Postkontor

Draama

[Linnapealik:] Ma arvan isegi (võtab postkontori ülemal käe alt kinni ja viib ta kõrvale), ma arvan isegi, kas minu peale pole mitte kaevatud. Mis see revident muidu meilt otsib? Kuulge, kas te ei saaks, meie ühistes huvides, iga kirja, mis teie postkontorisse tuleb, kas siis sisse või välja, teate, niiviisi natuke lahti teha ja lugeda, kas ei leidu seal mõnda salakaebust või niisama kirjavahetust. Kui ei leidu, siis võib jälle kinni pitseerida. Võib muide isegi niisama kirja kätte anda, lahtiselt.

[Postkontori ülem:] "Ma tean, ma tean... Seda ärge mulle õpetage, seda ma teengi mitte et ettevaatusest, vaid rohkem uudishimust: mulle meeldib hirmsasti teada saada, mis on maailmas uudist. Ma ütlen teile, see on ülipõnev lektüür! Mõnda kirja loed kohe mõnuga. Sihukesi lugusid on kirjas, et... Ja kui õpetlik! Parem kui "Moskovskije Vedomosti"!

[Linnapealik:] Ütelge, ega te ei ole juhtunud lugema mingist Peterburi ametnikust?

[Postkontori ülem:] Ei, Peterburi ametnikust ei ole midagi, aga Kostroma ja Saraatovi omadest on palju juttu. Kahju küll, et teie kirju ei loe. Seal on ikka väga häid kohti. Hiljuti üks leitnant kirjutas oma sõbrale ja kirjeldas balli õige vallatult... Väga, väga hästi: "Armas sõber," kirjutas ta, "mina elan otse õndsuse riigis: preilisid on palju, muusika mängib, lust ja lillepidu... " Väga, väga tundeline kirjeldus. Ma jätsin selle meelega oma kätte. Tahate, ma loen ette?

Nikolai Gogol, "Revident", tlk Toomas Kall, LR 11/12 2009, lk 16-17

Proosa

Kord kolme kuu järel saatis mrs. Bessie Chitali või Warieda kirjadega Nuniewarrasse ja nad võtsid sealt kaasa Wytaliba posti.

Neil päevil, kui saadikuid tagasi oodati, valvas Coonardoo teed üle lagendike ja tema silmad olid rahutud nagu hirmunud linnud.

"Tulevad!" karjus ta siis ja jooksis neile vastu, et kotti kirjadega sisse tuua. Karrara postkontori ülem oli kotid pitseerinud ja Coonardoo pidas neid punaseid märke talismanideks, mis pidid kaitsma Hugh' kirju üleujutuste, keeristormide ja pahade vaimude eest nende pikal teekonnal üle mägede ja lagendike.

K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 19

Pisitasa ja järk-järgult tungis "uus aeg" meie väiksesse järveäärsesse linna. Postkontori esimene naissoost ülem oli sensatsiooniks. Enamikul klientidest oli tunne, et selles jaoskonnas postitatud kirjad ei jõua iialgi pärale, ning tähtsaid tähitud kirju ei usaldatud hoopiski lahke priske preili kätte. Arvan, et mitmed vanad daamid, kes elasid villades ja kandsid ka kodus päev läbi kindaid, et käsi hoida, pidasid naisterahva viibimist kassaluugi taga ebasündsaks ning ausat postiametnikku hukkaläinud hingeks. (lk 7)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 7

Ta jooksis välja tee peale.

"Ole kena ja vii see kiri kohe Pipi Pikksukale kätte," ütles ta. "Sellega on kiire."

Kirjakandja vaatas esmalt kirja ning siis Pipit.

"Kas sina ise polegi Pipi Pikksukk?" küsis ta.

"Kahtlemata, kelleks sa mind siis kavatsesid pidada? Abessiinia keisrinnaks või?"

"Noh, aga miks sa siis ise seda kirja ei võta?" küsis kirjakandja.

"Miks ma ise kirja ei võta? Kas mina peaksin kirja võtma? Ei, see läheb nüüd küll juba liiale! Kas nüüdsel ajal peavad inimesed ise oma kirju kandma? Milleks on siis olemas kirjakandjad? Siis võiks nad ju kõik korraga prügimäele saata. Ma pole veel kunagi midagi nii tobedat kuulnud! Ei, mu poiss, kui sa oma tööd niimoodi teed, ei saa sinust kunagi postkontori ülemat, usu mind!"

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood",tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 122