Haigur

Shin Saimdang (1504-1551), "Hõbehaigrud lootosetiigi juures", *s.d.*

Haigur (Ardea) on pikanokaliste, pikakaelaliste ja pikakoivaliste lindude perekond. Eestis elavad hallhaigur ja hõbehaigur.

Proosa

"Mis lind see on?" küsis Lonnie.

Emmett kõhkles enne vastamisi. "Hõbehaigur."

"Mismoodi nad välja näevad?" küsis Sam. "Kas sa oled kindel, et neid siinmail on?"

Emmett rüüpas õlut. "Minu teada on hõbehaigur Florida tunnuslind." Ta võttis Lonnie käest suitsu ja tõmbas mahvi.

Sam ütles Lonnie'le: "Sedasama lindu nägi ta omal ajal Vietnamis."

"Tõsi või?"

Emmett puhus aeglaselt suitsu välja. "Jah. Neid oli näha riisipõldudel. Pistsid pea vette ja kobasid ringi, et süüa otsida. Nad on soolinnud."

"Siis võib neid siin olla," ütles Lonnie. "Sihukeses soos."

"Miks sa seda lindu nii kangesti näha tahad?" küsis Sam ettevaatlikult.

"Ta oli nii ilus. Kõige ilusam lind, mis ma üldse olen näinud, üleni valge ja pikkade jalgadega." Emmett mudis õllepurgi võru. "Nad on nagu lehmalinnud, ainult lehmalinnud ei ole ilusad. Vahel oli näha vesipühvleid ja igaühe kõrval seisis üks selline lind nagu väike sõber."

"Ei tea miks?" päris Lonnie.

"Lind sööb, mida pühvel üles ajab, ja nokib tal pea küljest puuke. Vahel oli näha, kuidas ta pühvli seljas istub. See ei teinud väljagi."

"Kui sa sellist lindu jälle näed, kas ei too see sulle meelde halbu mälestusi?" küsis Sam.

"Ei too. See on hea mälestus. Üksainuke hea, raisk. Kuidas see tore lind muudkui õiendab oma asju, kui tema ümber käib see ogar madin. Vahel lendas neid üle parvekaupa. Lennu ajal tõmbavad nad kaela kõverasse." Emmett veeretas õllepurki pihkude vahel, nii et plekk läks krimpsu. "Ükskord plahvatas granaat puude lähedal ja need linnud panid sealt igasse kanti nagu vutid. Me vaatasime, et lund sajab taevasse, aga mitte taevast." (lk 30-31)

Bobbie Ann Mason, "Maal sees", tlk Mati Soomre, 1991