Soo
Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana. Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.
Proosa
[muuda]- Tõnisson astus teiste seast välja, pani palituhõlmad kinni ja seadis sammud kodu poole. Ise ütles ta Tootsile:
- "Mis sa sitaga jandad, lõhud silmad ära."
- "Mine ära, kui sa kardad," vastas see.
- "Mis mina tast kardan, kui sa ise ei karda, aga küllap sa köstri käest hänna peale saad, kui sa siin lahti lased."
- "Häh, kus narr, kas ma köstrit kardan."
- "Küll sa kardad."
- "No las ta tuleb, vaata, ma pööran otsa tema poole, küll sa siis näed, kudas ta seatraavi laseb."
- "Mis sa kiidad. Mine soo peale ja lase seal lahti."
- "Sa mine ise soo peale."
- Tõnisson ei lausunud sõnagi, tõmbas enese natuke küüru, nagu ta käies harilikult tegi, ja läks minema.
- Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 23
- "Seal ta ongi, see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.
- Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 1. ptk
- Georg küürutas madalamale, olgugi et maa jalge all vajus. Võis juhtuda, et ta vajub sohu, enne kui tohib lahkuda sellelt kohalt. Kuivanud oksad torkisid ta sõrmi, mis olid muutunud veretuks, niiskeks ning jääkülmaks. Talle näis, nagu vajuks ta üha kiiremini ning sügavamale, talle tundus, et soo oleks pidanud ta juba ammugi neelama. Kuigi ta oli põgenenud, et pääseda kindlast surmast — ei ole kahtlust, et nad oleksid lähemail päevil hukanud nii tema kui ta kuus kaaslast, — paistis talle surm soos üsna lihtne ja üldse mitte kohutav, nagu oleks see teistsugune surm kui see, mille eest ta põgenes. See oleks surm tihnikus, täiesti vabana, mitte surm inimkäe läbi.
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 14
- Meie maja asus väikelinna servas. Samas lähedal elas oma elu soo. Mättad ja kõverad kased; kuused silmapiiril; kiivitajate hale kisa; udu, mida ei suutnud hajutada ka südasuvine päike. Udu lösutas laugaste kohal ning konnad, kiivitajad, rohi paistsid otsekui saja-aastastest peeglitest. Ja kui neist soosilmadest oleks ilmunud Tuhkatriinu, poleks selles midagi imelikku olnud, Tuhkatriinu — suitsust läbiimbunud kaltsudes, korv käes, jalas punased kotad, mis soomudaga koos, pilk otsimas kuningapoega.
- Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, Loomingu Raamatukogu, nr 20–22, 1992, lk 68
- Jalg jala ette! Ega sa ometi arvanud meid päral olevat? Ei-ei. Pärast pajuvõsa on meil ees veel tükk maad lageraba ja samblasood. Älveid. Lõpuks veel sada meetrit luhta.
- Mättad muudkui lirtsuvad.
- Mõnikord tundub mulle, et maailm ei upu merre ega kõrbestu, vaid lihtsalt soostub. Põllud upuvad sohu. Kirikukülad upuvad sohu. Teeviidad, ringristmikud, pilvelõhkujad... need kõik upuvad sohu. Isegi oosid ja mäed upuvad sohu, ja järvede ja isegi ookeanide peale levib soo nagu mõni vastik tõbi, nii et kaladel kaob päikesevalgus ja Aafrikast saab kõndida Ameerikasse mööda katkematut, õõtsuvat, tupp-villpäid täis samblasood ja kogu maakera on üksainus suur lirisev, sirisev ja vetruv mätas ja kostab ainult sääskede pininat ja uus arukas eluvorm liigub niiskuse kohal pikkade mehaaniliste jalgadega.
- Juhani Karila, "Väikese haugi püük", tlk Sander Liivak, 2021, lk 9–10
Luule
[muuda]Pahareti poegadelle
Tõusnud tuulesta tülisid,
Tühjast rahurikkumisi;
Järveke, kus enne eland,
Kaksipäini muidu käinud,
Läinud kitsaks kadeduses,
Väikseks vihasuse vaenus.
Poistel enam polnud püsi,
Mehikestel enam mahti,
Pidid perest põgenema
Uuta aset otsimaie.
Kui nad kaugel kõndisivad,
Tuuliskäigil tallasivad:
Kas ei kuskilt leiaks kodu,
Paremada asupaika,
Kuhu rada kinnitada,
Vahet võiksid valmistada, -
Sealap leidsid õnne soovil
Suures Kikerpära soossa
Kogemata kohakese,
Kuhu koer ei korjaks kodu,
Penipoeg ei pesapaika.
Pahareti poegadelle
Paistis paika meelepärast;
Siiski tõusis segadusi:
Kumb neist pärisperemeheks
Soole pidi säetama?
Meel oli meestella mõlemal
Saada soole sundijaksi.
Kalevite kallis poega
Juhtus kogemata käigil
Seltsis armsa sõpradega
Kikerpära piiridelle,
Kus neil hambakiskumine
Kannud kirge katukselle,
Lõket laele laiemalle.
Pahareti poisikesed
Kiskusivad karvupidi
Tuisatelles tutikesi.
Kui nad Kalevida kaugelt
Tulles juba tunnistanud,
Vaigistati vaenuviha.
Mehed hüüdsid ühel huulel:
"Kallis Kalevite poega,
Sammu, sõber, siiapoole,
Meile õigust mõistemaie,
Riiukära kustutama!"
Aeg-ajalt kerkivad vaid mustad mudakonnad,
soo sigitised, vesiveest, mis mudas magav näis,
nii ohtrast limasest soolämust rõõmsad on nad
ja tantsivad, suurt kurjust täis.
- Konstantin Balmont, "Soo", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad" (1981), lk 50
- Joel Sang, "Laul sõpradest", rmt: "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele", Vagabund, 1991, lk 44
kes sina oled kui sa keegi ei ole -
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö
- Joanna Ellmann, "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 3
soost on tekkinud pettekujutelmad
võib olla oli see kellegi laugaste vahele
kinni jäänud mõte
mis kunagi visati sinna
...
ikka veel liiguvad seal
inimnäolised olematused
kannavad vihmavarje
jalutavad jõekallastel
ega taipa mis neid sinna
täpsemalt toob
- Joanna Ellmann, "*soost on tekkinud pettekujutelmad...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 22-23
Vanasõnad
[muuda]- Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
- Kes kõik sood solgib, kõik marjad maitseb.
- Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Kirjandus
[muuda]- Oskar Luts, "Soo". - Rmt: O. Luts. Jutustused, 2. kd. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1953
