Põhiseadus

Põhiseadus ehk konstitutsioon määrab ära riigi korralduse ning inimeste õigused ja kohustused. Põhiseadust kõikidel riikidel pole. Näiteks Suurbritannias asendab seda mitu seadust.

Konstitutsioon ehk põhikord on ka riikliku korralduse printsiibid ning inimeste õigused ja kohustused olenemata sellest, kas nad on põhiseadusena sätestatud.

Põhiseadus sätestab, kuidas riiki valitsetakse, kuidas toimub seadusandlus ning kuidas võim on jaotatud ja piiratud. Põhiseadus seisab kõrgemal kõigist teistest seadustest.

Põhiseaduse olemasolu teeb põhikorra kergesti haaratavaks ja arusaadavaks.

Demokraatlikes riikides peetakse põhiseadust Jean-Jacques Rousseau mõttes ühiskondlikuks lepinguks kodanike vahel: valitsus saab võimu rahvalt, mitte monarhilt ega parlamendilt ning teda piiravad inimõigused.

Enamiku riikide õigusaktide normihierarhiates asub põhiseadus kõige kõrgemal kohal (seda asjaolu sõnastatakse mõnikord ka nii, et põhiseadus on teiste seaduste suhtes ülimuslik). Põhiseadus annab aluse ja volitusnormid madalama taseme õigusaktide (näiteks seaduste) kehtestamiseks. Seetõttu peavad madalama taseme õigusaktid olema kooskõlas põhiseadusega. Sellise kooskõla üle teostavad järelevalvet põhiseaduskohtud.

Põhiseadusparanduste tegemise protseduur on tavaliselt keerukam ja raskemini läbitav kui tavaliste seaduste kehtestamise protseduur. Vanim praeguseni kehtiv põhiseadus on Ameerika Ühendriikide põhiseadus. Sellele järgnesid varsti Poola-Leedu aadliriigi (Rzeczpospolita) 3. mai konstitutsioon (1791) ja Prantsusmaa põhiseadus (1792).

Westminsteri süsteemi järgi, mis sai alguse Inglismaalt, moodustasid Briti põhikorra kirjutamata põhiseaduslikud tavad, ülemkohtu pretsedendid, kuninglikud prerogatiivid ja tavad. Briti impeeriumi päevil toimis Salanõukogu Kohtukomitee mitmete Briti asumaade, näiteks föderaalkonstitutsiooni omavate Kanada ja Austraalia konstitutsioonikohtuna.

Westminsteri süsteemis on põhiseaduse ja parlamendis vastu võetud seaduse vaheline erinevus mõnevõrra meelevaldne ning seda mõjutab rahva austus mõningate tähtsate seadusandlike aktide vastu. Näiteks parlamendis vastu võetud akte Bill of Rights ja Human Rights Act ning parlamendi loomisele eelnenud akti Magna Charta Libertatum peetakse fundamentaalsete, peaaegu põhiseaduslike õiguste ja printsiipide allikaks. Ometi ei erine need teistest parlamendis vastu võetud seadustest ning neid on sama hõlbus muuta.

Ainsad esimese maailma demokraatlikud riigid, millel puudub põhiseadus, on Iisrael, Uus-Meremaa ja Suurbritannia.

Milline vorm põhiseadusel ka ei oleks, seda kaitseb sageli teatud seaduslik organ, millel võib olla erinevaid nimesid, nagu "ülemkohus" või "konstitutsioonikohus" (Eestis "Riigikohus").

Vaata ka

Välislingid

Maailma konstitutsioonid Koit Laineste tõlkes