline taust resp. religioonilooline päritolu on olnud vaidlusteemaks sajandeid ja uurijate üksmeel selles küsimuses puudub siiani. On fakt, et manilus tekkis 3. saj pKr Mesopotaamias Asoristani provintsis, mis kuulus Mani sündimise ajal Partia Aršakiidide riiki ning tema avaliku tegevuse ajal Sassaniidide Uus-Pärsia riiki. Samuti on teada nii tollase Mesopotaamia 1 kui ka kogu Sassaniidide riigi religioosne kirevus 2 ja kindel on seegi, et maniluse kujunemisele on kaasa aidanud erinevad Mesopotaamia alal levinud usundid, 3 kuid ometi vaieldakse, milline neist on manilust kõige rohkem mõjutanud.

Kuigi Rooma religioonilugu on huvitanud Euroopa õpetlasi alates renes-sansiajastust ja varasest uusajast, 1 võib tänapäevase teadusliku Rooma religiooniloo uurimise alguse paigutada XIX sajandisse. Alates sellest ajast on teadlaste huvi pälvinud ka erinevad idamaised kultused Rooma riigis. Nende kultuste uurimise esimene kõrgajastu oli XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses, mil teemaga tegelesid eeskätt religiooniloolisse koolkonda kuulunud teadlased, 2 keda huvitasid idamaiste kultuste seo-sed ristiusuga ja nende võimalikud mõjud viimase kujunemisele. Pilt, mis neist kultustest loodi, püsis üldjoontes kuni XX sajandi teise poo-leni ja hakkas alles siis aeglaselt muutuma. Praegu toimub selle pildi suur ümberkujunemine ja paljude senini endastmõistetavaks peetud seisukoh-tade ümberhindamine, mida võib nimetada Thomas A. Kuhni terminiga "paradigmamuutuseks". 3 Aga muutusi idamaiste kultuste mõistmises võib seostada ka tänapäeva humanitaarteadustele laiemalt iseloomuliku tren-diga, mida tähistatakse ingliskeelse terminiga rewriting või rethinking. Järgnevas artiklis näidatakse, kuidas kujunes XIX sajandi teaduses välja pilt idamaistest usunditest Rooma riigis ja kuidas see pilt XX sajandi tei-sel poolel muutuma hakkas. Artikli eesmärk on näidata, kuidas on jõutud nimetatud probleemi uurimise praeguse seisuni.

Das vorliegende Buch basiert auf der Studie der Vf.in, die im Wintersemester 2017/2018 von der Kath.-Theol. Fak. der Julius-Maximilians-Univ. Würzburg als Diss. angenommen wurde. Die Vf.in des Buches arbeitet seit 2017 als Studienleiterin für Theologie im Fernkurs in Würzburg. Das Buch behandelt das Motiv des vollkommenen Menschen in frühchristlich-gnostischen Schriften. Als Ausgangspunkt dient das Evangelium nach Maria, das in Bezug auf den vollkommenen Menschen und das damit zusammenhängende Konzept der Selbstwerdung analysiert wird. Gegenstand der Studie sind daneben auch das Evangelium des Judas, das Apokryphon des Johannes und das Evangelium nach Philippus, weil sich auch diese drei gnostischen Werke mit dem Thema "Der vollkommene Mensch" beschäftigen. Die Vf.in geht der Frage nach, ob sich Parallelen und traditionelle Vorstufen aufspüren lassen, die die Bedeutung des vollkommenen Menschen in den genannten Schriften erhellen können (11-14). Das Buch besteht aus einer Einleitung (9-18), die auch die gründliche Forschungsgeschichte des Themas beinhaltet (14-18), drei Hauptteilen und einer Zusammenfassung der Forschungsergebnisse (266-269). Im ersten Hauptteil wird das Konzept der Selbstwerdung im Evangelium nach Maria untersucht (19-126); im zweiten Teil der religions-und traditionsgeschichtliche Hintergrund des vorgenannten Konzepts (127-197) und der dritte Teil ist schließlich der gnostischen Rezeption des Motivs vom vollkommenen Mensch gewidmet (198-265). Marievonne Schöttner betont schon am Anfang des Buchs mit Recht, dass die Vorstellung vom vollkommenen Menschen ein Zentralthema der Gnosis bildet (9). Der Rez., der vergleichend die Hauptmotive der Gnosis erforscht hat, kann dem nur zustimmen. Die Tatsache, dass dieses Motiv nicht in allen gnostischen Texten und Systemen vorkommt, spricht nicht dagegen. Für den Rez. ist die These, dass ein Text oder ein System nur dann als gnostisch bezeichnet werden kann, wenn dort alle Ideen und Motive vorkommen, die man für die Gnosis als kennzeichnend hält, nicht überzeugend. Als gesichert gilt, dass nicht alle Ideen und Motive, die nach Meinung der unterschiedlichen Forscher für die Gnosis kennzeichnend sind ("die Hauptmerkmale der Gnosis"), in allen Texten vorkommen, und dass diese Ideen und Motive viele Variationen haben. Diese Variationen kann man gut anhand Ludwig Wittgensteins Begriff der "Familienähnlichkeit" erklären (vgl. Ludwig WITTGENSTEIN: Philosophische Untersuchungen. Kritisch-genetische Edition, Frankfurt a. M. 2001). Die Familienähnlichkeit besteht darin, dass jedes Element in einem Komplex ein anderes Element hat, das dieselben Kennzeichen trägt,

One of the key questions in the studies of the Roman cult of Mithras has been, since the works of F. Cumont, the question about the religious historical origin of the cult-regarding which there is no consensus to this day. Theories about the origin of the cult can be divided into three groups: (1) the so-called "strong" Iranian thesis, according to which the cult was imported from Iran; (2) the so-called "weak" Iranian thesis, claiming that just a few, mostly irrelevant elements of the cult originated in Iran; (3) a radical stance that there is no consistency between the Roman cult of Mithras and the Iranian cult of Mithra and what the two have in common is simply the similar name of a god. The author of this presentation has studied comparatively the character of Mitra in Indian religious literature, that of Mithra in Iranian religious and mythological texts as well as in Iranian religious iconography, and Mithras in the cult devoted to him in Rome, and has concluded that the radical belief common in current Mithras studies, according to which Mithras is connected with Mitra and Mithra only by them having similar names, is just as erroneous as the "strong" Iranian thesis defended by F. Cumont and G. Widengren. Although it is certain that the Roman cult of Mithras is not a cult imported from Iran, but a new cult that originated in the Roman Empire, the author of this presentation maintains that the Roman cult of Mithras contains a series of motifs that can be found both in the Vedas and in Iranian mythological texts: connection of Mitra/Mithras with friendship and a contract of friendship; certain military traits; connection with cosmogony and the cosmic order; connection with light, the Sun and the chariot of Sol; the role of the god as a giver of water and fertility; the idea of a sacrifice that stimulates fertility. Based on the sources linked to the Roman Mithras, in particular the iconography, it may be claimed that a large part of these motifs did not have a peripheral role in the mythology connected with the cult, but they carried an important , maybe even a central role. As the previously mentioned motifs were already interrelated in India and Iran, the author of this presentation believes that their coexistence in the mythology of the Roman cult of Mithras cannot be a coincidence but testifies to the wider Indo-Iranian background of the central figure of the cult, the god Mithras, which should not be ignored even if the Roman cult of Mithras is viewed as a new cult that evolved in the Roman Empire and within the context of the Greco-Roman religion.

oli eriline side veega ning valguse-ja päikesejumal. 2 Me kohtame Mithrat erinevates reli-gioonides ja kultuuriruumides: Mitanni riigis, 3 veedadeaegses Indias, 4 ¹ Mithra kui indoeuroopa jumaluse kohta vt Jaan Puhvel. Mithra as an Indo-European Divinity.

Sissejuhatus Jaan Lahe Niisiis vabastab mitte üksnes püha pesemine, vaid ka teadmine, kes me olime, kelleks oleme saanud, kus me olime, kuhu oleme hei-detud, kuhu tõttame, millest meid lunastatakse, mis on sünd, mis taassünd. Clemens Aleksandriast, Ektserptid Theodotoselt 1 , 78 Kes on inimene ja milline on tema koht maailmas? Miks on maa-ilmas olemas kurjus? Mis on inimeksistentsi mõte ja siht? Need on küsimused, mis on vaevanud mõtlevat inimest läbi aegade. Erinevad filosoofiasüsteemid ja religioonid on püüdnud anda neile küsimustele vastuseid. Ühe võimalikest seletustest inimese olemuse ja tema eksistentsiaalse olukorra kohta pakub hilisan-tiikaegne gnoosis, mis õpetab, et inimene ei kuulu oma tõelise olemuse poolest sellesse sünni ja surma maailma, milles valitseb kurjus. Ta on pärit nähtamatust, jumalikust maailmast, sattunud sellesse maailma vaid eksikombel või kord enne kõiki aegu aset leidnud katastroofi tulemusena ja viibib siin vaid ajutiselt-seni, kuni ta kuuleb sõnumit sealpoolsusest, mis ilmutab talle tema tõelise päritolu ja olemuse. Ja kes on tunnetanud oma tõelist ole-must, vabaneb selle maailma köidikutest ning pöördub tagasi oma päriskoju. "Pärlilaulu", mis on jõudnud meieni "Tooma tegude" vahendu-sel, on peetud gnostilise eksistentsimõistmise üheks ehedaimaks väljenduseks. Samas on aga olnud ka teadlasi, kes on eitanud selle

ARVUSTUS Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Aśoka raid-kirjad. (Bibliotheca Asiatica.) Koostanud ja tõlkinud Martti Kalda. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2014, 351 lk. Alates möödunud aastast on Eesti lugejatele kättesaadavad kuningas Aśoka raidkirjad. Selle olulise kogumiku Vana-India ajaloo allikaid on tõlkinud eesti keelde noor ja andekas indoloog Martti Kalda, kes on võtnud ka ette arvukaid uurimisreise Indiasse, et tutvuda raidkirjadega kohapeal. Varem on ilmunud Martti Kaldalt tõlkeid mitmetest olulistest Vana-India tekstidest, sealhulgas upanišadidest, mis kuuluvad koos vee-dadega India kirjanduse vanimate teoste hulka, samuti artikleid Vana-India kultuurist ja ühiskonnast. Kuningas Aśoka (u 293-232 eKr), Magadha riigi Maurja dünasta valitseja, on tuntud eeskätt oma eluloo tõttu, millest jutustavad nii In-dia, Hiina, Tiibeti kui ka Sri Lanka allikad. Juba tema isa, kuningas Bindusara, oli paistnud silma vallutajana-ta laiendas Maurjate riiki lõuna poole, allutades Cera (Kerala), Cola (tamilite ala) ja Satyaputra (Kongu ala, tänapäeva Coimbatore'i piirkond Nilgiri lähistel) kuning-riigid. Kui Bindusara suri (ilmselt 274 eKr), oli Aśoka umbes kahe-kümneaastane. Et oma võimu kindlustada, olevat ta lasknud tappa oma õed ja vennad. Tulnud võimule, jätkas Aśoka oma isa vallutuspoliitikat. Ta alistas Kalinga, India idarannikul asunud võimsa kuningriigi. Palju Kalinga elanikke tapeti ning Kalinga sõjavägi kandis suuri kaotusi. Ent pärast seda võitu, mille tulemusena sai Aśokast enne moguleid India ajaloo suurima impeeriumi valitseja (kuningriik ulatus Hindukuši mäe-ahelikust Bengalini ja Himaalaja mägedest kuni Pennari jõeni lõunas), olevat kuningas läbielatud sõjakoleduste tulemusena pöördunud budis-mi, kuulutanud ebamoraalseks sõdimise ning hakanud levitama budismi nii kõikjal oma riigis kui ka väljaspool seda. Kuningas Aśoka laskis püstitada oma impeeriumi mitmetesse piir-kondadesse raidkirjad, mis kuulutavad budistlikke voorusi. Budistlikud

ARVUSTUS Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Aśoka raid-kirjad. (Bibliotheca Asiatica.) Koostanud ja tõlkinud Martti Kalda. Tallinn: TLÜ kirjastus, 2014, 351 lk. Alates möödunud aastast on Eesti lugejatele kättesaadavad kuningas Aśoka raidkirjad. Selle olulise kogumiku Vana-India ajaloo allikaid on tõlkinud eesti keelde noor ja andekas indoloog Martti Kalda, kes on võtnud ka ette arvukaid uurimisreise Indiasse, et tutvuda raidkirjadega kohapeal. Varem on ilmunud Martti Kaldalt tõlkeid mitmetest olulistest Vana-India tekstidest, sealhulgas upanišadidest, mis kuuluvad koos vee-dadega India kirjanduse vanimate teoste hulka, samuti artikleid Vana-India kultuurist ja ühiskonnast. Kuningas Aśoka (u 293-232 eKr), Magadha riigi Maurja dünasta valitseja, on tuntud eeskätt oma eluloo tõttu, millest jutustavad nii In-dia, Hiina, Tiibeti kui ka Sri Lanka allikad. Juba tema isa, kuningas Bindusara, oli paistnud silma vallutajana-ta laiendas Maurjate riiki lõuna poole, allutades Cera (Kerala), Cola (tamilite ala) ja Satyaputra (Kongu ala, tänapäeva Coimbatore'i piirkond Nilgiri lähistel) kuning-riigid. Kui Bindusara suri (ilmselt 274 eKr), oli Aśoka umbes kahe-kümneaastane. Et oma võimu kindlustada, olevat ta lasknud tappa oma õed ja vennad. Tulnud võimule, jätkas Aśoka oma isa vallutuspoliitikat. Ta alistas Kalinga, India idarannikul asunud võimsa kuningriigi. Palju Kalinga elanikke tapeti ning Kalinga sõjavägi kandis suuri kaotusi. Ent pärast seda võitu, mille tulemusena sai Aśokast enne moguleid India ajaloo suurima impeeriumi valitseja (kuningriik ulatus Hindukuši mäe-ahelikust Bengalini ja Himaalaja mägedest kuni Pennari jõeni lõunas), olevat kuningas läbielatud sõjakoleduste tulemusena pöördunud budis-mi, kuulutanud ebamoraalseks sõdimise ning hakanud levitama budismi nii kõikjal oma riigis kui ka väljaspool seda. Kuningas Aśoka laskis püstitada oma impeeriumi mitmetesse piir-kondadesse raidkirjad, mis kuulutavad budistlikke voorusi. Budistlikud

Can Gnosticism be derived from Christianity? A critical treatment of a model of origin of Gnosticism. One of the most difficult questions in the history of the study of Gnosticism has been the issue of the origins of gnostic movement, which has not been clarified to date. Various models of the origin of Gnosticism have been developed. One of them is the church historical model that regards Gnosticism as a inner-Christian phenomenon. According to the church historical model, Gnosticism emerged from the mingling of Christian teachings with Greek philosophy. The main representative of that model was Adolf von Harnack in the 19th century; however, the model has had supporters also in the 20th century and continues to even now. In my opinion, the church historical model of origin of Gnosticism is little substantiated and the model does not allow for a satisfactory explanation of the issue of the origin of Gnosticism. In my opinion Gnosticism cannot be derived from Christianity; rather, G...

Summary One of the key questions in the studies of the Roman cult of Mithras has been, since the works of F. Cumont, the question about the religious historical origin of the cult – regarding which there is no consensus to this day. Theories about the origin of the cult can be divided into three groups: (1) the so-called “strong” Iranian thesis, according to which the cult was imported from Iran; (2) the so-called “weak” Iranian thesis, claiming that just a few, mostly irrelevant elements of the cult originated in Iran; (3) a radical stance that there is no consistency between the Roman cult of Mithras and the Iranian cult of Mithra and what the two have in common is simply the similar name of a god. The author of this presentation has studied comparatively the character of Mitra in Indian religious literature, that of Mithra in Iranian religious and mythological texts as well as in Iranian religious iconography, and Mithras in the cult devoted to him in Rome, and has concluded that...

ZusammenfassungSeit Endes des 19. Jahrhunderts, als die Erforschung des römischen Mithraskultes einsetzte, hat die Frage nach etwaigen Verbindungen dieses Kultes mit der iranischen Religion eine wichtige Rolle gespielt. Weithin unterscheidet man die Theorien, die über mögliche Ursprünge des Mithraismus und dessen Verbindung zum Iran entwickelt wurden, in drei Gruppen: eine „starke iranische These“, die den römischen Mithraskult als eine „iranische Religion” im Römerreich versteht; eine „schwache iranische These”, die besagt, dass die Kernelemente des Mithraskultes genuin iranisch sind, allerdings durch Veränderungen im Westen stark modifiziert wurden; eine „radikale Position“, die etwaige Verbindungen des Kults mit dem Iran verneint oder für nebensächlich hält. Ich bin der Meinung, dass die „starke iranische These“ veraltet ist und dass sich somit jegliche Diskussion hierüber schlichtweg erübrigt hat. Der römische Mitraskult und der Kult um Mithra in der iranischen Religion waren de...

... Seejärel käsitleb ta erinevaid Vana Testamendi ja juudi päritoluga motiive gnostilises kirjanduses ja kirikuisadel, heebrea ja aramea päritoluga sõnu ja sõnamänge koptikeelsetes gnostilistes tekstides ning küsimust mandalaste päritolust. ...

The four Gnostic mythemes and their Jewish background. Among the different religions that have influenced Gnosticism, a special position is held by Judaism. This fact has already been referred to by the 19th-century researchers F. Ch. Baur, H. Grätz and M. Friedländer. The same century also established the hypothesis that the origins of Gnosticism must be sought from sectarian or syncretistic Judaism. At the end of the 19th century and the beginning of the 20th century W. Brandt and W. Bousset, the researchers of Mandeans, discovered that the literature of that sect had strong influences from Judaism. Therefore many of the 20th century researchers on Gnosticism believe that the origins of Mandeans should be sought in the Syrian-Palestinian territory and that the said sect has developed from some Judaistic grouping of Baptists active in that area and later transferred to the territory of the present-day Iraq, as we know them from the first centuries of Christian chronology. When in 1945/46 Gnostic texts were discovered in Nag Hammad, it appeared that these also contained several motives, stories and concepts originating from the Old Testament and Jewish religious literature outside the canon. The Gnostic literature found in Nag Hammad also contains several Mythemes with a Jewish background-the differentiation between an unknown God and a demiurge, the image about seven Archons who have created the world and rule it, the complex of images usually labelled as "the teaching of God called Man" (the myth of Anthropos) and the image about a heavenly creature called 'Wisdom' and the story of its fate (the myth of Sophia). There are different explanations as to why Gnostic literature contains themes of Jewish origin. It certainly does not prove the theory according to which the origins of Gnosticism can be derived only from Judaism, but the presence of these themes still confirms that the birth of Gnosticism has, among others, been accompanied by people who have been familiar with Jewish traditions and have therefore also been in contact with Judaism.

Can Gnosticism be derived from Christianity? A critical treatment of a model of origin of Gnosticism. One of the most difficult questions in the history of the study of Gnosticism has been the issue of the origins of gnostic movement, which has not been clarified to date. Various models of the origin of Gnosticism have been developed. One of them is the church historical model that regards Gnosticism as a inner-Christian phenomenon. According to the church historical model, Gnosticism emerged from the mingling of Christian teachings with Greek philosophy. The main representative of that model was Adolf von Harnack in the 19th century; however, the model has had supporters also in the 20th century and continues to even now. In my opinion, the church historical model of origin of Gnosticism is little substantiated and the model does not allow for a satisfactory explanation of the issue of the origin of Gnosticism. In my opinion Gnosticism cannot be derived from Christianity; rather, Gnosticism should be viewed as an independent spiritual movement (or even religion) that evolved at around the same time as Christianity, but independently of it.

Samasooliste seksuaalsuhted on teema, mis on kiriku ajaloos mõnikord mänginud suurt rolli ja tundub, et mängib ka praegu–diskuteeritakse paljudes maailma kirikutes ja võetakse vastu deklaratsioone. 2008. a võttis Eesti Kirikute Nõukogugi vastu tauniva seisukoha homoseksuaalsuse küsimuses. 1 Kui selles esmalt viidatakse Piibli autoriteedile üldsõnaliselt, täpsustamata, kuidas deklaratsiooni koostajad seda mõistavad, tuuakse seejärel ära ka mitu konkreetset kirjakohta, mida on traditsiooniliselt kasutatud vastavates ...

Das vorliegende Buch basiert auf der Studie der Vf.in, die im Wintersemester 2017/2018 von der Kath.-Theol. Fak. der Julius-Maximilians-Univ. Würzburg als Diss. angenommen wurde. Die Vf.in des Buches arbeitet seit 2017 als Studienleiterin für Theologie im Fernkurs in Würzburg. Das Buch behandelt das Motiv des vollkommenen Menschen in frühchristlich-gnostischen Schriften. Als Ausgangspunkt dient das Evangelium nach Maria, das in Bezug auf den vollkommenen Menschen und das damit zusammenhängende Konzept der Selbstwerdung analysiert wird. Gegenstand der Studie sind daneben auch das Evangelium des Judas, das Apokryphon des Johannes und das Evangelium nach Philippus, weil sich auch diese drei gnostischen Werke mit dem Thema "Der vollkommene Mensch" beschäftigen. Die Vf.in geht der Frage nach, ob sich Parallelen und traditionelle Vorstufen aufspüren lassen, die die Bedeutung des vollkommenen Menschen in den genannten Schriften erhellen können (11-14). Das Buch besteht aus einer Einleitung (9-18), die auch die gründliche Forschungsgeschichte des Themas beinhaltet (14-18), drei Hauptteilen und einer Zusammenfassung der Forschungsergebnisse (266-269). Im ersten Hauptteil wird das Konzept der Selbstwerdung im Evangelium nach Maria untersucht (19-126); im zweiten Teil der religions-und traditionsgeschichtliche Hintergrund des vorgenannten Konzepts (127-197) und der dritte Teil ist schließlich der gnostischen Rezeption des Motivs vom vollkommenen Mensch gewidmet (198-265). Marievonne Schöttner betont schon am Anfang des Buchs mit Recht, dass die Vorstellung vom vollkommenen Menschen ein Zentralthema der Gnosis bildet (9). Der Rez., der vergleichend die Hauptmotive der Gnosis erforscht hat, kann dem nur zustimmen. Die Tatsache, dass dieses Motiv nicht in allen gnostischen Texten und Systemen vorkommt, spricht nicht dagegen. Für den Rez. ist die These, dass ein Text oder ein System nur dann als gnostisch bezeichnet werden kann, wenn dort alle Ideen und Motive vorkommen, die man für die Gnosis als kennzeichnend hält, nicht überzeugend. Als gesichert gilt, dass nicht alle Ideen und Motive, die nach Meinung der unterschiedlichen Forscher für die Gnosis kennzeichnend sind ("die Hauptmerkmale der Gnosis"), in allen Texten vorkommen, und dass diese Ideen und Motive viele Variationen haben. Diese Variationen kann man gut anhand Ludwig Wittgensteins Begriff der "Familienähnlichkeit" erklären (vgl. Ludwig WITTGENSTEIN: Philosophische Untersuchungen. Kritisch-genetische Edition, Frankfurt a. M. 2001). Die Familienähnlichkeit besteht darin, dass jedes Element in einem Komplex ein anderes Element hat, das dieselben Kennzeichen trägt,