Rzeczpospolita

	Mõlema Rahva Vabariik Rzeczpospolita Obojga Narodów; Regnum Serenissima Poloniae 1569–1795
	Lipp Vapp
	Rzeczpospolita (1619–1621)
Valitsusvorm	aadlivabariik eluajaks valitava kuningaga
Riigipea	Poola kuningas; Leedu suurvürst
Pealinn	Kraków, alates 1596 Varssavi
Religioon	roomakatoliku kirik
Riigikeeled	poola, ladina

Euroopa poliitiline kaart u 1560. aastal

Rzeczpospolita ehk Poola-Leedu (ametlikult Mõlema Rahva Vabariik, poola keeles Rzeczpospolita Obojga Narodów, ladina keeles Regnum Serenissima Poloniae, valgevene keeles Рэч Паспалі́тая, leedu keeles Žečpospolita või Abiejų Tautų Respublika) oli Lublini uniooniga tekkinud ja 1569–1795 eksisteerinud föderatiivne riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ja Leedu suurvürstiriigist.

Need kaks osariiki olid formaalselt võrdsed, aga tegelikult oli Poola selle liidu domineeriv pool.

Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Vene tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi, Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga (poolapäraselt Pomorze) (Księstwo Zachodniopomorskie). Siiski tuleb arvestada, et riikide piirid muutusid tollal sageli, riigid lagunesid, vallutasid üksteist ja muutsid nime.

Riigivalitsemine

Poola kuningad

Poola Kuningriigi ja Leedu suurvürstiriiki, Rzeczpospolitat valitses seisusliku esinduskogu seimi valitav Poola kuningas, kes ühtlasi oli Leedu suurvürst.

Rzeczpospolita seim

Rzeczpospolita seim ehk parlament oli kahekojaline: senat ja seim.

Senatisse kuulusid riigi kõrgemad ametnikud ja võimukandjad ning vaimulikud:

kõik riigi katoliku kiriku (Lvivi, Krakówi, Kujawy, Vilno, Poznańi/Płocki, Warmia, Lutski, Przemyśli, Žemaitija, Chełmża, Chełmi, Kiievi, Kamjanets-Podilskõi, Smolenski, 1593. aastast ka Võnnu) piiskopid, peapiiskopid ja nende primas (esimene nende seast) Gniezno peapiiskop;
haldusüksuste Krakówi, Poznańi, Vilno, Sandomierzi, Sieradzi, Trakai, Kaliszi, Łęczyca, Brześć Kujawski, Kiievi, Inowrocławi, Ruśi vojevoodkonna, Volõõnia, Podoolia, Smolenski, Lublini, Połacki, Bełzi, Navahrudaki, Płocki, Vitebski, Masoovia, Podlaasia, Rawa, Brest-Litovski, Chełmno, Mstislau, Malborki, Bracławi, Pommeri, Minski vojevoodid, Žemaitija ülemstaarost (1598. aastast ka Võnnu, Pärnu ja Tartu vojevood, 1635. aastast ka Tšernigivi vojevood, ehkki pärast 1637. aastat oli ametikoht vaid nimeline;
päritavate kastellaaniõigustega Vilno, Trakai ja Poznańi, Sandomierzi, Kaliszi, Wojniczi, Gniezno, Sieradzi, Łęczyca, Žemaitija, Brześć Kujawski, Kiievi, Inowrocławi, Lvivi, Volõõnia, Kamjanets-Podilskõi, Smolenski, Lublini, Połacki, Bełzi, Navahrudaki, Płocki, Vitebski, Czerski, Podlaasia, Rawa, Brest-Litovski, Chełmno, Mstislau, Elblągi, Bracławi, Gdański, Minski, Liivimaa, Tšernigivi, Nowy Sączi, Międzyrzeczi, Wiślica, Bieczi, Rogoźno, Radomi, Zawichosti, Lądi, Śremi, Żarnówi, Małogoszcza, Wieluńi, Przemyśli, Haliczi, Sanoki, Chełmi, Dobrzyńi, Połanieci, Przemęti, Krzywińi, Czechówi, Nakło, Rozprza, Biechowo, Bydgoski, Brzeziny, Kruszwica, Oświęcimi, Kamień Pomorski, Spycimierzi, Inowłódzi, Kowali, Santoki, Sochaczewi, Varssavi, Gostynini, Wizna, Raciążi, Sierpci, Wyszogródi, Rypini, Zakroczymi, Ciechanowice, Liwi, Słoński, Lubaczówi kastellaanid, hiljem ka Võnnu, Tartu ja Pärnu kastellaanid;
kõrgeimad riigiametnikud: Poola krooni suurkantsler (poola k. kanclerz wielki koronny) ja Leedu suurkantsler (poola k. kanclerz wielki litewski) (riigipitsati hoidja), Poola krooni suurtseremooniameister (poola k. marszałek wielki koronny) ja Leedu suurtseremooniameister (poola k. marszałek wielki litewski) (kõrgeim kohtuvõim õukonnas), Poola krooni kantsler (poola k. podkanclerzy koronny) ja Leedu kantsler (poola k. podkanclerzy litewski), Poola krooni riigikassahoidja (poola k. Podskarbi wielki koronny) ja Leedu riigikassahoidja (poola k. podskarbi wielki litewski) (riigikassa hoidja), Poola krooni õukonna tseremooniameister (poola k. marszałek nadworny koronny) ja Leedu tseremooniameister (poola k. marszałek nadworny litewski) (kõrgeim kohtuvõim kuninga ja suurvürsti õukonnas).

Seimi moodustasid riigi Poola osa 95 esindajat ja 89 esindajat riigi Leedu suurvürstiriigi osast, Poola kuninga vasalli – Preisi hertsogiriiki esindas kindlaksmääramata arv esindajaid.

Seim kogunes üle aasta, kuueks nädalaks ja tegevust võis vajadusel pikendada. Lisaks regulaarsetele kogunemistele, kogunes seim ka erakorralistel juhtumitel: kuninga valimiseks, konvokatsiooni korral, kuninga kroonimisel, patsifikatsiooni korral.

Haldusjaotus

Poola ajaloolised alad ja Poola Krooni maad, 1635. aastal

Pikemalt artiklis Rzeczpospolita haldusjaotus

Rzeczpospolita territooriumi moodustasid Poola ja Leedu ajaloolised piirkonnad: Pomorze Gdańskie (Kaszuby), Warmia (Klaipėda (Kraj Kłajpedzki)), Suur-Poola (Wielkopolska), Masoovia (Mazowsze), Väike-Poola (Małopolska), (Podhale), Kujaavia (Kujawy), Podlaasia (Podlasie), Aukštaitija (Auksztota), Dzūkija (leedu Dzukija, poola k Dzukia), Suwałkimaa (Suwalszczyzna), Žemaitija (Żmudź).

Poola Krooni maad: Preisimaa hertsogiriik (Prusy), Kuramaa hertsogiriik, Liivimaa hertsogkond (Księstwo Zadźwińskie) ja vojevoodkond (województwo inflanckie (1620–1772)), Volõõnia (Wołyń), Galiitsia (Ruś Halicka), Volodõmõr (Ruś Włodzimierska).

Rzeczpospolita territoorium oli haldusjaotuses jagatud vojevoodkondadeks ja maakondadeks (powiat).

Sõjandus

Rzeczpospolital puudus alaline suur sõjavägi, suurem osa riigi kaitsejõududest moodustus sõjalise ohu korral ratsavägi (husaarid, kürassiirid ja kasakatest kerge ratsavägi) – riigi aadlikest šlahtast ja suuraadlike, magnaatide sõjajõududest. Alaline palgasõjavägi moodustati alles kuningas Sigismund II Augusti poolt 1563. aastal Piotrkówi seimi tulemusel, kui neljandik krooni riigimõisate tuludest suunati alalise sõjaväe ülalpidamiseks. Alalist sõjaväge hoiti aga riigi lõunaosas, mida ohustasid pidevalt Krimmi khaaniriigi ja Osmanite riigi rüüsteretked. Sõjategevuse korral eraldati seimi poolt raha ungari, tšehhi ja saksa palgasõdurite, jalaväelaste palkamiseks ja ülalpidamiseks.

Sõjavägede juhtimiseks valiti eluaegsed juhid nii Poola Krooni maadel, st Poola ehk Krooni suurhetman, kui ka Leedu aladel Leedu suurhetman. Sõja ajal võis Poola kuningas võtta endale ülemjuhataja koha.

Seisused

Rzeczpospolita kaart, millel on välja toodud magnaatidele 16.–17. sajandil kuulunud maa-alad: Eestis Tartu staarostkonnas Jan Zamoyski alad, sinisega Radziwillide alad, roosaga Ostrogskite alad ning punasega Wiśniowieckite, Zborowskite ja Zaslawskite alad

Rzeczpospolita põhiline poliitiline jõud oli suursaadlikud, magnaadid ja aadlikud, šlahta, kes moodustasid riigi elanikkonnast ca 10% ja omasid ainsatena poliitilisi õigusi riigikorralduses ja juhtimises. Kuulsamad magnaadisuguvõsad olid: Zamoyskid, Chodkiewiczid, Czarnkowskid, Czartoryskid, Lanckorońskid, Leszczyńskid, Ostrogskid, Poniatowskid, Potockid, Radziwillid, Sapiehad, Sobieskid, Wiśniowieckid, Lubomirskid, Tarnowskid, Koniecpolskid, Jabłonowskid, Pacid, Sanguszkod, Tyszkiewiczid, Zborowski ja Zaslawskid.

1569. aastal sõlmitud Lublini uniooni, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi, võrdsustati Poola ja Leedu alade šlahta poliitilised õigused. Uniooniga moodustatud ühine seim ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek, soodustas Leedu ja leedu alade slaavi elanikkonna aadelkonna poloniseerumist ja Lääne-Euroopa mõjudega Poola kultuuriruumi sulandumist.

16. sajandil kujunes Rzeczpospolitas välja seisuslik monarhia, milles domineeris šlahta eesotsas magnaatidega. 1501. ja 1505. aasta seadustega sattus valitav Poola kuningas täielikku sõltuvusse seimist, aastast 1573 valiti kuningaid kogu šlahta osavõtul (electio viritim). Viimase pärijateta, Jagelloonidest valitseja (Zygmunt II August) surma järel (1572), valiti šlahta poolt Poola kuningatroonile välismaiseid valitsejaid (Saksa-Rooma Maximilian II (1573–1574) ja Prantsuse Henry (1573–1574), Transilvaania Stefan Batory (1576–1586), Rootsi Sigismund III Vasa (1592–1599) ning Saksi kuurvürstid). Šlahtale aja jooksul antud vabaduste ja privileegide najal kujunes Rzeczpospolitast aadlivabariik (Rzeczpospolita Szlachecka). See pani aluse korruptsioonile, kus välisriigid (Austria, Prantsuse, Brandenburg, Venemaa, Rootsi ja Osmanite riik) hakkasid seimi liikmeid ära ostma, et nood hääletaksid välisriikidele mittesobiva eelnõu vastu või neile sobivate kuningakandidaatide poolt. Neljal korral valisid šlahta erinevad parteid Poola troonile samaaegselt kaks kuningat: 1576. aastal Transilvaania vürsti Stefan Batory ja Saksa-Rooma keisri, Austria ertshertsogi, Böömimaa kuninga ja Ungari kuninga Maximilian II; 1587. aastal Sigismund III Vasa ja Austria ertshertsogi Maximilian III; 1697. aastal August II Tugeva ja François Louis, Conti prints; 1703. aastal August II Tugeva ja Stanisław Leszczyński.

Majandus

Poola-Leedu majandus põhines feodaalsel põllumajandusel, mida korraldasid mõisad. Talurahvas oli pärisorjastatud ja mõisnike käes oli täielik kodukariõigus. Kuigi orjus oli Poolas keelustatud juba 15. sajandil ja Leedus 1588, ei erinenud talurahva olukord sisuliselt orjade omast. Üheski Euroopa riigis, kui vahest Hispaania välja arvata, ei olnud talurahva olukord raskem kui Poola-Leedus.

Poola-Leedu oli Euroopa juhtiv teraviljakasvataja. Samuti oli ta 16. sajandil Euroopa juhtiv teravilja eksportija. Seda soodustas asjaolu, et riigis oli vähe linnu, linnaelanike arv oli umbes viiendik riigi elanikest, näiteks Madalmaades ja Itaalias pool, ning enamik riigi elanikest tegutses põllumajanduses. 90% Poola-Leedu ekspordist moodustasid teravili (eeskätt rukis), kariloomad (eriti lambad) ja karusnahad.

Peamised liiklusteed olid jõed. Jõgede ääres oli infrastruktuur parem kui mujal. Eriti kehtis see Läänemere vesikonna kohta (Danzig ja Riia), kus kaubandus tasus end paremini ära kui Musta mere vesikonnas. Sisemaal ehitati sageli jõelaevu, millega sõideti allavoolu, jõe suudmes müüdi maha kaubad ja laevgi müüdi puiduks.

17. sajandil riigi majandusolukord halvenes. Sõjad takistasid väliskaubandust. Talurahva rahulolematus oma olukorraga suurenes, aga võimud reageerisid sellele tema töökoormuse suurendamisega.

17. sajandil muutusid maailma kaubateed. Poolat läbivad kaubateed, näiteks Merevaigutee, kaotasid oma tähtsust ja kuigi nad ei kadunud, vähenes Poola-Leedu tähtsus maailma kaubanduses.

Riigi rahaühik oli zlott, mis jagunes krossideks. Gdański vabalinnal oli õigus müntida oma raha.

Religioon

Rzeczpospolita ei olnud kunagi ülekaalukalt katoliiklik riik. Nii suurvürstiriigis, kui Poola Krooni maade idaosas (tänapäeva Valgevene ja Ukraina alad) olid katoliiklased selges vähemuses, seal oli enamlevinud õigeusk. Pärast reformatsiooni oli suurvürstiriigi osas ja Radziwillide, Wołłowiczide, Hlebowiczide, Sapiehade, Ogińskite, Chodkiewiczite, Wiśniowieckite magnaadiperekondades levinud protestantism, Suur-Poolas luterlus ja Lääne-Poolas (Väike-Poolas) levinud kalvinism.

Poola-Leedus levisid algusest peale usuvabaduse põhimõtted, kuigi Sigismund II valitsusaja lõpul omandasid suurema mõju talle ja riigi usupoliitikale Rooma-katoliku kiriku jesuiidid ning Piotrkówi seimil 1538 võeti vastu juutide õigusi piiravad otsused. 1570 aastal toimunud protestantide Sandomirezi kirikukogul proovisid protestandid moodustada ühist esindusorganit. Esialgu olid need ametliku aluseta, kuni 1573 sõlmiti Varssavi konföderatsioon, mis usuvabaduse seadustas. Õigupoolest oli see esimene taoline dokument kogu Euroopas. Sellele kirjutasid alla kõigi tollal Poola-Leedus levinud suuremate religioonide esindajad. Ainsana seisis Varssavi konföderatsioonile jäigalt vastu katoliku kirik, konföderatsiooni lepingule kirjutas alla kõigest üks piiskop (katoliku kiriku hinnangul väidetavalt mõõga ähvardusel) ja katoliku kirik heitis mõne vaimuliku endi seast välja konföderatsiooni toetamise eest.

16. sajandi teisel poolel teravnesid konfessioonide vahelised pinged ühes vastureformatsiooni hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudusid, jesuiitide ordu. Oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras Rooma-Katoliku Kirik üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel. Kuningas Zygmunt III Waza valitsemisajal, kreekakatoliku kirikukoguduste kirikukogul Brest-Litovskis lepiti kokku 33 tingimust, mille alusel kogudused tunnistavad Rooma paavsti ülimuslikkust: teoloogilised põhimõtted, vanaslaavi kirikuteenistuse keele säilimine, Julianuse kalendri säilitamine kirikutähtpäevade tähistamisel ja vaimulike õigus pereelule jt.^[1] 23. detsembril 1595 kinnitas paavst dekreediga (Magnus Dominus et laudabilis) need punktid. 1596. aastal moodustasid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva uniaadikiriku – Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku. Uniooniga mitteühinenud õigeusu kirikukoguduste vara suures osas konfiskeeriti ja tegevust takistati. Tegevust jätkas vaid vene õigeusu Lvivi piiskopkond ja Poola keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitud Zaporižžja ning iseseisvates linnades. Vene õigeusu metropoolia Kiievis, taastati 1621. aastal ning seejärel ka piiskopkonnad Przemyślis, Połackis, Vladimiris, Lutskis, Chełmis ja Pinskis.

Poola-Leedu oli erand kogu Euroopas, kus tollal ususõjad möllasid. Usuvabadus kehtis Poola-Leedus kuni riigi lõpuni. Seetõttu otsisid Poola-Leedus varjupaika kõige radikaalsemad sektid, kes oma kodumaalt usulise tagakiusamise eest põgenesid. Näiteks paavsti legaat Stanisław Hozjusz (1504–1579) kirjutas: «See maa on saanud ketserite varjupaigaks.»

Usuvabadusega käisid kaasas sõna- ja trükivabadus. Tsensuur oli Poola-Leedus väga nõrk.

Keeled Poola-Leedus

Poola keel oli Poola-Leedu ametlikult tunnustatud ja domineeriv keel. Seda kasutas enamik aadlist ja talupojad Krooni maadel. See oli ametlik keel Krooni maadel ja alates 1697 ka suurhertsogiriigis. Linnades oli see samuti domineeriv keel.

Kirikuslaavi keel oli samuti ametlikult tunnustatud. Kuni 1697 oli see suurhertsogiriigi ametlik keel. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Suurhertsogiriigis ja krooni maade idaosas kasutati seda laialdaselt kõnekeelena.

Ladina keel oli ametlikult tunnustatud. Välissuhetes kasutati seda õige sageli ja aadli seas oli see levinud teise keelena.

Saksa keel oli ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Seda kasutas linnades saksa vähemus ja Kuninglikul Preisimaal ka talurahvas.

Heebrea keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutasid juudid usuasjades. Igapäevaelus rääkisid juudid jidišit, mis aga polnud ametlikult tunnustatud.

Isegi armeenia keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutas armeenia vähemus.

Prantsuse keelel puudus ametlik tunnustus. Kuid 18. sajandil hakkas ta kuninga õukonnas poola keelt välja tõrjuma. Seda kasutati maailmakeelena välissuhetes, teaduses ja kirjanduses. Aadli seas oli prantsuse keele oskus kohati levinud.

Leedu keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Siiski kasutati seda suurhertsogkonnas mõnes ametlikus dokumendis. Põhiliselt kasutasid seda leedulased kõnekeelena, ka väljaspool tänapäeva Leedu maa-ala.

Itaalia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Mõnes linnas oli itaalia vähemus.

Araabia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Tatarlased kasutasid seda oma usuasjades. Nad ka kirjutasid kirikuslaavi keelt araabia kirjas.

Rzeczpospolita põhiseadus

3. mai konstitutsiooni vastuvõtmine. Kazimierz Wojniakowski maal (1806)

3. mail 1791 vastu võetud põhiseadus oli esimene Euroopas ja teine maailmas.

Põhiseadusega püüti kehtestada võimude lahususe põhimõte. Eraldati seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Esimest korda peeti kodanikena silmas mitte üksnes aadlit, vaid ka linlasi ja talupoegi.

Kehtestati kahekojaline seim. Kaotati igaüheveto ja selle asemel hakkasid seimi mõlemad kojad otsuseid vastu võtma lihthäälteenamusega.

Kaotati valitav monarhia. See asendati päriliku monarhiaga. Uue monarhi valimised pidid toimuma üksnes siis, kui vana dünastia välja sureb.

Põhiseadusega võeti talurahvas üleriigilise seaduse ja valitsuse kaitse alla. Kaotati kodukariõigus, mis esimest korda andis talupoegadele võimaluse ülekohtuse mõisniku vastu sõltumatust kohtust abi saada. Kuigi sellega ei kaotatud pärisorjust, oli see vähemalt esimene samm selles suunas, lõpetades mõisnike piiramatu võimu talupoegade üle.

Täies ulatuses ei hakatud seda põhiseadust kunagi rakendama ja neli aastat hiljem lakkas Rzeczpospolita olemast.

Ajalugu

Pikemalt artiklites Rzeczpospolita ajalugu (1569–1648) ja Rzeczpospolita ajalugu (1648–1764)

Rzeczpospolita vojevoodkonnad (1569), Lublini uniooni järel

Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahuga määratud territooriumid

Rzeczpospolita Deulino vaherahu järgsed piirid

Rzeczpospolita (1635), pärast Vene-Poola sõda (1632–1634)

Lublini unioon

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis Poola ja Leedu alade šlahta poolt valitav kuningas ning valitses ühine seim, Varssavis. Leedu vürstiriigi aladest Podooliast, Volõõniast ja Ukraina aladest moodustati Poola kuninga valdused, Poola krooni maad, kuna Poola ja Leedu alad olid juba varem muutunud kohalike magnaatide ja šlahta maksuvabadeks pärusvaldusteks. Unioonilepinguga sõlmiti ka Poola-Leedu sõjaline kaitse- ja liiduleping, millega kohustuti alustama sõdu ja sõlmima rahulepinguid vaid ühiselt. Samas säilitasid mõlemad osapooled oma autonoomia, riigikassa, sõjaväe ning kohaliku korralduse. Uniooniga moodustatud ühine seim ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek, soodustas Leedu ja leedu alade slaavi elanikkonna aadelkonna poloniseerumist ja Lääne-Euroopa mõjudega Poola kultuuriruumi sulandumist.

Šlahta Rzeczpospolita aadlivabariik

16. sajandil kujunes Rzeczpospolitas välja seisuslik monarhia, milles domineeris šlahta eesotsas magnaatidega. 1501. ja 1505. aasta seadustega sattus valitav Poola kuningas täielikku sõltuvusse seimist, aastast 1573 valiti kuningaid kogu šlahta osavõtul (electio viritim). Viimase pärijateta, Jagelloonidest valitseja (Zygmunt II August) surma järel (1572), valiti šlahta poolt Poola kuningatroonile välismaiseid valitsejaid (Saksa-Rooma Maximilian II (1573–1574) ja Prantsuse Henry (1573–1574), Transilvaania Stefan Batory (1576–1586), Rootsi Sigismund III Vasa (1592–1599) ning Saksi kuurvürstid). 1596. aastal sai Krakówi asemel pealinnaks Varssavi. Šlahtale aja jooksul antud vabaduste ja privileegide najal kujunes Rzeczpospolitast aadlivabariik (Rzeczpospolita Szlachecka).

Rzeczpospolita ekspansioon 16. sajandil

Rzeczpospolita ekspansioon suundus põhja ja itta: kuningad Zygmunt II August (1548–1572), Stefan Batory (1576–1586) ja Zygmunt III Waza (1587–1632) liidendasid sõdades Moskva tsaaririigiga (Liivimaa sõda, Vene-Poola sõda) tulemusel 1561 Kuramaa ja 1582 Liivimaa hertsogkonna.

Rzeczpospolita (1686), Igavese rahu lepingu järel

Rzeczpospolita sõjad 17. sajandil

Venemaa pärilussõja ja Segaduste ajal (1609–1618 dmitriaadid) oli Poola kuningapoeg Władysław IV Waza Moskva tsaar, 27. septembrist 1610 – 4. novembrini 1612, ning mille tulemusel liideti riigiga Smolenski, Tšernigivi ja muud alad (Deulino vaherahu 1618).

17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõja, oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (1600–1611, 1617–1618, 1621–1625, 1626–1629), laieneva Moskva tsaaririigiga (1609–1618, 1632–1634, 1654–1667) ja sõjad Osmanite riigiga (1620–1621, 1633–1634, 1666–1671, 1672–1676, 1683–1699).

Hmelnõtskõi ülestõus ja Vene-Poola sõda (1648–1667)

1648. aastal algas kasakate võitlus Ukraina iseseisvumiseks Poolast ja õiguste saavutamiseks (Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus) ning pöörduti ka abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole (Poola-Vene sõda (1654–1667)). Moskva tsaaririigi ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga läksid Smolensk ja Vasakkalda-Ukraina Moskva tsaaririigi valdusse ning tsaaririik laienes lääne poole, väljapoole venelastega asustatud territooriumi. 1686. aastal sõlmisid Rzeczpospolita ja Moskva tsaaririik, Igavese rahu lepingu, millega anti Moskva tsaaririigi võimu alla Smolensk ja osa Ukrainat koos Kiieviga.

Poola-Rootsi sõda ja Uputus (Poola)

Rzeczpospolitat ohustas Teise Põhjasõja ajal 1655. aastal Rootsi kuninga Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast. (Vt Uputus (Poola)).

17. sajandi sõjad laostasid maa, laienes poliitiline detsentralisatsioon (1652 rakendus liberum veto) ja kasvas magnaatide rühmituste mõju. Liberum veto ehk igaüheveto tähendas seda, et ükskõik milline seimi liige sai panna veto ükskõik missugusele seaduseelnõule. See pani aluse korruptsioonile, kus välisriigid hakkasid seimi liikmeid ära ostma, et nood hääletaksid välisriikidele mittesobiva eelnõu vastu. Lõpuks muutus seim peaaegu teovõimetuks: vastu polnud võimalik peaaegu ühtki eelnõu, igale eelnõule seisis keegi vastu.

Põhjasõda

1697. aastal valiti Poola kuningaks ja Leedu suurvürstiks August II Tugev, Saksimaa kuurvürstina Friedrich August I, kes oli Saksimaa kuurvürst aastatel 1694–1733 ning Poola kuningas ja Leedu suurvürst 1697–1733.

18. sajandil August II Tugeva alustatud Rootsi-vastases Põhjasõjas langes Rzeczpospolita 1702–1709 Rootsi okupatsiooni alla. August II püüded rajada absolutistlikku Poola-Saksi personaaluniooniga ühisriiki põrkasid šlahta vastuseisule ja Venemaa keisririigi sekkumisele.

Poola pärilussõda

Pärast August II surma 1733. aastal tekkis Poolas August II poja August III ja Stanisław Leszczyński toetajate vahel Poola pärilussõda 1733–1735. Poola pärilussõda lõppes ametlikult Viini rahuga (1738), millega August III kinnitati Poola kuningaks ja tema vastane Stanisław Leszczyński (kes ei saanud tegelikult mingit välist sõjalist abi) sai tasuks Lotringi hertsogkonna. Lotringi hertsog François Stephane sai Lotringi kaotuse eest kompensatsiooniks Toscana suurhertsogkonna. Parma hertsogkond läks Austriale, samas Parma Carlo võttis Bourbonide territoriaalse kasu tulemusena Napoli ja Sitsiilia kroonid. Poola loobus nõudest Liivimaale ja otsesest kontrollist Kuramaa hertsogiriigi üle, mida, kuigi jäi Poola vasalliks, ei liidendatud Poola pärusvaldustega ja langes tugeva Vene mõju alla.

Seitsmeaastane sõda

Preisi-Vene sõjategevus Seitsmeaastases sõjas

Seitsmeaastane sõda algas 1756 Preisimaa kuningriigi kallaletungiga Saksimaa kuurvürstiriigile, Venemaa keisririigi liitlasele ning vallutas Saksimaa kuurvürsti ning Poola kuningas ja Leedu suurvürsti August III Saksimaa kuurvürstiriigi alad. Samal aastal ründas Prantsuse laevastik Vahemerel Suurbritannia vägesid.

Preisi kuningriigi ja Rzeczpospolita piirialad 1758

1757. aasta mais asus Venemaa keisririigi sõjavägi vastu Preisi vägedele, eesmärgiga piirata Friedrich II püüdlusi laiendada Preisimaa kuningriigi piire ning mõjuvõimu Euroopas. 1758. aastal vallutasid Venemaa keisririigi väed Königsbergi. 1758. aastal jätkus sõjategevus Venemaa keisririigi jaoks eriliste edusammudeta. 1759. aastal alustas Venemaa keisririigi armee pealetungi Oderi liinil. Venemaa keisririigi väed lõid Preisi armeed ning purustas selle Palzigi lahingus ja vallutas Oderi-äärse Frankfurdi.

1760. aastal purustas Venemaa keisririigi ja Austria ühisvägi Kunersdorfi lahingus Preisimaa armee ning 28. septembril (vkj 9. oktoober) 1760 vallutasid Berliini.

18. sajandi keskpaiku hakkas majandus elavnema, kuid Czartoryskite magnaadisuguvõsa ei suutnud 1764–1766 riiki oluliselt reformida. 1766. aastal, August III surma järel, kes oli viimane Poola kuningas ja personaaluniooniga Saksimaa kuurvürstiriigi kuurvürst, sai Poola kuningaks (1764–1795) Stanislaw Poniatowski.

Stanisław Poniatowski alustas aastal 1764 poliitilisi reforme, mille eesmärgiks oli alla suruda seni riigis kehtinud šlahtademokraatia. Stanisław Poniatowski valitsemisajal toimusid Poola jagamised (1772, 1792 ja 1795). Viimase jagamisega kadus Poola maakaardilt ning Stanislaw kaotas nii ka oma kuningatiitli.

Rzeczpospolita jagamised

Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłataj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 1788–1792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.

Tadeusz Kościuszko juhitud Kościuszko ülestõusu mahasurumisele Aleksander Suvorovi vägede poolt järgnes 1795 kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigini.

Jaotatud Rzeczpospolita pärast 1799. aastat

Rzeczpospolita kadumine Euroopa kaardilt

Suurima ulatuse ajal (1648)
I jagamine (1772)
II jagamine (1793)
III jagamine (1795)
Poola jagamised

Eelnev Poola kuningriik	Rzeczpospolita 1569–1795	Järgnev Rzeczpospolita likvideerimine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogkonna ja Preisi kuningriigi poolt