Linnusekrahv

Linnusekrahv (saksa: Burggraf ladina: burgravius, burggravius, burcgravius, burgicomes, ka præfectus) oli keskajast saati Euroopas (peamiselt Saksamaal) ametlik tiitel linnusevalitsejale, eriti kuninga- või piiskopilinnuse, ja selle territooriumi, mida kutsuti linnusekrahvkonnaks (saksa: Burggrafschaft, ka Burggrafthum, ladina praefectura).

Linnusekrahv oli auastmelt krahv (saksa: Graf, ladina comes), kes oli varustatud kohtuvõimuga ja kes allus vahetult keisrile või kuningale või territoriaalsele osariigile – vürst-piiskopile või maaisandale. Kohustused olid halduslikud, sõjalised ja kohtulikud.

Märkimisväärselt suurt territooriumi valitsenud linnusekrahv võis omada ka müntimisõigust ja võis vermida oma piirkondlikke münte (hõbebrakteaat).

Ajalugu

Etümoloogiliselt on sõna "linnusekrahv" saksa aadlitiitel Burggraf (liitsõna sõnadest Burg: linnus, kindlus või võrdselt kindlustatud linn, ja Graf: krahv) keskülemsaksa keelest burcgrâve. Naissoost vorm on linnusekrahvinna, saksa: Burggräfin (keskülemsaksa: burcgrâvin).

Varakõrgkeskajast oli Saksa Burggraf (linnusekrahv) linnuse sõjaväeline kuberner või komandör, sarnaselt inglise-prantsuse kastellaanile (ladina: castellanus).

12. sajandi keskpaigas andis Saksamaa kuningas Konrad III sakslaste idasuunalise kolonisatsiooni ajal linnusekrahvi tiitlile uue kvaliteedi. Nendest said suurte keiserlike losside, nagu Meißen, Altenburg ja Leisnig, ja lähedalasuvate ulatuslike kuninglike territooriumite kaitsjad ja haldajad ning nad said "kohtuvõimu" (saksa: Gerichtsherrschaft). Nad tegutsesid ka kolonisaatoritena ja lõid oma valdused.

Saksamaa kuninga Rudolf I valitsemisajal oli nende positsioon märgatavalt kõrgem. Kui enne tema aega hinnati linnusekrahve ainult krahvideks (Graf), vürstidest (Fürst) allapoole, siis tema valitsusajal hakati neid võtma vürstidega võrdsetena.

Saksa-Rooma riigi territooriumid

Saksamaa kuningriigis sai Saksa-Rooma riigi eritingimuste tõttu tiitel, mida kandsid riigivürsti (Reichsfürst) staatuses feodaalaadlikud, peaaegu kuningliku tähenduse.

Nagu teisedki feodaalriigi ametnikud, said ka mõned linnusekrahvid pärilikeks valitsejateks. Saksa-Rooma riigis oli neli pärilikku linnusekrahvkonda vürstkonna seisuses, millele lisandus Meißeni linnusekrahvkond:

Antwerpeni linnusekrahvkond (tänapäeva Belgias): see oli tiitel, mille pärisid Antwerpeni markkrahvkonnalt Nassau krahvid, Breda isandad, kes hiljem said tiitli Oranje vürst. Tuntuim omanik oli Oranje Willem, kes kasutas oma mõju linna üle, et kontrollida selle kohalikku omavalitsust ja kasutada seda Hollandi mässu baasina. Hiljem kujunes Madalmaades aadlile auaste burggraaf, mis oli vikondi sünonüüm. Tiitlit "Antwerpeni vikont" kannab valitsev Madalmaade monarh endiselt ühe oma lisatiitlina.
Magdeburgi linnusekrahvkond.
Friedbergi linnusekrahvkond.
Meißeni linnusekrahvkond.
Nürnbergi linnusekrahvkond: rajatud Saksamaa kuninga Konrad III poolt, esimesed linnusekrahvid olid Austria Raabsi krahvide hulgast ja tiitel läks seejärel üle krahvi ellujäänud väimehele Hohenzollernite kojast, mis jätkus Friedrich I Barbarossa ajast kuni 1801. aastani. See kuulus endiselt mitme Saksa poolsuveräänse vürsti kõrvaltiitlite hulka; Preisimaa kuningas, kelle esivanemad olid Nürnbergi linnusekrahvid üle 200 aasta, säilitas lisatiitli Burggraf von Nürnberg.

Böömimaa

Böömimaa kuningriigis andis Böömimaa kuningas linnusekrahvi tiitli peaametnikule või kuninga ametnikule, kelle juhtimine on samaväärne asekuninga omale. 14. sajandist sai Praha linnusekrahvist – kõrgeima auastmega kõigist Praha linnuses seatud linnusekrahvidest, järk-järgult riigi kõrgeim ametnik, kes tegutses ka kuninga asetäitjana; amet sai tuntuks kui Böömimaa kuningriigi kõrg- või ülemlinnusekrahv (tšehhi: Nejvyšší purkrabí); määramine toimus tavaliselt eluajaks. Pärast Maria Theresia (valitses 1740–1780) ja tema poja Joseph II (valitses 1780–1790) reforme kaotas ülemlinnusekrahvi tiitel järk-järgult oma de facto võimu. Ülemlinnusekrahvi tiitlit anti siiski välja ja selle omanik jäi kuningriigi esimeseks ametnikuks. See kaotati 1848. aastal.

Poola

Poola kuningriigis oli linnusekrahv (poola: burgrabia, varem ka murgrabia) ka senaatori auastmes (s.o. omas kohta Poola senati ülemkojas). Nende hulgas oli esikohal Poola endise pealinna ja Waweli linnuse "Krakówi linnusekrahv" (poola: burgrabia krakowski), kelle määras ametisse otse Poola kuningas. Kuninglik amet loodi algselt Kazimierz III valitsemisajal. Sel ajal oli Krakówi linnusekrahv ka Magdeburgi õiguse ülemkohtu (poola: Sąd wyższy prawa niemieckiego) peakohtunik, kes püstitati Krakówis Magdeburgi asemele. Krakówi linnusekrahv kogus tulu ka kuninglikust Wieliczka soolakaevandusest, mida 13. sajandist juhtis kuninglik soolakaevanduste ettevõte Żupy krakowskie.

Preisimaa

Preisi kuningriigis oli linnusekrahv üks neljast provintsi tippametnikust, kelle delegeeris kuningas.

Rootsi

Rootsis oli linnusekrahv (burggreve, varasem kirjapilt burggrefve) 17. sajandil ja 18. sajandi alguses kõrgeim ametnik Göteborgi ja Malmö linnas. Selle tiitli võttis esmakordselt kasutusele kuningas Gustav II Adolf 1621. aasta Göteborgi hartas, kuigi tegelikult kasutati seda alles 1625. aastal. Göteborgi linnusekrahv pidi kaitsma monarhi "ülevust, kuulsust ja regaale" ning määrati tema poolt ametisse kuuest kandidaadist koosnevast rühmast, mille pakkus välja linnavalitsus. Göteborgis lõpetati tiitli kasutamine 1683. aastal, kuid Karl XII võttis selle korraks uuesti kasutusele aastatel 1716–1719. Nüüd kolme kandidaadi seast ametisse nimetatud linnusekrahv oli linna tegevjuht, hoides linna võtmeid ja kontrollides valitsust. Göteborgi eeskujul võttis tiitli Malmös kasutusele Karl X Gustav pärast linna Rootsile loovutamist 1658. aastal, kuid see kaotati 19 aastat hiljem 1677. aastal.

Linnusekrahvi tiitlit kasutati ka Rootsi Läänemereprovintsides nt. Narva linnusekrahv Christoffer vоn Kochen, Philipp August von Krusenstiern, Johan von Lilliendahl, Jürgen von Tunderfelt

Inglismaa ja Prantsusmaa

Inglise-prantsuse kõnepruugis peeti linnusekrahvi vikondi analoogiks.

Vaata ka