[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Ukraina

Allikas: Vikitsitaadid
Volodõmõr Orlovski, "Lõikus" (1882)
Grigori Massojedov, "Sadamasild Jaltas" (1890)
Mõkola Pimonenko, "Ülestõusmispüha hommik" (1891)
Serhi Vassõlkivski (1854-1917), "Loojang järve kohal", s.d.
Mõhhailo Berkos, "Külas. Mala Danilivka" (1903)
Ivan Velts, "Ukraina maastik" (1904)
Oleksandr Bohomazov, "Bukett" (1917)
Fedir Krychevsky, "Perekond" (keskpaneel triptühhonist "Elu" (1927)
Anastassia Markovitš, "Läbi sajandite" (2006)

Ukraina on Euroopa suurim riik, see asub Ida-Euroopa lauskmaal Musta mere kaldal. Sealt sai alguse Kiievi-Vene suurriik (Kiievi Russ). Venelastele meeldib seda tänase päevani enda omaks pidada, kuid ukrainlastele ei meeldi see mõte mitte.

Venemaa sissetung Ukrainasse (2022)

[muuda]
  • Riik, mille vapil on kana, ei suuda kunagi alistada riiki, mille vapil on kahvel.
    • Vitali Kim
    • Alternatiivseid sõnastusi:
      • Riik, mille vapil on kana, ei võida kunagi riiki, mille vapil on kahvel.
      • Riik, mille vapil on kana, ei suuda kunagi vallutada riiki, mille vapil on kahvel.

Proosa

[muuda]
  • Mida kaugemale, seda kaunimaks muutus stepp. Kogu lõunakaar, kuni Musta mereni, terve see ala, mida kutsutakse praegu Novorossiaks, oli tollel ajal lopsakalt haljendav, neitsilik rohtlaas. Veel mitte kunagi polnud ader puudutanud siinse metsiku taimestiku mõõtmatuid vooge. Üksnes hobused, kes varjasid end selles kõrges rohus nagu metsas, tallasid teda. Midagi ei saanud looduses olla kaunimat kui see stepp. Kogu maapind kujutas endast kuldrohelist ookeani, mille pinnale oli puistatud musttuhat mitmesugust lille. Peenikeste ja pikkade rohukõrte vahelt vilksatasid taevakarva, lillad ja sinised jumikad; kollane leetpõõsas upitas ülespoole oma ladvapüramiidi, rohelisel taustal kirendas valge ristikhein oma päevavarjukujuliste nuttidega; puhmastikus valmis jumal teab kust siia kantud nisupea. Kaelad õieli, saalisid põldpüüd peente rohuvarte vahel. Tuhandehäälne lindude sädistamine täitis õhku. Liikumatult püsisid kõrgel taeva all paigal kullid, tiivad välja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugelt järvelt kajas vastu taamalt mõödalendava metshanedeparve kisa. Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhus uperpalli ja välgatas päikeses. Tont võtku teid, stepid, kui ilusad te olete!


  • On tõsi, et Lääne-Ukraina on alati Kesk- ja Ida-Ukrainast erinenud. Lääne-Ukraina sattus Nõukogude Liitu alles pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aastal, aga Nõukogude Ukraina osa sai sellest tegelikult alles pärast Teise maailmasõja lõppu. Veel kuni 1960. aastate alguseni kestis Lääne-Ukrainas partisanisõda kommunistide, NKVD üksuste ja Nõukogude võimu esindajate vastu. See sõda nõudis mõlemalt poolelt tuhandeid ohvreid. Kümneid tuhandeid arreteeriti. Mälestus sellest mitte ainult et ei ela tänaseni, vaid on Lääne-Ukrainas ka täielikult legaliseeritud. Tookord Nõukogude võimu vastu võidelnute nimesid kannavad tänapäeval tänavad ja väljakud. Lvivi oblastis Strõi linnas avati nõukogude võimu vastu võidelnud vastupanuliikumise juhi Stepan Bandera perekonnale pühendatud muuseum. Lvivis saab Lontski tänava türmi nimelises muuseumis külastada NKVD ja KGB vangikonge, kust käis läbi tuhandeid kommunismi vastu võidelnuid. Vastupanu kommunistlikule diktatuurile on Lääne-Ukrainas endiselt tugev. Tänapäeval avaldub see trotsis igasuguse diktatuuri vastu. On märkimisväärne, et Lääne-Ukraina vaim on viimase 20 aastaga jõudnud levida ka pealinna Kiievisse ning teistesse riigi olulistesse piirkondadesse. (24. jaanuar 2014, lk 79–80)
  • Laupäeval käisin küla postkontoris – mul oli vaja mädarõikaviina osta. Seekord seda postkontoris aga ei müüdud. Kõik muu oli olemas nagu harilikult: päevalilleõli, kalakonservid, tatratang, margariin... Ma oleksin kangesti tahtnud postkontorist pudeli viina ja postmargi osta, margi viinapudeli sildil ära tembeldada lasta ja siis kogu komplekti kellelegi mälestuseks kinkida. Mine tea, äkki muutub meie maa varsti tsiviliseerituks ja külapostkontorites alkoholi enam ei müüdagi??? Seda ma igatahes ei usu!!! Midagi peab ju minevikust alles jääma. Tõsi küll: mida vähem, seda parem! (3. märts 2014, lk 124)
  • Sellepärast on praegu Putini esmane ülesanne otsida võimalikke teid, et panna Euroopa ja USA Krimmi annekteerimist tunnustama. Selle probleemi lahendamiseks on aga vaid üks tee: organiseerida Ukrainas kodusõda ning venemeelsete, iseenesest mõistetavalt relvastatud aktivistide marss Kiievi peale koos nende Vene kolleegidega. Kiievisse jõudes tuleks sel armeel kukutada "illegitiimne" valitsus ja presidendi kohusetäitja ning asendada need kaasatoodud "Ukraina rahva" esindajatega. Nende hulka võiksid kuuluda nii koos Janukovõtšiga maalt põgenenud ekspeaminister Azarovi valitsuse tuumiku liikmed kui ka kunagised Regioonide Partei liidrid, kes hetkel ülemraadas ei tööta, kuid pole ka Venemaale pagenud, vaid redutavad oma kodukandis Donetski oblastis. Seejärel kuulutaks uus valitsus välja "legitiimse" presidendi – Janukovõtši – täiesti võimalik, et mitte tegeliku, vaid pelgalt virtuaalse tagasipöördumise. Janukovõtš allkirjastaks Skype'i teel Moskvast uue sõprus- ja koostöölepingu Venemaa Föderatsiooniga. Selles seisaks, et Ukraina juhtkond on südamest rõõmus "põlise Vene ala" Krimmi tagasipöördumise üle emakese Venemaa rüppe ning palub käsitada Krimmi Ukraina kingitusena Venemaa Föderatsioonile – tänutäheks "kiratsevale" Ukrainale osutatud pikaaegse ennastohverdava hoolitsuse ning Ukraina riigi raugematu moraalse ja majandusliku toetamise eest ning ühtlasi ajaloolise õigluse taas jalule seadmise märgina. Mis edasi saab, seda on, ma usun, hõlbus ette kujutada. Angela Merkel, François Hollande ja paljud teised hingavad kergendatult ning asuvad, igaüks omaette, kibekähku ja valutult taastama oma majanduslikke ja finantsilisi sidemeid Putini Venemaaga. Nad ütlevad: "Hästi, inimesed, ongi kõik. See oli ainult väike arusaamatus purjuspäi. Teate küll, kuidas slaavlastel need asjad mõnikord käivad. Nüüd oleme jälle ära leppinud, kõigis küsimustes üksmeelele jõudnud ning võime niisugused pisiasjad nagu Krimm unustada." (21. märts 2014, lk 147–148)
    • Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", tlk Anu Wintschalek, 2014


  • Aasta pärast Gruusia revolutsiooni, 2004, võttis Moskva oma kindla kontrolli alla Ukraina valimised. Vene politoloogid ujutasid Kiievi üle. Nende töö oli vältida seda, et valituks osutuks praeguse, Moskva meelest sobiva režiimi läänemeelne vastaskandidaat. Kolm päeva enne valimisi korraldas Moskva-meelne valitsus paraadi, et tähistada kuutkümmend aastat Kiievi vabastamisest teises maailmasõjas (tegelik aastapäev oli üheksa päeva pärast, aga nii kaua polnud aega oodata). Putin tuli kohale ning võttis sisse koha lahkuva presidendi Leonid Kutšma ja hoolega valitud presidendikandidaadi Viktor Janukovõtši kõrval, keda Moskva toetas. Tähtsa sündmuse puhul oli Kiievisse toodud võidulipp - punalipp, mille Nõukogude armee sõdurid olid 1945. aastal Reichstagile heisanud. Putin laenas Ukraina Moskva-meelsele kandidaadile oma autoriteedi, Venemaa peamise rahvusliku müüdi ja selle müüdi kõige tähtsama füüsilise sümboli.
Miski ei aidanud. Janukovõtš kaotas. Ta küll kuulutas end võitjaks, aga seegi ei aidanud: ukrainlased tulid tänavatele. Nad lõid laagri üles Kiievi keskväljakul ja keeldusid laiali minemast, trotsides novembri ja detsembri külma ilma, kuni Ukraina ülemkohus sekkus ja nõudis uusi valimisi. Presidendiks valiti Viktor Juštšenko, kes esitles end kui läänemeelset ja Moskvast täielikult sõltumatut kandidaati ning kes oli koguni kanadalannaga abielus. (lk 228)
  • Maša pani kontsad alla ja tegi meigi. Võimsa meigi. Ta pidas seda omamoodi sõjamaalinguks. Ta läks Maidanile, kus hiigelsuurtest autokummidest barrikaadid olid põlema pandud. Talle tundus, et meeleavaldajad püüavad väljakust kujundada revolutsioonilist paika, eeskujuks film "Les Miserables". Mitte et Prantsuse revolutsiooni ajal oleks autokumme olnud, aga hais ja leegid sobisid Maša kujutlustesse küll. Ta läks barrikaadidest mööda.
Nüüd oli ta eikellegimaal, lumeribal, mis lahutas Maidani põlevaid kummibarrikaade valitsuse miilitsapiirete barrikaadidest. Seal seisid mehed pikkades mustades rüüdes — õigeusu vaimulikud. Maša nägi lumel hiiglaslikku halli risti — see oli vari, mille tänavalaterna valgel heitis väike rist ühe vaimuliku käes. Siin, kus kumbki pool ei liikunud, vajusid Maša kontsad lumme. Vaimulikud palvetasid elude eest mõlemal pool barrikaade. Sel hetkel teadis ta, et jumal on olemas ja et tuleb sõda. (lk 401-402, 2013 jaanuar)
  • Masha Gessen, "Tulevik on ajalugu. Kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis", tlk Katrin Kern, Ühinenud Ajakirjad, 2019,


  • Ma võinuksin mitte naasta Ukrainasse, aga ma ei saanud seda teha ja läksin sinna. Ma ei kadunud kuhugi 2014. aastal. Ehkki toona oli kartusi rohkem. Mu laps oli just sündinud.
Praegu niisugust asja nagu kartus mul polnud. Lihtsalt teadsin, et pean minema, sest kui ma ei läinuks ja kui Ukraina kaoks, siis mida ma räägiksin oma lastele? Et oli meie riik ja enam ei ole? Tean, kui paljud mehed on saatnud oma naise ja lapsed välismaale ning jäänud siia. See pole pateetiline, teistmoodi lihtsalt ei saa.
  • Kõik on jäänud siia, kõik on ühtsed, sest nad teavad, et meil on ainult üks riik. Ma ei tea, mitu passi on Klõtškol, kuid minul on ainult üks, Ukraina pass. Kui Ukrainat enam ei eksisteeriks, oleksin kodumaata. Ma ei kujuta ette, mida inimene saaks teha kodumaata. Ma ei soovi seda ning seetõttu olen siin.
  • Arvan, et isegi kui nad lahendavad omas riigis oma probleemid, nende juhtkond vahetub ja hakkab maailmas toimuvasse suhtuma adekvaatselt, ei teki minu eluajal enam Ukraina ja Venemaa sõprust.
  • Putin teeb seda kõike, sest ta ei suuda taluda enda piiri taga tugevat ja tänapäevast Ukrainat. Meil on ühist piiri tuhat kilomeetrit. Tinglikult võttes – kui Ukraina jõuaks oma arengus Poola tasemele, kukuks Venemaa kokku. Sest inimesed ületavad piiri ja näevad, kuidas me elame, lähevad tagasi ja näevad oma rämpsu. Kuidas nii? Meie oleme Venemaa, sama, mis Ukraina, aga neil seal on asjad paremini? See on Putini suurim probleem.
  • Võitnud oleme siis, kui Ukraina on taas oma õigetes piirides. Mõistan, et presidendil on õigus läbi rääkida ja sõlmida kokkuleppeid, ning ta teeb Ukraina jaoks parima. Saan aru, et Krimmi küsimus on väga keeruline. Mina ei annaks Krimmi puhul alla. Kindlasti aga tuleb vabastada Donbass – Donetsk ja Lugansk.



  • Kontinendi lääneosas oldi 2014. aastal aga šokis. Ei tulnud ettegi, et kakskümmend aastat kestnud Moskva meelitamine oli üks põhjustest, miks Kremlis otsustati, et endale saab lubada Euroopas sõda alustada.
Sama aasta novembris hüüdis ühe Lääne-Euroopa riigi minister EL-i välisministrite nõukogus Venemaa tegevusele karmimat reaktsiooni nõudnud Leedu kolleegile nii: Linas, ma saan aru, et teil on oma ajalooline kogemus, aga me peame siin arukat välispoliitikat ajama! Ikka ei olnud kohale jõudnud – või ei soovitud seda näha – kibe tõsiasi, et Euroopa on sõjas. Et Ukraina on Euroopas, et Donbass on Euroopas, me lähinaabruses.
  • Fundamentaalne erinevus Vene ja Ukraina ühiskonna vahel, kus viimases pole jälgegi fatalistlikust alistumisest tsaari tahtele, on olemas tugev pluralistlik traditsioon ja tugevnev püüe Euroopa poole, jäi märkamata.
  • Ka 2014–2022 püüti Ukrainat välispoliitiliselt käsitleda osana Venemaa probleemist, funktsioonina sellest. Euroopa Liidus, vabatahtlikult liitunud klubis, kus lõhestavate teemade arutamist viimse võimaluseni välditakse, polnud selgeks vaieldud: kas Ukraina näol on tegu riigiga, mis peab meie eest sõda (ühe rühma liikmesriikide arvamus, nüansierinevustega muidugi) või korruptsioonipesaga, kuhu me raskesti arusaadavatel põhjustel miljardeid kallame, vähe vastu saades (teine rühm liikmesriike, samuti nüanssidega).
Me ei peaks toetama üht korrumpeerunud riiki ainult geopoliitilistel põhjustel, kõlas teise rühma jutupunkt.
Ukraina oli aga vahepeal arenenud, emantsipeerunud, kaugelt enamaks kui vaid korruptsioonipesaks. On hõlpus aru saada, miks hoovõtt selleks kauem kestis kui näiteks Balti riikidel.
  • Nii võttiski Ukraina emantsipeerumine aega. Esimene hoiatuslask tehti küll juba 2004. aasta oranži revolutsiooniga, mil inimesed keeldusid ilmse valimispettusega leppimast. Kui aga samad petturid kümnend hiljem riigi Euroopa kursilt ära tahtsid keerata, tõusis rahvas üles. Aastad alates 2014 on Ukrainas kõigist raskustest ja kehvast lähtepositsioonist hoolimata olnud demokraatia, õigusriigi ja Euroopa lõimumise juurdumise aeg. Eemale vanast, eemale Idast, ja läände!
  • Esiteks, Ukrainal tuleb aidata see sõda võita. Relvi tuleb anda nii palju ja nii raskeid, kui ukrainlastel vaja. Kuna Kreml ei välista selles sõjas midagi, ka tuumarelva kasutamist, ei tohi sõjalist sekkumist välistada ka lääneriigid ja lääne organisatsioonid.
Iga nõrkusavaldus vaid ahvatleb agressorit. Olgu talle avalikult teatavaks tehtud, millised on vastusammud keemia- ja tuumarelva kasutamise puhul. Edasi tuleb endale ja välja öelda, et meie poliitika ei lõppe ka siis, kui Ukrainas peaks relvarahu kehtestatama.
  • Lisaks tuleb nii praktilistel kui ka moraalsetel põhjustel jaatavalt vastata Ukraina soovile liituda lääne organisatsioonide, Euroopa Liidu ja NATO-ga. Praktilistel, sest meie huvides on uus suur liitlane strateegilises asukohas. Moraalsetel, sest Ukraina on Euroopa riik ajaloo, kultuuri, üha enam majanduse, inimestevahelise läbikäimise, isegi kiriku kuuluvuse mõttes.
Kui selline riik tahab saada Euroopa osaks ka poliitiliselt, kui ukraina rahvas on otsustanud euroopalikuks saada, siis kellel, kurat, on õigus seda keelata?

Luule

[muuda]

Tarass Ševtšenko

[muuda]

Milleks kutsuda Ukrainast
kasakate hingi —
seal on rõõmsam, seal on vabam
hõljuda neil ringi...
Nagu priiusajal muiste —
Dnepri võimas müha,
kärestike kohin, stepid,
stepis kääpad pühad.
Seal kasakapriius sündis,
säraga end kattis;
seal ta šlahtat, tatarlasi
stepimulda mattis,
stepimulda laipu mattis,
kuni väsis... heitis
puhkama... Ja kõrge kääbas
tema enda peitis.
Kotkas must ta kohal lendab
valvurina aina...
...
Oi, mu mõtted-mõlgutused,
minu lapsed, lilled!
Teid ma toitsin, teid ma hoidsin —
kelle jaoks või milleks?
Minge, lapsed, kodumaale!
Seal, Ukraina rajal,
käige, vaesed; mina hukkun
siingi omal ajal.

Leiate seal lahke sõna,
hella südamegi;
leiate seal tõe — ja vahest
lisaks kuulsusegi...
Võta vastu nad, Ukraina!
Nagu emarinnal
hellita mu väeteid lapsi
kallil kodupinnal!


Metsa tagant udust tõuseb
täiskuu veretades,
nagu põlemise kuumust
välja eretades,
nagu teades, et ei sobi
täna mahe valgus —
varsti tulekahjulõõma
täis Ukraina valgub.
...
Ning pimedas metsas, tammesalus haljas
puude külge seotud ratsud rohtu sõid;
kõik valmis on seatud — sadulad ja valjad.
Kuhu tuleb sõita? Või keda nad tõid?
Nad ootavad mehi, kes lebavad rohus
vaikselt oru serval. Ukraina on ohus —
päästa kodumaa on haidamaki kohus,
ning kotkad tõi siia nende võimas tiib.


Kõmisema lõi Ukraina,
kuni üles kohus,
kaua-kaua vereojad
jooksid stepirohus.


Sedaviisi siis Ukraina
vappus sõjakärast,
põrgumöllust... Hukkus rahvas ...
Mille eest? Mispärast?
Võiksid olla ühel meelel
küll kaks venda lihast.
Kuid ei oska ja ei taha,
viha kasvab vihast!
Juba kadeduse pärast
venna verd on vaja —
liiga rõõmus on ta pere,
liiga jõukas maja!
"Tapkem vend!" Ja maha ainult
ahervare jäeti
ning — et neid veel vaevaks elu —
orvukesed väetid.


Aeg möödub, suvi möödub ruttu,
Ukraina põleb pahinal;
kõik külad täis on laste nuttu —
on isad ära.


Üksi nüüd jäid kärestikud
mürisema steppi:
"Hukkasid nad meie lapsed,
hukkavad ka Dnepri!"
Mürisevad aina — ammu
nende hõim on hauas,
ning Ukraina suigutati
unne kauaks, kauaks.

Oras haljendab Ukrainas;
siin enam ei kuule
sõjakära ega nuttu,
ainult stepituuled
sahisevad väljal rohus
pajuokste vahel.
Kõik on vaikne. Olgu vaikne:
see on taeva tahe.


"Hüvasti, mu maa! Mu maailm
armutu, jää maha!
Oma piinad, julmad piinad
peidan pilve taha.
Aga sinuga, mu kallis,
vaene lesk Ukraina,
juttu vestma lendan pilvest
udupisaraina.
Vaikset, nukrat juttu vestma
tulen tasakesi;
rõskel ööl ma taevast langen
nagu kastevesi.
Peame nõu ja nukrutseme,
kuni tõuseb päike,
kuni vaenlast ehmatavad
kord su lapsed väiksed.
Hüvasti siis, lesekene,
minu vaene ema!
Hoia lapsi; Jumal elab,
õiglane on tema!"


Pöördun ümber: tagujalul
ratsu kerkib kaljult!
Istub ratsameeski ratsul;
küll on kuub sel mehel!
Kübara asemel kolbal
on vaid mingid lehed.
Hobu hullab - nüüd... nüüd hüppab
üle jõe... veel pisut...
Mehel õieli on käs
just kui võtta isuks
tervet ilma. Kes see on siis?
Astun lähemale -
kaljusse on taotud kiri,
et Esimesele
Teine selle püstitanud.
Nüüd mul kahtlust pole:
just seesama Esimene
lõi Ukraina risti,
Teine aga vaese lese
tappis kogunisti.
Röövlid! Röövlid! Inimsööjad!
Kas vähe siin sõite,
riisusite! Mis te kaasa
teise ilma saite?
Raskeks, raskeks läks mul süda
nagu loeksin praegu
taas Ukraina ajalugu,
meenutades aegu...


"Vahest on Ukrainast kaugest
veel järel vaid ase...
Lendaksin siit teda kaema,
kuid Jumal ei lase.
Moskva on ehk maa seal laastand,
merre lasknud veegi
Dneprist; on ehk kõrged kääpad
lahti kaevand keegi —
meie au. Oo, armas Jumal!
Hoia ära seegi!"


Kui ma suren, siis mind matke
kalme peale üles
kallil kodumaal Ukrainas,
laia stepi süles,
et sealt laiad põllupinnad,
Dnepr ja kaldad üha
oleks näha; oleks kuulda,
kuidas jõgi mühab.

  • Tarass Ševtšenko, "*** Kui ma suren, siis mind matke... (Testament)", tlk Ain Kaalep, rmt: "Kobsaar" (1961), lk 175


Ma orjana ju kasvanudki,
ei leina oma rahva nuttki,
kui lõpeb orjuses mu piin,
kui endaga kõik kaasa viin
ja jäängi unustusse aina
ma meie toredas Ukrainas —
ei olnud mulle kohta seal.
...
Ükskõikseks jätab seegi mu,
kas lausub palvet poja suu.
Ükskõik ent see ei ole mulle,
et suigutanud magama
õel röövlijõuk on kodumaa
ja heitnud oma ohvri tulle.
Oo, siin ükskõikne pole ma!

  • Tarass Ševtšenko, "*** Ükskõik on mulle, kas ma eales...", "Kasematis" III, tlk Ain Kaalep, rmt: "Kobsaar" (1961), lk 183


Vaatan ringi, kõnnin mööda
kõrget künkaselga,
ja tuleb Ukraina meelde -
mõelda temast pelgan.
Seal on stepp ja stepp on siingi,
aga suur on vahe:
siin on ruske, lausa punav,
seal — sinerdav, mahe;
stepil seal on kirjaks-ehteks
nurmed, põllukiilud,
Põlised kurgaanid-kääpad,
tõmmud luhasiilud.
...
Oo, mu Ukraina! Millal küll sinna
kõrbest, õel saatus, lased mind minna?
...
Või ehk alles taevast,
sind, mu sõber, ja Ukrainat
minu silmad kaevad?
Vahel nad mul pisaraistki,
jäävad kuivaks aina:
paluksin siis peatset surma...
Sina ja Ukraina,
Dnepr ja tema järsud kaldad
ning mu lootus visa
mind paluda veel ei lase
surma Taevaisalt.

  • Tarass Ševtšenko, "A. O. Kozatškovskile", tlk Harald Rajamets, rmt: "Kobsaar" (1961), lk 216-221

Lesja Ukrajinka

[muuda]

Nagu paat, mis on liivale kantud,
  vajub rusudeks seal ilmaaegu,
nii see maa, lausa jumalast antud,
  tukub võõraste ikke all praegu.

Nagu stepimaa tuline ratsu,
  kes nüüd kõrbes on suremas valust:
enam üles ta tõusta ei katsu
  sealt, kus pööris ta maha lõi jalust.
...
Võimas meri! Veel võimsamalt vooga!
  Oled tugev, sind miski ei keela.
Saada laineid veel hirmsama hooga
  ja see õnnetu maa ära neela!


Aeg lahti küll on hoidnud vetesoone
ning piisku pillavad fontäänid veel,
kui nutaks loss, sest tal on hale meel,
et elu kaotanud on temas uhke joone.
...
Siin valitsesid võim ja orjapõli kare;
võim kadus, kõik sai rusuks ajapikka,
ent orjapõlves on see maa veel ikka!

  • Lesja Ukrajinka, "Krimmi mälestusi. 10. Bahtšisarai palee", tlk Harald Rajamets, rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 17


Kus oled sa, priius, täht kauge ja valge?
Miks ometi taevast ei lasku sa alla?
Miks pisarais maale sa valgust ei kalla?
Sa näed ju — on pimedus matnud kõik palged!
Tõest saanud on valskus — sa tunned ju seda?
           Oh häda!

Mu rahvas, su pärast äng pigistab rinda!
Mu vennad — mil ahelaist vabaks nad saavad?!
Ah, põletav-valusad, kurnavad haavad,
Ukraina, mu ema, on löödud su rinda!
Kes aitaks meid tõusta ja pääseda vaevast?
           Oh taevas!
...
Ukraina! Su pärast ma pisaraid valan...
Ent sellest, mu maa, ei sul kergemaks lähe,
Mis tulu võiks sinule tuua mu ahastus palav?
Ei, ei, sellest abi on vähe!

  • Lesja Ukrajinka, "Pisarad-pärlid", tlk Helvi Jürisson, rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 18-20


Jah, igal maal mälestus on paradiisist. . .
Miks, minu maa, erined üldisest viisist?
  Eks hetmaniaegadel meil
küll osanud laulikud lugusid seada, —
mis on nende nimed? On's hauad neil teada,
  et pärg ehiks kalmugi neil?
...
Ei laotanud otsaees loorber neil lehti,
ka okaskroon õiteta, kullata tehti...
  Ja laulik käis üksildast teed,
ei kandnud ta säravat siidi, damasti;
kui juhtus, et ahelaid kanda tal lasti,
  siis kuldsed ei olnud küll need...

  • Lesja Ukrajinka, "Ukraina kirjanduse saja aasta juubeliks", tlk Harald Rajamets, rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 50-51


Veel nägin kujutluses kastest niitu
Volõõnias, mu kodus; eemal mustab
mets sakilise müürina, ja udu
kui meri hääletult ta peale voogab;
kes põllul on, kes metsas hoidku ennast!
Halltõbi salalik siin sõidab ringi.
Kuid poisid sest ei hooli, hobuseid
nad lauldes viivad metsa õitsile, —
näe, seltsilistel juba lõke põleb,
seal soe ja kuiv on, sädemed on õhus
kui kuldsed mesilased, tuli tantsib...
Seal lõbus on, käib jutt ja laul ja naer. ־
"Eks lähme suitsu peale!"
...
kui kibe pilv — nii ebameeldiv suits;
itaallastel on küllap vilets süsi.
Ei matnud hinge meil Polesjes nõnda
küll suitsutareski, kus vahel laulsid
pruutneitsid nii, et tare helises,
ja hääl ei olnud kähe neil, vaid selge,
mis sest, et pead kui pilvest vaevalt paistsid.
Too suits sõi silmi, aga mitte nii,
sest tuli puust... või lihtsalt — oli oma...

  • Lesja Ukrajinka, "Suits", tlk Harald Rajamets, rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 71-74


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ukraina&oldid=120082"