Murrang
|
See artikkel räägib üldmõistest; Lavrenjovi näidendi kohta vaata artiklit Murrang (Lavrenjov) |
Murrang on geoloogiline rike, mida mööda on toimunud kivimkehade nihkumine (murrangupinnaga paralleelne liikumine) üksteise suhtes.
Murrangud tekivad maakoores esinevate tektoonilistest liikumistest tulenevate pingete lahenemise teel. Murrangu tekke ja edasise arenguga kaasnevad maavärinad. Murrangud esinevad tihti suuremate gruppidena, moodustades murranguvööndeid.
Valdav osa murranguist esineb vaid maakoore ülaosas (10...15 km) nn haprate deformatsioonide vööndis. Sellest allpool on kivimid suure rõhu ja temperatuuri tõttu plastilisemad. Seetõttu nimetatakse seda vööndit plastiliste deformatsioonide vööndiks. Erandiks on subduktsioonivööndid, kus sukelduva laama põhjustatud maavärinate fookused võivad esineda kuni 660 km sügavuseni.
Piirpind kahe murrangu ploki ehk tiiva vahel on murrangupind. Kui murrangupind on mittevertikaalne, nimetatakse alumist plokki murrangu lamavaks ja ülemist murrangu lasuvaks tiivaks.
Murrangu orientatsioon määratakse tema lasumuselementide abil. Murrangu kallakusnurgaks on horisontaaltasapinna ja murrangupinna vaheline nurk.
Murrangu tiibade suhtelise nihkumise alusel jagatakse murrangud kolmeks. Kui murrangutiivad on nihkunud üksteise suhtes horisontaalselt ehk piki murrangupinna rõhtsihti, nimetatakse tekkinud murrangut nihkemurranguks. Kui murrangutiivad on nihkunud üksteise suhtes vertikaalselt ehk risti murrangupinna rõhtsihiga, nimetatakse tekkinud murrangut kaldmurranguks; kui murrangupind on vertikaalne, siis on tegemist vertikaalmurranguga. Juhul kui murrangutiivad on liikunud üksteise suhtes nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt, on tegemist segatüüpi murranguga.
Kaldmurrangud jaotatakse kerkemurranguiks ehk pöördmurranguiks ja normaalmurranguiks ehk langatusmurranguiks. Kerkemurrangu korral nihkub lasuv plokk lamava ploki ehk tiiva peale, normaalmurrangu korral aga vastupidi, lasuv plokk liigub lamava ploki suhtes allapoole. Kui kerkemurrangu murrangupinna kallakusnurk on alla 30° (mõne käsitluse järgi 45°), siis nimetatakse vastavat murrangut pealenihkemurranguks. Pealenihkemurrangud on tavalised mäestikes ehk vööndites, kus on toimunud maakoore kokkupressimine ning moodustuvad tektoonilised katted. Teise murrangutiiva suhtes allapoole liikunud murrangu tiiba nimetatakse murrangu laskunud tiivaks, suhteliselt ülespoole liikunud tiiba aga murrangu kerkinud tiivaks.
Plokkide suhtelise liikumise järgi jaotatakse nihke- ja segatüüpi murrangud vasaku- ja paremakäelisteks murranguteks. Vasakukäeline on murrang sel juhul, kui seistes näoga murrangupinna poole nihkub vastaspoolne murrangutiib vasakule. Paremakäelisel puhul vastupidi, teisel pool murrangupinda olev plokk liigub paremale.
Juhul, kui murrangupind ei ole tasapind, nimetatakse murrangut listriliseks. Selline on näiteks murrang, mille murrangupinna kaldenurk väheneb sügavuse suurenedes.
Murrangud võivad tekkida nii venitus- kui ka survepingete tagajärjel. Vastavaid murranguid nimetatakse venitus- ja survemurranguiks.
Suuremat normaalmurrangutega seotud laskunud plokki nimetatakse alanguks, kerkinud plokki aga ülanguks. Venituspingete tõttu tekkinud riftiorud võivad moodustada pangasmäestikke. Selline on näiteks Ida-Aafrika riftivöönd. Tuntud aktiivsete murrangute seas on ka Californiat lõikav San Andrease murrang.