Karl XII

Karl XII
Karl XII. Hyacinthe Rigaudi maal 1715. aastast.
Rootsi kuningas
Ametiaeg 5. aprill 1697 – 30. november 1718
Eelnev	Karl XI
Järgnev	Ulrika Eleonora
Isikuandmed
Sünniaeg	17. juuni 1682 Stockholm
Surmaaeg	30. november 1718 Fredriksten
Autogramm

Karl XII (27. juuni / 17. juuni 1682 Stockholm, Stockholmi loss – 11. detsember / 30. november 1718 Fredrikshald, Fredriksteni kindluse juures) oli Rootsi kuningas aastatel 1697–1718.

Karl sai pärast oma isa Karl XI surma väga noorelt Rootsi kuningaks. Karli valitsusajal oli Rootsi seoses 1700. aastal alanud Põhjasõjaga pidevalt sõjategevuses oma naabritega. Karl korraldas mitmeid sõjakäike, millega ta suutis alistada nii Taani, Vene kui ka Poola-Leedu vägesid. 1706. aastal vallutas ta Poola, mille järel sai sellest Rootsi nukuriik. Pärast seda tungis Karl oma vägedega Venemaale, kuid sai 1709. aastal Poltava lahingus lüüa ning põgenes Türki. Rootsi naasnult kogus ta kokku uue armee ning tungis sellega Norra. Karl XII suri 1718. aastal Fredrikshaldi piiramisel.

Karl XII on peetud Rootsi viimaseks absoluutseks monarhiks, pärast tema surma muutus riigi valitsus vabariiklikumaks.

Karli lapsepõlv

Karl XI, Karli isa

Carl Piper

Karl XII sündis 1682. aasta 17. juuni varahommikul. Tema vanemad olid Karl XI ja Ulrika Eleonora. Väidetavalt ümbritses tema hälli (mis on üks hinnalisemaid reliikviaid Rootsis) hulk märke ja endeid, mis pidid tema suursugust tulevikku ennustama.

Karli noorem õde oli Ulrika Eleonora, kes sai pärast Karli surma kuningannaks. Temasse suhtus Karl eriti hästi, kutsudes Ulrikat kirjades "oma südameks".

Ulrika Eleonora, Karli ema

Karli varajases lapsepõlves mängis tema kasvatamisel suurt rolli ema, kes õpetas talle õiglust, kombekust ja religioossust. Juba siis tuli ilmsiks Karli kangekaelsus. Ema tegeles ise poisi õppetundidega ning palkas talle parimaid õpetajaid. Karli esimene õpetaja oli kuninglik nõunik ja krahv Erik Lindschöld ning hiljem Andreas Nordenhielm, keda Karl väga austas.

Karlil oli suur keeltehuvi ja -anne. Nordenhielmi all õppis ta kiiresti selgeks saksa, ladina ja prantsuse keele. Keeli õppis ta peamiselt auahnusest ning tuleviku vajadustele mõeldes.

Kord leidis Karl isa kabinetist kaks kaarti: ühel neist oli türklaste vallutatud Ungari linn ja teisel Riia linn, mille vallutasid rootslased. Esimese kaardi all oli lause: "Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud." Teise kaardi alla kirjutas Karl ise: "Issand on selle mulle andnud ja Saatan ei võta seda ära." Karl tundis suurt austust ka Aleksander Suure vastu.

26. juulil 1693 suri Karli ema Ulrika Eleonora. Karl leinas ema väga ning haigestus palavikku ja rõugetesse. Järgmiseks aastaks olid ka Karli mõlemad õpetajad, Lindschöld (ta suri juba varem) ja Nordenhielm surnud. Noore troonipärija kasvatajaks hakkas Karl XI, kes teda jahtidele kaasa võttis ning valitsejakombeid õpetas. Karl õppis vaatamata kõigele väga kiiresti.

5. aprillil 1697 suri ka Karli isa, Rootsi impeeriumi päris 14 aasta ja 10 kuu vanune Karl, kuid kuna ta polnud veel täisealine, oli talle isa testamendiga määratud viieliikmeline regendinõukogu, mille eesotsas oli Karli vanaema, Holsteini Hedvig Eleonora. Siiski toimusid nõukogus sisevõitlused, mis ka rahva marru ajasid, samas oli noor Karl väga populaarne. Karli menukust oli suurendanud ka Tre Kronori kuningalossi põlemine, mille suitsevatest varemetest Karl vaid õukondlaste pealekäimise tõttu lahkunud oli.

1697. aasta novembris pidas Karl rügementide ülevaatust, temaga oli kaasas üks tema lemmikõukondlasi Carl Piper. Piper ja veel üks karjääriahne mees, Axel Sparre, tagasid paljude mõjukate inimeste toetuse, et Karl nõukogust vabaneks ja ise valitseda saaks. Nii ka juhtus ning 14. detsembril 1697 krooniti Karl kuningaks Karl XII nime all. Kroonimistseremoonia ajal haaras Karl Uppsala peapiiskopi käest krooni ja pani selle ise endale pähe.

Karl XII monogramm

„Karl, Jumala armust Rootsi kuningas, gootide ja vendide kuningas, Soome suurhertsog, Eesti ja Karjala hertsog, Ingeri isand, Bremeni, Verdeni ja Pommeri hertsog, Rügeni vürst, Wismari isand, Reini pfaltskrahv, Baieri hertsog, Zweibrücken-Kleeburgi krahv, samuti Jülichi, Cleve ja Bergi hertsog, Waldenzi, Spanheimi ja Ravensbergi krahv ning Ravensteini isand.“

Karl tegeles vabal ajal jahiga, mida õhutas Holsteini hertsog, kes oli Karli õega abiellunud. Karl istus esimest korda hobuse selga nelja-aastaselt ning tappis esimese rebase 7- ja karu 11-aastaselt. Karli huvitas ka sõjandus. Kuueselt koostas ta ühe uue kindluse ehitusplaani. 13-aastaselt osales ta ratsaväelaste manöövritel, kus ka kergelt viga sai.

Karl oli juba noorusest saadik harjunud sõjaväe raskustega. Lapsepõlves ronis ta põrandale magama ning veetis 17-aastaselt kolm detsembriööd heinaküünis.

Karli osalus Taani sõjakäigul 1700. aastal

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

Taani kuningas Frederik IV oli 1700. aasta märtsis oma sõjaväega Holsteini hertsogiriiki rünnanud. Stockholmi jõudis samal ajal ka uudis August II Tugeva juhitud Poola-Leedu pealetungist.

Karl saabus Riiginõukokku, kus sõja kuulutusi arutati, karujahilt. Koosolekul paistis ta olevat hajameelne ja hoolimatu, kuid kui Riiginõukogu liikmed hakkasid välja pakkuma vastastega vaherahu sõlmimist, oli Karl kindlalt selle vastu ja soovis sõja lõpule viia.

Sestpeale hakkas Karl elama askeetlikku elu, loobudes luksusest, hasartmängudest, puhkusest jms. See pööre kajastus ka tema riietuses: ta hakkas kandma lihtsat sõdurikuube, kaela ümber musta rätikut, peas viltkaabut ja jalas raskeid saapaid. Karl loobus ka naistest, millega ta tahtis sõdureid inspireerida.

Karl lahkus Stockholmist 14. märtsil 1700. Karlskronas astus ta laevale Kuningas Karl. Tekile astudes võttis ta peast paruka ja viskas selle merre.

Kopenhaageni dessandis osalevate Rootsi vägede suurus oli ligi 6000 meest. Karl juhatas ühte 300 grenaderist koosnevat löögirühma, kelle paati ta istus. Kui paadid kaldale lähenema hakkasid, hüppas Karl kärsitult rinnani ulatuvasse vette ning sumas ise kaldani, tema sõdurid ja ohvitserid muidugi järgnesid talle. Tuli välja, et Karl polnud varem musketituld kuulnud. Ta küsis oma kõrval olevalt kindralkortermeistrilt Stuartilt, mis heli ta kuuleb. Kui too ütles, et see on musketikuulide vihin, olevat Karl lausunud: "Hästi, see olgu tänasest päevast saadik mu armsaim pillihääl!"

Maabumine läks edukalt ning Rootsi väed hõivasid Kopenhaageni, mille elanikelt Karl kontributsiooni nõudis. Ülesseatud laagris peeti kaks korda päevas palvust, millest Karl innukalt osa võttis.

8. augustil sõlmiti Traventhali lossis Rootsi ja Taani vahel rahuleping, millega Taani väed Holsteinist ja Schleswigist lahkuma pidid. Karli see päriselt ei rahuldanud, kuna Taani kuningast polnud ta lõplikult jagu saadud. Siiski oli kogu see sõjakäik 17-aastasele kuningale väga edukas olnud.

Vastasseis Peeter I-ga Narva lahingus

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1700)

Narva lahing 1700

Narva lahingu tähistuseks välja antud münt

Pärast Taani sõjakäigu lõppu kavatses Karl oma armee laiali saata ning August II pealetungiga hiljem tegeleda, kuid järsku jõudis temani uudis Peeter I armee pealetungist Eestimaale. Karl oli väga vihane ning asus 1. oktoobril oma 16 000-mehelise väega Liivimaa poole teele ning maabus hiljem Pärnus.

Karl liikus Narva alla suure kiirusega, mille tõttu isegi mõni väeosa maha jäi. Ta kohtus Pühajõe lahingus Boriss Šeremetjeviga, keda ta ka võitis. 19. novembril jõudis ta Narva kõigest 8500 mehega. Kuigi ta armee oli arvulises vähemuses, oli noor Rootsi kuningas võidus kindel. Oma puhkamata sõdurid saatis Karl otsekohe rünnakule. Rünnakule aitas kaasa venelastele näkku sadav lumetorm ning seetõttu tuli rootslaste pealetung Vene vägedele (mille juhatajakoha oli Peeter juba varem Charles Eugene de Croyle jätnud ning armee juurest lahkunud) üllatusena. Vene ridades levis kiiresti paanika.

Paljud Vene kindralid andsid end rootslastele vangi, Karl võttis neid kui külalisi lahkelt vastu. Kuigi venelased hoidsid rootslasi vapralt tagasi, alustasid teised väejuhid Karliga läbirääkimisi, kes lubas Vene sõduritel relvad alles hoida.

Karl sisenes 21. novembril Narva linna. Narva lahing sai üheks Karli kõige suuremaks võiduks lahinguväljal ning teade rootslaste vägevast triumfist venelaste üle levis üle kogu Euroopa. Siiski põhjustas lahingu võit Karlile pikas perspektiivis rohkem kahju, kuna pani ta kuni 1709. aastani vaenlast alahindama.

Talvelaager Laiusel

Pärast võitu Narva all jäi Karl oma armeega Laiuse ordulinnuse juurde talvekorterisse. Laiuse ümbrus oli rüüstamisest pääsenud ning seega olid seal mugavad elamistingimused. Karl asus elama linnuseõue, kus oli kümnetoaline elamu, tema ohvitserid viibisid ümberkaudsetes mõisates.

Laiuse periood oli noore Karli elus väga rahulik ning kuningal oli aega tegeleda jahindusega (Tooma kihelkonna Tarakvere metsades), osaleda mõnel peol ja ka loenguid pidada. Laiuse 1700. aasta jõulupidustustest võttis osa ka kuningas.

Karl sai ka kohaliku talurahva seas populaarseks. Ta oli mitme lapse ristiisa, kinkis ühele pruutpaarile Mõra mõisa ja käis isegi ühes talurahvapulmas. Osa ohvitsere käis vahepeal ka Tartus, Karl külastas tihti Laiuse kirikuõpetajat Brockmanni.

Laiuse ordulinnuse varemed

Sellel ajal istutas Karl Laiuse kirikuaeda (mille kabeli ta oli enne jõule lasknud korda teha) kolm pärna, millest üks on siiani säilinud ning mida tuntakse Laiuse pärna või Kaarli pärna nime all.

Krivere kihelkonnas Kooli talu lähedal paiknenud vana kivi, mille peal olevat Karl söönud.

1701. aasta mais korraldas Karl lumelahingu, kus armee oli jaotatud üheks ründavaks pooleks, mida juhatas kindral Stenbock. Teine pool (kus oli kuni 400 sõdurit) kaitses lumekindlust, mis oli veega üle valatud ja jäine. Kasutati ka püsse, kuid päris padrunite asemel tulistati papipadruneid, kasutati lisaks plahvatavaid miine. Lumesõjas hukkus üks sõdur ning mõned said viga, pärast lumelahingut toimus pidusöök.

1701. aasta kevadeks oli sõjaväe varustamine problemaatiliseks muutunud. Suurenes ka talupoegade vara konfiskeerimine sõdurite poolt, mille Karl lõpuks ära keelas. Sama aasta mais asus Karl oma sõjaväega Kuramaa poole.

Sõjategevus Kuramaal, Poola-Leedus ja Saksimaal 1701.–1706. aastal

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

Pärast Narva lahingut olid Karli ministrid ja nõunikud talle soovitanud August II-ga rahu teha ning vaid Venemaale keskenduda, kuid tema oli sellele tugevalt vastu. Venelastesse suhtus Karl põlgusega ning jäi oma arvamuste juurde.

August II Tugev

August II oli Karli sugulane ja sellepärast ei suutnud viimane talle Liivimaale tungimise eest andestada, tõotades sõdida niikaua, kuni ta on Poola troonilt tõugatud.

1701. aasta juulis ületas Karl Daugava jõe ning pidas Saksi-Poola vägedega lahingu maha. Pärast seda liikus ta oma armeega edasi Leetu.

Sõjalised kaotused Leedus ja Kuramaal olid Augusti marru ajanud ning ta proovis Karliga rahu teha. Selleks saatis ta tema laagrisse oma armukese krahvinna Aurora von Köningsmarcki. Ta lootis, et krahvinna võlub Karli oma iluga ja keelitab teda Poola-Leeduga rahu sõlmima, kuid nii ei läinud. Krahvinna ja Karli vahel lepiti audients kokku, kuid Rootsi kuningas temaga kohtuda ei siiski tahtnud. Ta põlastas von Köningsmarcki ning temasuguseid naisi. Augustile oli krahvinna läbikukkumine üllatuseks ning nii oli sunnitud veel ühe saatkonna saatma, kuid ka see ei saavutanud midagi.

Karl liikus oma armeega edasi Poola, kuid enne seda lasi ta üle selle riigi levitada oma manifesti, milles kutsus üles poolakaid teda toetama. Manifesti eesmärk õnnestus ning Poola senaatorid tunnustasid Karli enda protektorina. 1702. aastaks vallutasid Rootsi väed Varssavi. August liikus edasi Krakowi ja saatis Karli juurde rahu palumiseks järgmise saatkonna. Kuningas keeldus ka sellest ettepanekust.

Friedrich IV, Hosteini hertsog

1702. aasta 9. juulil kohtus Rootsi armee Kliszowi linna lähedal Augusti kogutud sõjaväega. Lahingu algul suri suurtükikuulist Karli sõber Holsteini hertsog. Karl kattis sellest kuuldes oma näo kätega, et pisaraid varjata. Need jäid ka tema viimasteks pisarateks, mida ta kellegi lähedase üle valas. Rootsi kuningas asus pärast seda siiski lahingumöllu ratsaväelasi juhtima. Lahing lõppes Rootslaste täieliku võiduga Augusti üle, kes oli sunnitud taganema algul Krakowisse ning siis Sandomierzi.

31. juulil jõudis Stenbocki 300-meheline avangard Krakowi linnaväravate ette ning nõudis linna üleandmist. Läbirääkimiste käigus ratsutas väravate ette Karl, kes oli Stenbockiga kaasas, ning käskis väravad avada. Linna kastellaan Wielopolski avas värava, et segajat näha, kuid kui ta pea välja poetas, sai ta Karlilt nuudiga hoobi näkku ning Rootsi väed tungisid linna. Nagu juhtus varem Kopenhaagenis ja Varssavis, nõudis Karl ka Krakowilt kontributsiooni.

Karl korraldas Krakowi all sõjaväemanöövrid, milles osales tema uus Poola kergeratsavägi. Manöövrite ajal jäi Karli hobuse jalg telginööri kinni ning ta kukkus. Kuningas murdis reieluu ja oli kaks kuud arstide hoole all. Sellega levisid kuulujutud, et Karl on kukkumise tõttu surnud, mida August ära kasutas, kuulutades Sandomierzis välja seimi. Karl kuulutas Varssavis sellele vastukaaluks välja oma seimi. Karli nõunikud proovisid teda veenda, et ta Augustiga rahu teeks. Karl keeldus sellest ning olevat lausunud: "Kui ma peaksin siia jääma ka viiekümneks aastaks, ei lahkuks ma enne, kui olen Poola kuninga troonilt tõuganud!"

1703. aasta suvel jätkas Karl sõjategvust Poolas, pannes end ise selle käigus pidevalt ohtu. Toruńi piiramise ajal inspekteeris Karl koos Bernhard von Lieweniga linnamüüre. Saksilased asusid Lieweni, kes kandis uhkemaid riideid (Karli rõivastuseks oli kujunenud lihtne sõdurivorm), pihta tulistama. Liewen sai kahurikuulist surma, see kinnitas Karlis usku, et jumal hoiab teda suuremate tegude jaoks. Hiljem vallutati veel Danzigi ja Elbingi linn.

Maximilian Emanuel von Württenberg-Winnental

1703. aastal liitus Pultuskis Karli lähikonnaga Württenbergi prints Maximilian, kes oli 14-aastaselt tema vägitegudest kuulnud ning Karliga kohtuda tahtnud. Ta palus, et Rootsi kuningas teda õpetaks. Kuningas ja prints ratsutasid tükk maad mööda Rootsi eelposte, kuid viimane kannatas selle välja. Sestpeale kuni Poltava lahinguni olid Karl ja Maximilian suured sõbrad. Maximiliani hüüdnimeks sai Väike Prints.

1704. aastaks oli Poola jagunenud kaheks: üks osa toetas Karli, teine Augustit. Viimasel olid kujunenud vaenlased, üks neist oli Jakub Sobieski, kellele Karl ning tema seim Poola kuningatiitlit pakkusid. August lasi pretendeerija kõrvaldada: ühel jahikäigul tungisid Jakubile ja tema kaaskonnale kallale 30 saksi ratsaväelast ning vangistasid ta. Jakubi vend Aleksander Benedykt Sobieski palus Rootsi kuningal tema venna röövi eest kätte maksta, millega Karl ka nõustus. Aleksandrile üllatuseks pakkus Karl talle Poola krooni. Nii Karl, Piper kui ka Poznani vojevood Stanislaw Leszczynski käisid talle peale, kuid Aleksander keeldus.

Stanislaw Leszczynski Rootsi sõdurikuues

Poola kuningaks sai hoopis Leszczynski. Too oli Karli juures audientsil olnud, kus ta valitsejale sügavalt muljet oli avaldanud. Rootsi kuningas pidas teda kõige õigemaks kandidaadiks Poola troonile. Leszczynski valimine üllatas seimi. Öeldi, et too on liiga noor, kuid Karli meelt see ei muutnud. 12. juulil 1704 kuulutati Stanislaw Leszczynski Poola kuningaks (kroonimine toimus 14. septembril 1705). Kuigi Leszczynskil oli Rootsi kuninga toetus, jäi ta ise jõuetuks valitsejaks.

1706. aastal marssis Karl oma vägedega Leetu ja Valgevenesse. Grodno all piirati aprillis ümber 20 000-meheline Vene vägi, mis rootslaste eest salaja ära lipsas. Karl asus vaenlast jälitama. Jälitamist aeglustasid kevadised ilmad, mille tõttu teed lagunesid ja sood laienesid. Nii jõuti lõpuks Pinskisse, mille Jesuiitide kloostri tornist ümbrust vaadeldes tunnistas Karl, et kaugemale ta oma armeega siit ei saa. Pärast lühikest puhkust asus Rootsi armee taas Poola poole. 4. augustil ületasid nad Wisla jõe. Karl kavatses oma armee Saksimaale viia, et seal Augustit (kes oli end seal kindlustanud) lõplikult võita.

Rootsi armee sisenes Saksimaale 1. septembril 1706. Nagu varem Poolas, andis ka seal Karl välja manifesti, kus manitses inimesi temale kuuletuma. Karl viis oma peakorteri Altranstädti, mis polnud kaugel Lützenist, kus endine Rootsi kuningas Gustav II Adolf hukkunud oli. Kuningas külastas tema hukkumispaika ning ütles: "Ma olen püüdnud elada nagu tema, võib-olla saadab Jumal mulle ükskord samasuguse kuulsusrikka surma." Karlil oli Altranstädti vastu suur kiindumus ning ei tahtnud sealt lahkuda.

Karl kutsus kokku Saksimaa Riigipäeva, et määrata kontributsiooni suurust. Nüüd nõudis kuningas kontributsiooni ka aadlikelt. Rootsi sõdurid paigutati inimeste kodudesse, sellega kaasnes ka majaomanike tagant röövimine ja sunniviisiliselt vara võtmine. Üks sellistest juhtumitest jõudis ka kuningani. Keegi saksi talupoeg kaebas Karlile, et Rootsi armee sõdur on temalt kana varastanud. Sõdur kinnitas seda ning ütles, et võttis küll talupojalt kana, kuid kuningas võttis ju Augustilt krooni. Karl ei osanud selle peale midagi öelda ning andis talupojale kompensatsiooniks kaks riigitaalrit. Pärast ütles ta sõdurile: " Mu sõber, teinekord pea meeles, et kuigi ma võtsin kuningas Augustilt ära terve kuningriigi, ei jätnud ma sellest mitte midagi endale. "

 Pikemalt artiklis Altranstädti rahu

Augustil polnud muud üle jäänud, kui Karliga rahu sõlmida. Kuigi Vene-Poola armee oli oktoobri lõpus Kaliszi all Rootsi armeed võitnud, pidi August Karli rangete tingimustega nõustuma. Tingimuste kohaselt jäi August ilma Poola kroonist, pidi tunnistama Leszczynskit ja rootslaste kätte andma Põhjasõja algataja, Johann Reinhold Patkuli. 17. detsembril 1706 kohtus August Karliga. Rootsi kuningas kui konflikti võitja oli ikka oma lihtsas sõdurikuues, jalas ratsasaapad, käsi toetamas mõõga peale, mida Karl oli kandnud juba Narva lahingust saadik. August II, endine Poola kuningas ja konflikti kaotaja, oli hoopis prantsusepärases kullaga tikitud kuues ning kandis peas uhket parukat. Vestluse käigus läks jutt Rootsi kuninga saabaste peale. August üllatus, kui sai teada, et Karl võtab oma ratsasaapad jalast vaid magama minnes. Kohtumisel muutis Karl lepingu tingimused aga veelgi karmimaks. Ühe uue tingimuse järgi tuli Augustil peale Patkuli üle anda ka mõned Poola kindralid ja Saksi ministrid. August pidi ka Leszczynskit kirja kaudu õnnitlema (kirja kirjutas August lõpuks 15. aprillil 1707). Karl oli oma lepingutingimuste ning hoolimatusega Augustit, kellele oli jäänud vaid Saksi kuurvürsti tiitel, täielikult alandanud.

Patkulile mõisteti karistus rattale tõmbamise ja neljaks raiumise näol. Hiljem lisas Karl talle ka 16 hoopi raudvardaga. Hukkamise algul anti talle välja hoobid, iga hoobi vahele jäeti pikk paus. Esimesed hoobid murdsid Patkuli käe- ja jalaluud ning roided ja selgroo. Patkul anus timukat, et tal pea juba maha raiutaks. Rootsi ohvitser, kes hukkamist juhatas, andis timukale selleks käsu (Patkuli pea tuli otsast alles neljandal katsel). Karl oli Patkuli varajasest hukkamisest ning oma käskude eiramisest raevunud ja lasi ohvitseri degradeerida. Patkuli neljaks raiutud laip jäeti kuni 1713. aastani postide otsa, mil Poola kuningana naasnud August need maha võtta käskis.

Karli sõjakäik Venemaale ja Ukrainasse 1709. aastal

Peeter I

1707. aasta septembris lahkus Rootsi armee Sileesiast. Armee liikus läbi Masuuria ja Leedu. 27. jaanuaril 1708 jõuti taas Grodnosse, kus pidavat Peeter I viibima. Karl asus kohe väikese üksusega rünnakule ning venelased taganesid järgmisel päeval. Sama päeva öösel tegi üks Vene ratsasalk vasturünnaku ning pimeduses puhkes võitlus, milles Karl oleks peaaegu surma saanud. Siiski liikus Rootsi armee edasi Moskva poole.

4. septembril 1708 toimus Golovcino juures kokkupõrge Karli armee ja Vene vägede vahel. Ka selles lahingus näitas kuningas oma kannatamatust ning asus kohe avangardiga rünnakule. Lahing lõppes Rootsi võiduga, kuid see tuli neile raske hinnaga. Karl sai aru, et selle 8 aastaga on Vene armee palju arenenud. Golovcino oli Rootsi kuninga viimane suurem edu, pärast seda hakkas Rootsi armee edukus aeglaselt alla käima.

Karli edasine liikumine oli vaevaline. Kuningas ootas Adam Lewenhaupti vägesid, mis olid mai lõpus koos suure moonaga Liivimaalt teele asunud. Kahjuks liikus Lewenhaupti armee väga aeglaselt, kuu ajaga jõuti edasi vaid 230 kilomeetrit. Karl soovis Lewenhaupti oodata, kuid ei saanud, kuna venelased ründasid teda pidevalt. Augusti algul liikus Karli peaarmee kagusse. Karli tegevus augustist septembri keskpaigani oli aga kummaline ja sihitu. Liikudes Smolenski poole, proovis Karl taganevate Vene vägedega lahingut pidada. Mõnikord tormas ta hoogsalt venelastele peale, kuid mõnikord jäi ta oma armeega seisma, oodates mitu päeva ning pidades vaid väikesi kähmlusi Vene üksustega.

30. augustil toimus Doborje juures lahing rootslaste ja venelaste vahel. Lahingus osalenud Vene ratsavägi lõi Rootsi väed tagasi, kuid takerdus jälitamisel sohu. Karl vaatas seda lahingut oma ihukaitseväelastega (trabantidega) pealt, kuid ise võitluses ei osalenud. Karli õukonna kroonikud kirjeldasid lahingut kui suurt võitu, kuigi tegelikkus oli hoopis teine. Lahingu tõttu algasid Rootsi vägedes ka Vene vangide hukkamislained. Pärast lahingut hakkasid paljud Rootsi võidu võimalustes kahtlema.

Karl hakkas nüüd oma õukonnaga arutama varianti armeega Ukrainasse liikuda. Kuigi kuninga nõunik Piper oli selle vastu, alustas Karli armee 14. septembril marssi Ukrainasse. Lewenhaupti armee sai 28. septembril Lesnaja juures lüüa ning voor hävis. Tema järelejäänud väed ühinesid siiski Karli omadega.

Ivan Mazepa

Rehnskiöld oli lubanud, et seal ootavad Rootsi armeed 20 000 kasakat hetman Mazepa juhtimisel, kuid tegelikult oli Mazepa Karli armeele vaid 4000 kasakaga vastu läinud ja kohtus kuningaga 29. oktoobril. Nüüd kiirustas Karli armee hetmani residentsi Baturinisse, kus neid oleksid oodanud moonalaod hädavajaliku varustusega. Vene armee vürst Menšikovi juhatusel oli neist aga kiirem ja jõudis Baturini enne rootslaste tulekut laostada ja maha põletada. Karli armee liikus aga edasi, lootes Ukraina viljakatelt põldudelt toitu koguda.

Ukraina elanikkond oli rootslaste vastu vaenulik ning Rootsi väed eraldasid ka väesalku, et lähedalasuvaid külasid maha põletada. Mazepa alluvad hakkasid juba tema tapmist planeerima. Novembri keskpaigas jõudis Peeter I armee Lebedini juurde ja sulges rootslaste tee Kurskisse. Rootsi kaotused olid olnud väga suured, ligi 8000 meest. Mehi ei saadud ka nii kergelt asendada nagu Vene armees.

Detsembrikuu talveilmad mõjus Rootsi armeele väga halvasti. Külma tõttu külmus mõlemal pool surnuks kokku tuhandeid mehi. Peeter I proovis hõivata Gadjatšit. Karl tahtis sealsele väesalgale appi minna ning asus oma vägedega sinna teele. Retke ajal külmusid paljud ratsanikud sadulas surnuks ning jalaväelased heitsid tee peal puude ja vankrite vastu toetama, sealt enam üles tõusmata. Kui Rootsi armee 28. detsembril Gadjatšisse jõudis, ei olnud kõikidele linnas korterit ning paljud pidid jääkülma ilmaga lageda taeva all magama. Paljud külmusid sadulate ja saanide külge. Poolpõlenud linnas muutusid mitmed majad laatsarettideks, mis täitusid külma käes kannatavate sõduritega, kellelt jäätunud jäsemeid ära saeti. Öömajata sõdurid hulkusid öösiti tänavatel.

Ühe ööga külmus Rootsi armees surnuks 4000 meest.

Kuningas ise jäi entusiastlikuks, kirjutades oma õele: "Siin, armees, läheb kõik hästi. Kuigi sõduritel tuleb taluda raskusi, mis ikka kaasnevad vaenlase lähedalolekuga. Peale selle oli talv väga külm, see tundus peaaegu ebatavalisena, nõnda et nii vaenlase juures kui ka meil paljud külmusid ära või jäid hoopis ilma jalgadest, kätest ja ninast. Kuigi meid tabas õnnetus kannatada külma käes, oli meil õnneks aegajalt ka lõbustusti, sest Rootsi väesalkadel oli kokkupõrkeid vaenlasega, kus me neile peksa andsime!"

Siiski ei jäänud kuningas oma sõdurite kannatuste vastu ükskõikseks. Karl lohutas ja julgustas sõdureid tihti. Üks sõdur andis kuningale kord tüki halvaks läinud leiba, et näidata, kuidas armee kannatab. Karl hammustas sellest tüki ja ütles, et " Leib pole suurem asi, kuid süüa kõlbab." Sõdurid ei saanud kuninga peale ka eriti vihased olla, sest tema kannatas ju koos nendega.

Karl liikus oma vägedega edasi Veprikisse, mida kaitses 1100-meheline garnison. Kuningas alustas kohe tormijooksu, mis ka pärast neljandat korda õnnestus. Tormijooks oli Rootsi armeele aga muserdavalt mõjunud, sest selles kaotati 1200 meest. Sõdurid ei mõistnud, miks on nende valitsejal vaja sellist väikest ja närust linna, millel isegi bastione pole.

Vepriki vallutamise järel tahtis Karl mööda jäätunud jõgesid Moskva poole liikuda. Ta kutsus ka Poolast abivägesid. 11. veebruaril Krasnokutski all toimunud lahingus oli kuninga elu jälle ohus, kui oleks peaaegu Vene ratsaväe poolt ümber piiratud. Rootsi armee liikus edasi lõuna poole, kuid jällegi osutus ilm suurimaks vaenlaseks. 13. veebruaril algas jube vihmasadu, nii et öökülmade käes muutusid sõdurite kuued jääkamakateks.

13. veebruaril toimunud kokkusaamise ajal ütles Mazepa, et Severski Donetski juurest, kus nad sel ajal asusid, on Aasia piirini vaid 13 kilomeetrit. Karl käskis oma õukondlasel Gyllenkrokil koguda andmeid Aasiasse viivate teede kohta, tahtes ka seal ära käia.

Märtsi lõpupoole asus Rootsi armee Poltava lähistele laagrisse. Karl asus linna piirama, korraldades mitu tormijooksu, mis aga ei õnnestunud. Rootsi kindralid olid Ukraina sõjategevusest juba väsinud, kuid Karl jäi enesele kindlaks, isegi kui ta lähikondlased palusid, et kuningas piiramise lõpetaks. Rootslaste pidevad tormijooksud läksid armeele kalliks maksma ning lõppemas oli ka toidumoon.

17. juunil läks Rootsi armee olukord veel halvemaks, kui Karl ühel luureretkel haavata sai. Kuningas oli peale sattunud ühele kasakate luuresalgale ning nende pihta tule avanud. Kähmluse käigus sai kuningas jalga haavata. Karl ratsutas algul laagrisse tagasi kuni lõpuks tema kaaslased märkasid, et Karli nägu on kahvatu ja tema saapast tuleb verd. Siiski keeldus kuningas abist ja ratsutas ise laagrisse tagasi. Enne arsti kutsumist vaatas Karl veel rootslaste valvepostid üle. Selle viivitamisega oli haav paistetama hakanud, nii et kuninga saabas tuli lahti lõigata. Operatsiooni ajal näitas Karl üles suurt vaprust. Ta julgustas arste oma jalast kilde välja lõikama ning lõikas ka ise haavalt mädanenud liha maha. Kuningas pidi paar päeva voodis lamama, tema ülemteener jutustas talle meelelahutuseks saagasid. Karli lemmiksaagaks osutus Rolar Götrikssoni oma.

Poltava lahing

Carl Gustav Rehnskiöld

Adam Ludwig Lewenhaupt

Juuni lõpuks oli rootslastel selge, et abi pole armeele kuskilt saada ning võidu võib saavutada ainult venelastega lahingusse minnes. Rootsi peaarmee oli peaaegu ümber piiratud, samal ajal suurenes ka sõdurite varustamise probleem. 26. juunil meelitas Lewenhaupt ühe kasakasalga varitsusse ja käskis siis Rootsi sõduritel tuld anda. Lewenhaupt avastas aga, et rootslaste laskemoon oli niiske, kuna lasud langesid vaid paarikümne sammu kaugusele ning kasakad muidugi viga ei saanud. Karl käskis laskemoone puudusest ja riknemisest rääkimise keelata.

Poltava lahingu skeem

Samal päeval toimus ka sõjanõukogu, kus Karl otsustas venelaste peaarmeega lahingut pidada. Selle ülesande pani ta Carl Gustav Rehnskiöldi õlule, kuna ta ise ei oleks vägesid juhtida suutnud. Selle vastutuse, solvangute ja varem saadud haava tõttu oli Rehnskiöld kuni lahingu lõpuni pidevalt ärritunud. Nii kasvas ka tema rivaalitsemine Lewenhauptiga, kes ka ise oma kõhulahtisuse pärast heas tujus polnud. Ka kuninga reipus vähenes. Seda põhjustas haavast saadud palavik. Lisaks läks kuninga jutt aina süngemaks, nii et paljud ohvitserid arvasid, et ta nagu tahaks surma saada.

Vägede paigutus ja ettevalmistus

Rootslaste armee oli paigutatud Poltavast ida poole Jakovtsi kloostri juurde, lõuna poole jäi rootslaste moonavoor. Venelased olid paigutatud Vorskla jõe kaldale ning nende laager asus Jakovtsi kloostrist põhja pool. Mõlemat armeed (rootslastel umbes 24 000, venelastel 42 000 meest) eraldasid külgedelt Jakovtse ja Budištše metsad ning vägede ees asus kitsas läbikäik. Sinna läbikäiku oli Peeter I lasknud ehitada 10 reduuti, mis olid paigutatud T-kujulisse formatsiooni. Nende reduutide taga asus venelaste peaarmee.

Karl oli ilmselt ette mõelnud vaid, kuidas reduutidest läbi murda ning Vene armee hävitamise lahinguväljal otsustada jätnud. Siiski polnud see minimaalne planeerimine Karli juures haruldane. Lahinguks olid Dalarna rügemendi sõdurid kuningale puust kanderaami meisterdanud, millele panid siidmadratsiga välivoodi. Kanderaam rakendati hobuse ette, kummalgi pool sammus 8 sõdurit.

Lahingu käik

9. juuli hommikul algas rootslaste rünnak, millega prooviti venelasi üllatada. Siiski märkasid venelased rootslasi ning avasid tule. Üllatusmomendi kadumine pani Rehnskiöldi jällegi ärrituma ning Rootsi ülemjuhatuses levis kohe temavastane kriitika, Karl jäi kindralite sosistamises siiski erapooletuks. Lõpuks anti Rootsi kolonnidele korraldus rünnakut jätkata. Lahingu algul liikusid rootslased esimesest reduudist üle, kuid pärast seda kadusid väeosad üksteise silmist ning üksused hargnesid. See kõik viis Rootsi kindralid segadusse. Karl ise lahingu juhtimisest osa ei võtnud, vaid innustas sõdureid.

Rootsi vägedel ei olnud kahurväe toetust, mis sõdurites julgust veelgi vähendas. Siiski suutis Dalarna rügement ka teise reduudi vallutada. Nagu esimese reduudigagi, hukati ka seekord kõik seesviibijad. Kolmanda reduudi juures ebaõnnestusid rootslaste rünnakud täielikult ning sellega hargnes armee veelgi. Osad läksid Lewenhaupti juhtimisel reduudist mööda ning osad hakkasid uueks tormijooksuks valmistuma. Rootslaste rivis suurenes kaos, kuid lõpuks suutis rootslaste ratsavägi jalaväe ette rühkida ning venelaste ratsarünnakud tagasi lüüa ja neid jälitama hakata. Järsku käskis Rehnskiöld tagaajamise lõpetada, ilmselt ei olnud ta lahingupaigaga eriti tuttav.

Samal ajal sai ka Karl tunda venelaste laastavat kahurituld, mis tappis tema ümber sõdureid ning hobuseid. Osad Rootsi väeosad Lewenhaupti juhatamisel olid jõudnud venelaste laagri ette, kuid Rehnskiöld ei lubanud neil rünnakule asuda, vaid käskis neil läänes oleva ratsaväega ühineda. Rehnskiöld oli lisaks avastanud, et üks kolmandik tema jalaväest kindralmajor Roosi ja ooberst Siegrothi juhatusel oli kaduma läinud. Tuli välja, et nad olid armee vasakul tiival teises reduudis mõõgavõitlusse sattunud ning pärast selle võitmist ei osanud nad oma vägedega kuskile minna. Pärast ooteaega läksid nad kolmanda reduudi juurde, mille vallutamisel nad edutult osalesid. Selles kaoses olid venelased ka ühe rootslaste vallutatud reduudi tagasi võtnud. Sellegipoolest levisid Karli ümber õnnitlused. Tema kaaskondlased juba arvasid, et lahing on peagi võidetud.

Lõpuks sai Rehnskiöld Roosi olukorrast teada ning saatis talle abivägesid. Ka venelased olid nüüd Rootsi vägede olukorrast teadlikud ning liikusid Roosi üksusi hävitama. Need piirati ümber, kuid kuskil 300-400 mehelisel salgal õnnestus pääseda. Sparre, kes oli Roosile appi saadetud, ei hakanud teda enam toetama. Rehnskiöld sai ka teate, et Vene peavägi lahkub oma kindlustustest. See tähendas, et pealahing on algamas.

Karl XII pärast Poltava lahingut

Karl arvas, et enne peaksid Rootsi väed hävitama venelaste ratsaväe, kuid Rehnskiöld pidas paremaks asuda ennem jalaväe kallale. Sel päeval oli Karl kuulekam kui varem ning nõustus Rehnskiöldiga. Jalaväe rivistamisel tekkis Lewenhauptil ja Rehnskiöldil järgmine vaidlus, kuid pärast seda leppisid nad kiiresti ära. Lewenhaupt viis Rootsi jalaväe siiski raske südamega lahingusse. Rootslaste rünnakule vastasid venelased algul tugeva kahuritulega, mis mõjus Rootsi armeele laastavalt. Kui rootslaste jalavägi lõpuks kogupaugu andis, oli sellel niiskunud püssirohu tõttu väike jõud. Siiski murdus venelaste vasakul tiival olnud Novgorodi polk, kuid seda edu säilitada saanud ratsarünnak jäi hiljaks.

Pärast alla poole tunni kestnud käsitsivõitlust kukkus Rootsi armees kord kokku ning sõdurid jooksid rivist minema. Lewenhaupt proovis neid peatada, kuid asjatult. Rootslaste ratsavägi pidas jalaväest veidi kauem vastu. Sõdurite seas levisid juba kuulujutud, et Karl on surma saanud, see polnud siiski tõsi. Kuningas oli aga jalaväe taganemisest imestuses. Kuninga taganemine osutus vaenlase rünnakute ja kahuritule tõttu raskeks. Mitu korda tulistati Karli alt hobune, mille ta oli oma ihukaitseväelastelt võtnud. Lõpuks suutis Lewenhaupt osa sõdureid peatada. See salk läks nüüd maha jäetud kuningale vastu, kelle nad ka leidsid. Karl tahtis ka nüüd selle mitmesaja mehelise salga lahingusse viia, seda aga ei juhtunud. Taganemisel langesid vangi ka Rehnskiöld, Piper ja Maximilian, kes oli Skane ratsarügemendi jäänustega viimasena taganenud.

Olenemata oma armee hävingust oli Karl siiski reibas ja lõbus. Kui ta kuulis, et tema lähikaaskondlased on vangi langenud, ütles ta: "Kuidas? Venelaste käes vangis? Parem siis juba surra türklaste seas. Edasi! " Siiski ei hakanud Peeter Karli armee jäänuseid edasi jälitama. Venelaste laagris algasid pidustused, milles osalesid ka osad Rootsi ohvitserid, kes olid vangi langenud.

Lahing oli Rootsi armeele olnud siiski laastava mõjuga. Surnute või teadmata kadunutena kaotati 6900 meest ning haavatutena 2800 meest, kaotati peaaegu pool armeest.

Pärast lahingut kirjutas Karl oma õele: "Siin läheb kõik hästi. Ainult... ühe erakordse juhuse pärast tuli sõjaväel õnnetuseks kanda kaotusi, mis saavad lähiajal parandatud, nagu ma loodan."

Karli viibimine Türgis ja Rootsi naasmine

Pärast ligi 40 päeva kestnud taganemist jõuti Türgi piiri äärde, Bugi jõe juurde. Rootsi väed said pärast väikesi läbirääkimise kohalike juhtidega üle jõe minna. Viivituste ajal ilmus kohale Vene ratsasalk, mis paljud allesjäänud sõduritest (enne seda kokkupõrget oli alles jäänud kuskil 2800, kuna Lewenhaupt oli peaarmeega Perevolotšna juures alla andnud) ära tappis. Kohalik Paša vabandas viivituste eest.

Türgi sultan Ahmed III võttis Karli hästi vastu, kuninga kangelasteod olid ju üle Euroopa tuntud. Türgi riigikassa võttis rootslaste ülalpidamise enda peale. Karl koos oma kaaskonnaga viidi augusti lõpus Benderisse, kus talle suur vastuvõtt korraldati. Seal linnas, kuhu Karl oma laagri lõi, suri 22. augustil ka Mazepa.

Ahmed III

Kattudes Mazepa surmaga, jõudis Karlini uudis, et tema õde Hedvig Sofia on samuti surnud. Tema oli aga surnud jaanuaris ning kuller oli selle teatega kohale jõudnud juba enne Poltava lahingut, kuid siis otsustasid tema kaaskondlased kuningale seda uudist mitte edasi öelda, Karl kannatas oma haava pärast juba piisavalt. See uudis põhjustas kuningas suurt masendust, millest ta mitu päeva üle ei saanud.

Detsembriks oli kuninga haav paranenud ning nüüd jätkas ta oma tavaliste tegevustega: jahti pidamine, ratsutamine ning sõjaliste manöövrite korraldamine. Puhkuseks harrastas Karl malemängu. Seal ta aga aina kaotas, kuna ründas alati kuningaga. Benderis sai ta rahuldada ka oma huvi lugemise vastu.

Kuna ülalpidamise eest hoolitses Türgi riik, võis Karl enda riigikassat vabalt kulutada, sellega suurenes kuninga õukonnas raha laristamine ja selle kinkimine. Iga päev korraldati söömaaegu, kus esinesid ka mõned eksootilised Türgi road. Kuninga lemmikuks kujunes parun Grothusen, kes samuti nautis sellist pillavat elustiili. Kuningas määras ta isegi ülemvarahoidjaks, kuningale meeldisid ka Grothuseni lakoonilised aruanded raisatud summade kohta.

Vahepeal olid Vene diplomaadid Türgi sultaniga kokku leppinud, et Karl peaks Poola kaudu Rootsi tagasi reisima, Poola piirini peaks teda saatma Türgi sõjaväesalk. Kuigi tema kaaskond hakkas uue leppe pärast muretsema, jäi Karl ise rahulikuks ning palus oma saadikul Istanbulis, Stanislaw Poniatowskil, sultanile palvekiri kirjutada ja teda Vene intriigidest teavitada. Sultan sai kirja kätte, kuid polnud lepingule, mille suurvesiir Tšorlula Vene diplomaatidega sõlminud oli, eriti vastu. Kuninga suhted suurvesiiriga halvenesid veelgi, kui Karl tema saadetud hobused hukata lasi. Siiski suutsid Karli saadikud ja Türgi õukonna toetajad suurvesiiri kõrvaldada. Uus vesiir oli Karli vastu palju sõbralikum ning meelitas sultanit Peeter I-le hoiatuse saatma. Ka see suurvesiir ei püsinud ametis kaua, peagi sai suurvesiiriks Baltadži.

Lõpuks kuulutasid türklased venelastele sõja ning Peetri armee piirati Pruti juures ümber. Saanud sellest teada, ratsutas Karl kohemaid sinna. Kui ta lahinguplatsile jõudis, nägi ta, kuidas Vene armee takistamata türklaste piiramisrõngast lahkub, kuna mõlemad vaenupooled olid rahu sõlminud. Karl raevustus ja sattus suurvesiiriga vaidlusse.

Olles Benderisse tagasi jõudnud, nägi Karl, et Dnestri jõgi on tema laagripaiga üle ujutanud. Nüüd otsustas Karl oma asupaiga üle viia Varnitzasse. Sinna lasi ta ehitada kolm kivihoonet. Seekord lasi ta oma maja ka luksuslikult möbleerida. Suurvesiir tahtis Karlist aga piisavalt kiiresti lahti saada. Karl ei tahtnud veel aga lahkuda ning ütles, et tahab enne lahkumist oma võlad ära maksta. Pikaaegne viivitamine ja suhete halvenemine viis selleni, et Karli laagri ümber kogunes 14 000 – 30 000-meheline Türgi armee. Kui Karli juurde saadeti janitšaridest delegatsioon, saatis ta nad minema. Tema põikpäisuse tõttu hakkasid janitšarid Karli "Raudpeaks" kutsuma. 1 veebruaril 1713 tormasid janitšarid Karli laagrile peale. Rootslaste pihta avati ka kahurituli ning maja, kus Karl oma sõduritega pesitses, katus läks põlema. Lõpuks langes Karl türklaste kätte vangi.

1. oktoobril 1714 alustas Karl teekonda tagasi Rootsi. 11. novembril 1714 jõudis ta Rootsi kontrolli all olevasse Stralsundi.

Karli viimased aastad ja sõjategevus Norras

Karli saabumisest linna said linnaelanikud kiiresti teada ning tänavatel levis suur õhin. Kindlasti üllatas Karli tagasitulek linna komandanti, Dückerit, kes võttis kuninga vastu oma voodis, kuna arvas, et tegu on vaid tavalise kulleriga. Kui ta aru sai, et tema ees seisab Rootsi kuningas, hüppas ta voodist välja ja embas teda pisarsilmi.

Naasnud kuningas pani piiravatele taanlastele (kes olid enne sõlmitud rahulepingust lahti öelnud) vapralt vastu, sellest aga ei piisanud. Karl pidi 1715. aasta 20. detsembril linnast evakueeruma. Pärast 12-tunnist teekonda oli Rootsi kuningas esimest korda 15 aasta jooksul taas Rootsis.

Rootsi Riiginõukogu valmistus kuningat Stockholmis vastu võtma, kuid Karlil polnud plaaniski sinna tagasi minna. Ta veetis talve Karlskronas, Vätterni kaldal kohtus ta ka üle pika aja oma õe, Ulrika Eleonoraga. Pärast suundus ta edasi Lundi, mis sai tema uueks peakorteriks. Maal alustati uuesti värbamist ning Karlil õnnestus koguda kuskil 60 000 meest, kellest vaid 36 000 olid regulaarväed, ülejäänud olid maakaitseväelased. Et armeele varusid saada, suurendati ka makse. Hakati välja andma "hädamünte". Kuninga õukonnas tõusis kõrgele kohale Holstein-Gottorpi minister Georg Heinrich von Görtz. Kuigi Görtzi algatatud rahareformid kukkusid läbi, oli Karl oma alluvas väga kindel, öeldes et kolme temataolisega vallutaks ta maailma.

Puhkeajal jätkas Karl oma ekstreemset elustiili. Kuningas näljutas end tihti ning ratsutas tundide kaupa Norra lagendikel. Üks Karli harrastusi oli matemaatikaalane uurimistöö, mille raames ta tahtis Euroopa arvutussüsteemi aluseks võtta arvu 64.

1716. aastal alustas Karl taas sõjategevust, tungides seekord Norra. Pärast esimese pealetungi ebaedu alustas Rootsi armee 1718. aastal taas rünnakuid. Karl liikus oma peaarmeega Frederikshaldi.

Nagu tavaliselt, näitas Karl piiramistel (Frederikshaldi piirati kaks korda) üles suurt hulljulgust, minnes pidevalt tule alla. Linnuse teine piiramine osutus eriti karmiks, kuna toimus talvel, mil sõdurid pidid oma kaevikuid jäätunud maa sisse kaevama. Paljud tunnimehed külmusid oma vahipostil surnuks. Ka Karl kannatas raskuste all, nagu oli Ukrainaski teinud.

Surm

Karl XII pea (vasakul) ja tema surimask

30. novembri hilisõhtul lahkus Karl koos väikese saatkonnaga laagrist ja läks piiramistöid vaatama. Kuningas ronis kaevikurinnatisele vaenlase kindlustusi vaatama. Tema kaaskond palus tal alla tulla, kuid ta neid ei kuulanud. Järsku kostis mingi veider heli ning siis pikk ohe. Rootsi kuningas Karl XII oli 36-aastaselt püssilasust hukkunud.

Kui ohvitserid olid ta surnukeha leidnud, pani endise kuninga adjutant Sicre oma paruka surnud Karlile pähe, keha mässiti mantlisse. Lahkunut kutsuti kapten Carlbergiks. Sellest polnud aga kasu, sest surnukeha ära kandes libises see kanderaamilt maha ning sõdurid tundsid oma endise valitseja kohe ära, vägedes levis paanika.

Üks uuem (2023) Oulu ülikooli teadlaste uurimus väidab, et lask tuli ikkagi Fredrikshaldi kindlusest, mitte mõne Karli lähikondlase poolt, nagu mõned on teoretiseerinud või arvanud.

Karl XII Eesti rahvapärimuses

Näiteid noore Rootsi kuninga esinemisest Eesti rahvapärimuses:

Karli surm

Põhjasõja ajal toimus Tartumaal lahing, kus oli osalenud ka Karl XII, selles lahingu sai ta aga surma. Venelased otsustasid ta Tallinnast kaugemale matta, sellepärast matsid nad ta Võnnusse. Vene ohvitserid hakanud kartma, et kuninga surnukeha võib pärast matmist taas üles tulla. Nad otsustasid kuninga haua peale suure künka rajada, see küngas sai nimeks Kalliku mägi. Ajapikku mägi aga kahanes, inimesed lootsid, et kui mägi kaob, saavad nad orjaikkest vabaks. Vabadussõja ajal vallutasid eestlased mäe vaenlaselt tagasi, mis aitas neil pärast vabaks saada.

Karli kaotatud saabas

Räpina all toimunud lahingus olevat osalenud ka Karl XII. Pärast lahingu kaotust põgenes Karl ühte talumajja, kus perenaine ta leivaahju peitis. Kui venelased talu läbi otsima tulid, ei leidnud nad kedagi. Kui nad juba väljas olid, ütles keegi, et äkki on kuningas leivaahjus. Seda kuulnud, kutsus perenaine kuninga ahjust ära ja peitnud ta leivamõhesse. Pärast leivaahju läbiotsimist venelased lahkusid. Kuningas tänas naist suure rahasummaga. Sinna tallu jättis ta oma saapa maha.

Saapa lugu pärineb sellest, et Karl olevat Narva lahingu ajal sohu kinni jäänud. Kuigi ta sai soost välja, unustanud ta sinna oma saapa ja mõõga. Selle loo variante seostatakse veel mitme kihelkonnaga (näiteks Kariste).

Kernu kadakas

Kõpu kihelkonnas olevat toimunud lahing, kus osales ka Karl XII. Pärast lahingu kaotust põgenes kuningas läbi Tanumaraba Kariste poole. Raba läbides olid kuninga saapad vett täis läinud. Karl veetis öö ühes Vana-Karistes asuvas talus, mille pere talle uued saapad andis. Seda talu kutsutakse nüüd Saapa taluks, varem kutsuti Kuivasaapa taluks. Tänutäheks andis kuningas selle talu perekonnale päriseks.

Kohad, kus Karl olevat olnud

Karula kihelkonnas asub n-ö Kuninga sild, mille alla Karl olevat kuulirahe eest varjunud.

Karula kiriku lähedal asus Keldrimägi, kus Karl olevat lõunat söönud.

Karl olevat elanud ka Vana-Antsla mõisa territooriumil olevas keldris.

Karliga seotud puud

Rahvajuttude järgi on Karl XII poolt istutatud puid kokku 65. Neist kindla pärimusega on vaid Laiuse pärn. Vahel kasvasid puud isegi Karli kraavi visatud jalutuskepist, sõjaväe seebikatla tiislist vms.

Põlva kihelkonnas Mustahamba talus on tamm, mille olevat istutanud Karl XII. Vissi kirikust minnes Kaagjärve poole asub Jaska talu, kus kasvab iidne mänd. Selle olevat istutanud Karl XII, kes olevat öelnud, et kui see puu kasvama läheb, siis hakkab veel kord maksma nende võim Eestimaal.

Põlva kihelkonnas Munamäe veerul asub suur seest õõnes tamm, mille sees olevat istunud Karl XII naine.

Kernu vallas on vana kadakas, mille olevat Karl XII istutanud.

Üks sarnase looga puu on veel Jakobi tamm, mis olevat kasvama hakanud Karl XII maa sisse torgatud tammekepist.

Karl XII auks püstitatud ausambad ja monumendid

Kuninga skulptuur Stockholmis

Stockholmi on püstitatud kuninga skulptuur, mis asub kuningaaia (Kungsträdgården) lõunaosas. Skulptuuri rajas Johan Peter Molin ja see paigaldati Karli 150. surmaastapäeval 1868.

Karl XII skulptuur Stockholmis

Rootsi lõvi Narvas

Rootsi lõvi Narvas

1936. aasta 18. novembril avati Narva lahingu tähistuseks Narva linna monument, mis kujutab lõvi. Monumendi avamisel osalesid Rootsi prints Gustav Adolf ja Johann Laidoner. Monumendi disain kopeeriti Stockholmi kuningalossi ees seisvate pronkslõvide pealt, mis paigaldati sinna aastatel 1702–1704. Monument hävis Teise maailmasõja ajal. Monument taasavati 2000. aastal.

Kirjandus

• Tsvetkov, Sergei. (2005). Karl XII, Rootsi Raudpea. Tallinn: Kunst.
• Kotšinev, Jüri. (2018). Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Grenader.
• Sitska, Jaan. (1928). Ajaloo algõpetus. Tallinn: Albert Orgi kirjastus.

Välislingid

• Karl XII haud avatakse Postimees, 21. oktoober 2009

Eelnev Karl XI

Rootsi kuningas 1697–1718

Järgnev Ulrika Eleonora