Kastrul

Proosa

Järgmisel päeval varavalges tõmbab Nurit jalga oma ainsad tossud, mille kinkis talle eksabikaasa - tol hetkel veel abikaasa — neljakümne üheksandaks sünnipäevaks, viimaseks sünnipäevaks, mida nad veidi enne lahutust koos pidasid. Sa istud liiga palju arvuti taga, ütles mees, varsti on sul tagumiku asemel keedupott. Nurit oleks eelistanud romantilisemat kingitust kui paar spordijalatseid ja vähem graafilist metafoori kui tagumik nagu keedupott, kuid tema abikaasa oli alati olnud pragmaatik ning tolleks hetkeks ei lootnud Nurit enam kuigi palju ei oma abikaasalt ega ka abielult. Ega ka metafooridelt.
- Claudia Piñeiro, "Betty Boop", tlk Maria Kall, 2016, lk 125-126

Tüdruk klopib kastrulis terasvispliga. Nad ei vaheta sõnagi, seisavad kõrvuti ja vaatavad, kuidas vispel tumepruuni segu potipõhjas ühtlaseks liigutab. Tüdruk valab potti piima ja nad jälgivad, kuidas see keema tõuseb.

Tüdruk paneb kastruli lauale ja kallab tassidesse kakaod. Nad istuvad teineteise vastas, joovad lurinal ja saavad ülahuulele helepruunid vuntsid.