Lhasa

Lhasa
tiibeti	ལྷ་ས Lhasa
	Pindala: 53 km²
	Elanikke: 867 900 (2020)
	Koordinaadid: 29° 39′ N, 91° 8′ E

See artikkel on linnast; laulja kohta vaata Lhasa de Sela; albumi kohta vaata artiklit Lhasa (album)

Lhasa (tiibeti keeles 'jumaluste linn') on ringkonna õigustega linn Hiinas, Tiibeti autonoomse piirkonna keskus.

Lhasa asub 3650 m kõrgusel merepinnast, seega on see üks kõrgemal asuvaid linnu. Õhk Lhasas sisaldab hapnikku üksnes 68% sellest, mis merepinna tasemel, ja seetõttu on tiibetlastel tekkinud eriline kohastumus: nende veri sisaldab eriti palju punaliblesid.

Geograafia

Linn asub Yarlung Tsangbo harujõe Lhasa jõe põhjakaldal Lhasa orus. Jõgi voolab üldiselt kirdest edelasse ja suubub Yarlingi jõkke, mis on rohkem tuntud indiapärase alamjooksul kasutatava nime Brahmaputra all.

Suur osa linna ümbritsevatest mägedest küündivad 5500 meetri kõrguseni.

Kliima

Lhasas on aasta keskmine temperatuur +8,0 °C. Absoluutne kõrgeim mõõdetud temperatuur on +30,4 °C ja madalaim temperatuur –16,5 °C. Kõige kuumem kuu on juuni, mille keskmine temperatuur on +16,0 °C (kuigi juulis on ööd kuumemad kui juunis), kõige külmema kuu jaanuari temperatuur on –1,6 °C. Asukoht orus kõrgete mägede vahel kaitseb Lhasat äärmuslike temperatuuride eest.

Lhasas sajab aastas keskmiselt 426 mm. Kõige sajusemad kuud on august (121 mm) ja juuli (117 mm), seevastu novembrist märtsini ei saja üle 2 mm kuus. Keskmine õhuniiskus on 43,7%. See on kõige kõrgem augustis (66%) ja septembris (63%) ning kõige madalam veebruaris (26%) ja märtsis (27%).

Lhasa on üks kõige päikesepaistelisemaid linnu maailmas. Keskmiselt paistab päike Lhasas 2990 tundi aastas. Kõige päikesepaistelisemad kuud on oktoober (281,7 tundi) ja mai (276,6 tundi), kõige pilvisemad kuud august (219,6 tundi) ja veebruar (226,7 tundi). Sellegipoolest peetakse vihmahooaega aasta parimaks ajaks, sest siis on soe, aga vihm sajab tavaliselt öösel, nii et päev otsa särab sellegipoolest päike.

Ajalugu

Ehkki linna nimi Lhasa tähendab tiibeti keeles jumaluste kohta, tunti seda paika kuni 7. sajandi alguseni nimega Rasa, mis tähendab kitse kohta.

Lhasa asutas 641 kuningas Songtsan Gampo, kui Tangi õukonna printsess Wencheng, kelle Songtsan Gampo kosis, saabus tulevase Potala palee jalamile. Marpori mäge (dMar po ri; tõlkes 'punane mägi') ja Wotangi järve nähes hakkas printsessil pea ringi käima ja ta lausus, et see meenutab talle põrgut. Songtsan Gampo lasi kohe järve täita ja rajas sinna peale Jokhangi templi.

Songtsan Gampo ühendas Tiibeti hõimud. Ta mõtles ka riigi tulevikule ja rajas Lhasa riigi pealinnaks. Tema alustas Potala palee ehitamisega, ehitas Dzokangi ja pani aluse Tiibeti kirjale, sest saatis enda ministri Tommi Sambhota Indiasse õppima koos rühma teiste tiibetlastega. Sambhota koostas hiljem tiibeti tähestiku.

Pärast monarhia langust 9. sajandil lakkas Lhasa olemast Tiibeti poliitiline keskus, kuigi ta säilitas tähtsuse religioosse paigana ja see suurenes sajanditega järjest.

Viies dalai-laama Lobsang Gyatso vallutas Tiibeti ja tõi 1642 pealinna Lhasasse tagasi. 1645 algas Potala palee ehitamine. 1648 valmis Talvepalee ja sellest ajast peale kasutasid dalai-laamad seda oma talveresidentsina. 1690–1694 valmis Punane palee. Nimi Potala tuleb tõenäoliselt müütilise Potalaka mäe järgi – seal asub bodhisattva Avalokitešvara. 18. sajandil laskis seitsmes dalai-laama Kelzang Gyatso rajada linnast edelasse suvepalee ja aiad.

Encyclopaedia Britannica 11. väljaanne, mis avaldati 1910–1911, märkis Lhasa elanike koguarvuks koos linnas ja linnalähedastes kloostrites elavate laamadega oli 30 tuhat, ja et see on märksa väiksem 1854. aasta rahvaloendusel saadud 42 tuhandest elanikust. Linna alaline elanikkond hõlmas umbes 2000 hiinlast, 800 inimest Nepalist ja Ladakist ning mõned Bhutanist ja Mongooliast. Lhasa oli Tiibeti budismi keskus ja sellepärast olid peaaegu pooled linnaelanikud mungad, aga tiibetlastest naisi oli ainult 5500.

Kuna meeste hulgas oli munkade osakaal väga suur, siis oli naiste seas tavaline teisest rahvusest, eriti hiinlastega abiellumine. Hiinlased hakkasid Lhasasse kolima alates 1840. aastatest, nad tegelesid põllumajandusega, eriti köögiviljade kasvatusega, ja üldiselt määratlesid end samuti tiibetlastena.

Lhasa lakkas olemast iseseisva riigi pealinn pärast 1951. aastat, mil Hiina okupeeris ja annekteeris Tiibeti. Lhasa elanike arv sel ajal ei ole selge, sest ametlikud andmed puudusid ja eurooplastest reisimeeste hinnangutel oli see 20–50 tuhat koos linnalähedastes kloostrites elavate munkadega, kes endiselt moodustasid linnaelanikest umbes poole.

Hiina võimu all on linnaelanike arv mitmekordistunud. Ka tiibetlaste arv linnas on suurenenud, aga nende osakaal on vähenenud.

Välislingid

Lhasa – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis