[go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Indoneesia

riik

Indoneesia on riik Kagu-Aasias, mis hõlmab suurema osa Indohiina poolsaare ja Austraalia vahele jäävatest saartest. Koloniaalajastul kasutati Indoneesia piirkonna kohta nime Hollandi India.

Indoneesia Vabariik

indoneesia Republik Indonesia
Indoneesia asendikaart
Juhtlause Bhinneka Tunggal Ika
Riigihümn Indonesia Raya ("Suur Indoneesia")
Pealinn Jakarta
Pindala 1 904 570 km² Muuda Vikiandmetes
Riigikeel indoneesia
Rahvaarv 275 439 000 (2021)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 144,6 in/km²
Riigikord presidentaalne vabariik
President Prabowo Subianto
Iseseisvus 17. augustil 1945
SKT 1015,539 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 3846 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Indoneesia ruupia (IDR)
Ajavöönd maailmaaeg +7 kuni +9
Tippdomeen .id
ROK-i kood INA
Telefonikood 62

Indoneesia asub ligi 17 500 saarel ja koosneb 34 provintsist. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Indoneesias 237,6 miljonit inimest ning selle näitaja poolest on riik maailmas neljandal kohal. Muslimite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Indoneesia on vabariik, valitava presidendi ja seadusandliku võimu esindajatega. Riigi pealinn on Jakarta. Riigil on maismaapiir Malaisia, Ida-Timori ja Paapua Uus-Guineaga. Naabermaade seas on veel Singapur, Filipiinid, Austraalia ja Indiale kuuluvad Andamani saared. Indoneesia on ASEAN-i ja G-20 liige. Arvestusliku sisemajanduse kogutoodangu järgi (ostujõu pariteedi alusel) on Indoneesia maailmas 8. kohal (2015), kuid arvestades SKT-d elaniku kohta, 43. kohal.[4]

Indoneesia saarestik on olnud tähtis kaubandusregioon alates 7. sajandist, mil Sriwijaya riik ja hiljem ka Majapahiti impeerium kauplesid Hiina ja Indiaga. Indoneesia ajalugu on oluliselt mõjutanud tema loodusvarasid himustavad võõrriigid. Muslimitest kauplejad tõid kaasa islami ja Euroopa riigid kristluse. Mõlemad osapooled võitlesid suurte maadeavastuste ajastul monopoolsete kauplemisõiguste eest Maluku vürtsisaartega. Sellele järgnes kolm ja pool sajandit Hollandi kolonisatsiooni, kuni Indoneesia saavutas iseseisvuse pärast II maailmasõda. Iseseisvuse järel on Indoneesia ajalugu olnud sündmusterohke, seda on saatnud loodusõnnetused, korruptsioon, separatism, demokraatia areng ja kiire majanduskasvu periood.

Indoneesias elab sadu rahvaid. Kõige suurem ja poliitiliselt domineeriv rahvarühm on jaavalased. Indoneesia deviis "Bhinneka Tunggal Ika" ("ühtsus mitmekesisuses") väljendab riigis valitsevat kultuurilist ja etnilist mitmekesisust. Vaatamata suurele rahvaarvule ja tiheda asustusega piirkondadele, on Indoneesias laialdased metsiku loodusega territooriumid, kus on rikkalik bioloogiline mitmekesisus. Riigis on ohtralt loodusvarasid, kuid tänapäeval elavad seal paljud inimesed vaesuses.[5]

Indoneesia lapsed kotijooksul

Riik

muuda

Nimi Indoneesia tuleneb ladinakeelsest sõnast Indos (tõlkes India) ja kreekakeelsest sõnast nesos (tõlkes saar).[6] Nimetust Indu-nesians kasutati esimest korda 1850. aastal; algselt kirjeldati selle liitsõnaga Malai saarestiku elanikke. Hiljem võeti kasutusele sõna Indonesia.[7]

Indoneesia asub ligi 17 500 saarel, millest umbes 6000 on asustatud.[4] Riik ulatub idast läände ligi 5120 kilomeetrit ja põhjast lõunasse ligi 1760 kilomeetrit.[8] Saared paiknevad mõlemal pool ekvaatorit ning neist on suurimad Uus-Guinea (koos Paapua Uus-Guineaga), Kalimantan (koos Brunei ja Malaisiaga), Sumatra, Sulawesi ja Jaava.

Kalimantani saarel on Indoneesial 1782 km pikkune maismaapiir Malaisiaga, Uus-Guinea saarel 820 km pikkune maismaapiir Paapua Uus-Guineaga ja Timori saarel 228 km pikkune maismaapiir Ida-Timoriga.[4] Merepiir on Indoneesial lisaks ülaltoodud riikidele ka Austraalia, Belau, Filipiinide, Vietnami, Tai, Singapuri ja Indiaga.[9] Riigi rannajoone pikkus on 54 716 km.[4]

Indoneesia pindala on 1 904 569 km2, millega ta on maailma riikide hulgas 14. kohal. Kogupindalast on maismaad 1 811 569 km2 ja siseveekogusid 93 000 km2.[4]

Riigikord

muuda
 
Rahvaesindajate Nõukogu istung Jakartas
Vaata ka: Indoneesia riigipeade loend

Indoneesia on presidentaalne vabariik ning unitaarriik. Pärast Suharto tagasiastumist 1998. aastal on Indoneesia poliitilisi ja valitsusorganeid põhjalikult reformitud. Neli põhiseaduse parandust (1998, 1999, 2000 ja 2001) on uuendanud täidesaatvat, kohtu- ja seadusandlikku võimu.[10] Indoneesia president on riigipea, valitsusjuht ja relvajõudude ülemjuhataja. Presidendil on konstitutsiooni järgi õigus ametisse määrata ja tagandada ministreid, õiguskantslerit ning politsei ja relvajõudude juhatajat.[11] 2004. aastal toimusid esimesed presidendi ja asepresidendi otsevalimised.[12] President võib ametis olla järjest kuni kaks viieaastast ametiaega.[13]

Rahvast esindav kõrgeim võimuorgan on kahekojaline parlament Rahva Konsultatiivkogu, mille funktsioonide hulka kuuluvad põhiseaduse parandamine või täiendamine, presidendi inauguratsioon ja riigipoliitika üldise suuna määramine. Konsultatiivkogul on õigus presidenti tagandada.[11] Rahva Konsultatiivkogu koosneb Rahvaesindajate Nõukogu ja Provintsiesindajate Nõukogu liikmetest, kuhu kuulub vastavalt 560 ja 132 liiget.[14] Rahvaesindajate Nõukogu teostab seadusandlikku võimu ning selle liikmed valitakse viieks aastaks võrdelise valimissüsteemi järgi.[10] Alates 1998. aastast tehtud reformide abil on oluliselt suurenenud Rahvaesindajate Nõukogu tähtsus riigi valitsemises. Provintsiesindajate Nõukogu loodi 2001. aastal regioonide majandamiseks. Koja funktsioonide hulka kuuluvad arvete ettevalmistamine ja nõuandev tegevus (puudub seadusandlik võim) mitmesugustes küsimustes, nt regionaalne autonoomia, suhted ja majanduslik tasakaal keskvõimu ja regioonide vahel, regioonide majandamine, ühendamine ja valitsemine, loodusvarade ammutamine jm.[11]

Enamik tsiviilhagidest menetletakse madalama astme (Pengadilan Negeri) kohtutes, apellatsioonid aga teise astme kohtus (Pengadilan Tinggi). Riigi kõrgeim kohus on ülemkohus (Mahkamah Agung), mis menetleb kassatsioonkaebusi. Teiste kohtute tegevusvaldkondade hulka kuuluvad majanduslike, administratiivsete, seaduste kehtivuse ja nende tõlgendamise ning šariaadi küsimuste lahendamine.[15]

Haldusjaotus

muuda
  Pikemalt artiklis Provints (Indoneesia)
 
Indoneesia provintsid

Indoneesia koosneb 38 provintsist, millest viiel on eristaatus. Igal provintsil on oma seadusandlik võim ja kuberner. Provintsid jagunevad regentkondadeks ja linnadeks, mis jagunevad omakorda ringkondadeks ning edasi küladeks (desa või kelurahan).

Acehi, Jakarta, Yogyakarta, Paapua ja Lääne-Paapua provintsil on suuremad seadusandliku võimu privileegid ja suurem sõltumatus keskvalitsusest, mis puudub ülejäänud provintsidel. Acehi provintsil on teatud õigused muuta oma õigussüsteemi, nt 2003. aastal kehtestati seal šariaat (islamiseaduste süsteem).[16] Yogyakarta provintsil oli eristaatus juba enne riigi iseseisvumist – Yogyakarta sultanaadil oli vasallriigi staatus juba Hollandi kolonisatsiooni aegadest alates. Provintsi pealinn oli Indoneesia iseseisvussõja ajal ühtlasi riigi ajutine pealinn (jaanuar 1946 kuni august 1950).[17] Lääne-Paapua (varem tuntud kui Irian Jaya) sai autonoomse staatuse aastal 2001 ning jagati kaheks eraldi provintsiks 2003. aasta veebruaris.[18] Jakarta on eristaatusega pealinna regioon.

Välissuhted

muuda

Sukarno võimuperioodil püüdis Indoneesia arendada häid suhted Aasia kommunistliku režiimiga riikidega (Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Kambodža), vastandudes kolonialismile,neokolonialismile ja imperialismile. Kuigi NSV Liit oli riigi peamine relvadega varustaja ja majandusabi andja, lähenes Indoneesia rohkem Hiinale, eriti aastatel 1964–1965.[19] Agressiivset välispoliitikat aeti Hollandi poolt hallatava Lääne-Paapua ja Malaisia suhtes.[20] Vastuseks Malaisia määramisele ajutiseks ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks 1965. aastal, lahkus Indoneesia ÜRO-st.[21]

Alates Suharto valitsemisperioodist on Indoneesia välispoliitika põhinenud majanduslikul ja poliitilisel koostööl läänemaailmaga.[22] Indoneesia kuulub Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) asutajaliikmete hulka ning säilitab häid suhteid lähinaabritega.[14] Riik taastas oma liikmestaatuse ÜRO-s 1966 ning parandas suhteid Hiina Rahvavabariigiga, mis halvenesid oluliselt pärast kommunistidevastaseid repressioone Suharto võimuperioodi alguses (1965–1966).[15] Indoneesia on Mitteühinemisliikumise (NAM) ja Islamikonverentsi organisatsiooni (OIC) asutajaliige[14] ning Kagu-Aasia vabakaubanduspiirkonna (AFTA), Cairnsi grupi, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liige. Kuni 2008. aastani oli riik ka Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liige, kuid lahkus sealt naftaekspordi mahtude vähenemise tõttu. Alates 1966. aastast on Indoneesia majanduslikku ja humanitaarabi saanud peamiselt USA-st, Lääne-Euroopast, Austraaliast ja Jaapanist.[14]

Indoneesia valitsus on teinud koostööd mitmete riikidega, et tabada ja süüdi mõista riigis pommiplahvatusi organiseerinud äärmuslikke islamiste ja al-Qā‘idah' liikmeid.[23][24] Ohvriterohkeim pommiplahvatus, mille tagajärjel hukkus 202 inimest, toimus Bali saarel Kuta linnas 2002.[25] Plahvatuste ja neile järgnenud paljude riikide antud hoiatused mõjusid negatiivselt Indoneesia turismisektorile ning vähenesid oluliselt välisriikide investeeringud riigi majandusse.[26]

Loodus

muuda
 
Indoneesia looduskaart

Saarerühmad ja pinnamood

muuda

Saared on jaotatud nelja rühma: Suured Sunda saared, Väiksed Sunda saared, Maluku saared ja Uus-Guinea saar. Saartel vahelduvad lavamaad ja jõesetetest moodustunud tasandikud keskmise kõrgusega mäeahelikega. Riigi kõrgem tipp asub Puncak Jaya (4884 m)[27] mäel Uus-Guinea saarel. Sumatra saarel paiknev Indoneesia suurim järv Toba (pindala 1103 km2) on ühtlasi maailma suurim vulkaanikraatrisse tekkinud järv.[28] Indoneesia jõed on veerohked ja kannavad kaasa rohkesti setteid. Riigi pikimad jõed asuvad Kalimantani saarel ning nende hulka kuuluvad Barito, Kapuas, Mahakam.[29] Suurematel jõgedel on levinud jõetransport.

 
Lokon-Empungi kaksikvulkaani Tompaluan-kraatri plahvatus 10. septembril 2013 Sulawesi saarel Indoneesias. Riigis on vähemalt 150 tegevvulkaani

Vulkaaniline aktiivsus

muuda

Kuna Indoneesia paikneb laamade (Indo-Austraalia, Euraasia ja Vaikse ookeani laama) subduktsioonivööndi lähedal, siis asub riik seismiliselt ja vulkaaniliselt väga ebapüsivas piirkonnas. Seetõttu esineb riigis sageli maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Indoneesias on vähemalt 150 tegevvulkaani.[30] Nende hulka kuuluvad Krakatau ja Tambora, mis said kuulsaks 19. sajandil toimunud võimsate vulkaanipursete tõttu.[31] 70 000 – 75 000 aastat tagasi toimunud Toba vulkaanipurse oli arvatavalt maailma üks võimsamaid.[32] Lähiaja suurimate looduskatastroofide hulka kuuluvad 2004. aasta India ookeani maavärin, mille tagajärjel hukkus Indoneesias ligi 168 000 inimest[33] ning 2006. aasta Jaava saare maavärin, mille tõttu hukkus peaaegu 6000 inimest.[34] Samas on vulkaanide purskamise ajal mahalangeva tuha tõttu mõnedel saartel (nt Jaava ja Bali) väga viljakad mullad, mis on aidanud ära toita tihedalt asustatud saartel elavaid inimesi.[8]

Kliima

muuda

Ekvaatori läheduse tõttu valitseb Indoneesias ekvatoriaalne kliima. Aasta keskmine õhutemperatuur on rannikupiirkondades 28 °C, sisemaal 23–26 °C[35] ning mägedes kõrgemal kui 1500 m 15–17 °C[36]. Suhteline õhuniiskus on küllalt suur, enamasti vahemikus 70–90%. Piirkonniti suuresti varieeruvat sademete hulka mõjutavad eelkõige mussoonid. Kõige rohkem esineb sademeid riigi lääne- ja põhjaosas. Kõige niiskemad Indoneesia piirkonnad asuvad Sumatra lääneosas, Jaaval, Balil, Kalimantanil, Sulawesil ja Uus-Guinea saarel.[37] Sademeid esineb aasta läbi rohkesti, madalikel on aasta keskmine sademete hulk 2000–3000 mm, tuulepealsetel mäenõlvadel aga üle 4000 mm. Väikestel Sunda saartel ja Jaava idaosas on Austraaliast tulevate mussoonide tõttu talvel (juunist septembrini) kuivaperiood, keskmine sademete hulk aastas on seal vahemikus 800–1500 mm.[36] Tugevate tuulte ja rohkete sademete hulgaga taifuune esineb saartel septembrist detsembrini. Siiski pole kõik taifuunid väga tugevad ning mõnel aastal esineb tormihooajal vaid üksikuid taifuune.[35]

Elustik

muuda
 
Sumatra orangutan kuulub kriitilises seisundis liikide hulka

Tänu Indoneesia suurusele, mitmekesisele saarestikule ja ekvatoriaalsele kliimale on sealne biodiversiteet maailmas teisel kohal (Brasiilia järel).[38] Riigi taimestiku ja loomastiku hulgas on esindatud nii Aasia kui ka Austraalia päritolu liigid.[39] Sumatra, Jaava, Kalimantan ja Bali olid kunagi ühenduses Euraasia mandriga, mistõttu nende saarte fauna on pärit Aasiast. Suured imetajad, näiteks sumatra tiiger, jaava ja sumatra ninasarvik, orangutanid, india elevant ja leopardid, olid kunagi laialdaselt levinud kuni Bali saareni. Tänapäeval on nende arvukus ja levila inimtegevuse tõttu olulisel määral vähenenud. Näiteks jaava ja bali tiiger on juba välja surnud. Indoneesia metsad võtavad enda alla umbes 58% (2000) [40] riigi maismaa pindalast. Viimase aastakümne jooksul on metsade pindala vähenenud kiirusega 2 miljonit hektarit aasta jooksul ning 20. sajandi alguses oli metsade osakaal maismaa pindalast ligikaudu 84%.[41] Kõige rohkem on metsade pindala vähenenud tiheda inimasustusega saartel (nt Jaava). Sumatral ja Kalimantanil on metsades kasvavad liigid peamiselt Aasia päritolu, kuid pikemat aega mandrist eraldunud saartel, näiteks Sulawesil, Nusa Tenggaral ja Malukul, on arenenud ainulaadne loomastik ja taimestik.[42][43] Paapua Uus-Guinea oli aga kunagi ühenduses Austraaliaga ning seetõttu on sealne taimestik ja loomastik (sh ligi 600 linnuliiki) lähedane Austraalia floora ja faunaga.[44]

Indoneesia loomastiku hulgas on väga palju endeemseid liike, näiteks ligi 39% imetajatest (imetajaid kokku 515 liiki), umbes 26% linnuliikidest (linnuliike kokku 1531), 37% kahepaiksetest (kahepaikseid kokku 270 liiki). Indoneesia rannikuvete elustiku mitmekesisus on arvatavasti kõige suurem maailmas, seda aitavad rikastada 54 716[4] kilomeetri pikkune rannajoon ja 5,5 miljoni hektari suurune rannikuala, kus on väga laialdaselt levinud mangroovid ja korallrahud.[45] Rannikualade ökosüsteemide hulka kuuluvad veel rannad, liivaluited, estuaarid, mererohu ja vetikate kasvupiirkonnad, mudast moodustunud märgalad ja väikesaarte ökosüsteemid.[46] Sisemaal kasvavad umbes kuni kõrguseni 1500 m liigirohked ekvatoriaalsed vihmametsad, 1500–3000 m kõrgusel igihaljad lähistroopilised metsad ja okaspuumetsad ning veelgi kõrgemal mäestikumetsad. Riigi kaguosas esineb ka savanne ja savannimetsi.[36]

Keskkonnaprobleemid

muuda

Indoneesia rahvastiku kiire kasv ja suurtööstuse pidev areng on tekitanud mitmeid keskkonnaprobleeme, mille lahendamine on tihti teisejärguline laialdaselt levinud vaesuse ning nõrga ja alarahastatud keskvalitsuse meetmete tõttu.[47]

Levinud probleeme:

Metsade raie ja turbarabade hävitamine on teinud Indoneesiast maailma suuruselt kolmanda kasvuhoonegaaside emiteerija.[48] Elukohtade kadumine inimtegevuse tulemusena ohustab mitmeid kohalikke ja endeemseid liike. Rahvusvaheline Looduskaitseliit on ohustatud liikide hulka kandnud 140 liiki Indoneesias elutsevaid imetajaid ja kriitilises seisundis liikide hulka 15 liiki imetajaid, kelle hulgas on ka sumatra orangutan.[49]

Rahvastik

muuda
 
Bali lapsed. Indoneesias elab ligi 300 etnilist rühma

Indoneesia rahvaarv oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 237,6 miljonit[50] ja aastane juurdekasv oli 1,9 protsenti. Arvatavalt peatub rahvastiku juurdekasv alles 50 aasta pärast.[51] Rahvastiku tihedus on 134,4 inimest ühe ruutkilomeetri kohta (2015).[4] Jaava saar on suurima elanike arvuga saar maailmas. Indoneesia saarest on ta suurima rahvastikutihedusega ja seal elab üle poole kogu riigi rahvastikust (elanikke 136 miljonit ja rahvastiku tihedus 1029 in/km2).[52] Ülerahvastatus on probleemiks eriti Jaava ja Bali saarel. Hollandi koloniaalperioodi ajal hakati probleemi lahendama (20. sajandi alguses) inimeste ümberasustamisega hõreda inimasustusega saartele. Sama poliitikat jätkati ka pärast riigi iseseisvumist. 1960. aastatel hakati lisaks juurutama pereplaneerimispoliitikat, mis osutus üsna edukaks Bali saarel.[53] Samas ümberasustatavate inimeste hulk aina kasvas, ning sisemigratsiooni haripunkt saabus välisabi toel (Maailmapank ja teised välisdoonorid) 1980. ja 1990. aastatel. Jaavalt, Balilt ja Maduralt asustati inimesi ümber peamiselt Kalimantanile, Sumatrale, Sulawesile, Malukule ja Uus-Guineale. Kokku viidi perioodil 1949–2000 oma kodusaarelt minema üle 6 miljoni inimese.[54] Nii ulatuslik ümberasustamine on tekitanud aeg-ajalt pingeid ja vägivalda migrantide ja kohalike vahel, mille tagajärjel on sadu inimesi tapetud. 2001. aastal hukkus kokkupõrgetes dajakkidega Kalimantani saarel vähemalt 500 madurat ja ligi 100 000 olid sunnitud saarelt põgenema.[55] Peale Kalimantani on konflikte esinenud ka Malukul, Sulawesil ja Lääne-Paapuas.[56]

Indoneesia suurimad linnad (2010)[57]
Linn Elanike arv
Jakarta 9 588 198
Surabaya 2 765 908
Bandung 2 417 584
Bekasi 2 378 211
Medan 2 109 339
Tangerang 1 797 715
Depok 1 751 696
Semarang 1 553 778
Palembang 1 452 840
Makassar 1 339 374

Suurem osa indoneeslastest on tõenäoliselt austroneesia keeli kõnelevate rahvaste järglased, kes pärinevad arvatavalt Taiwani saarelt. Teine oluline rahvusgrupp on melaneeslased, kes elavad peamiselt riigi idaosas.[58][59] Kokku elab Indoneesias umbes 300 rahvast ja etnilist gruppi,[60] kes räägivad 721 keeles ja dialektis (viis keelt on välja surnud)[61]. Indoneesia suurim rahvas on jaavalased (osakaal 45%), kes domineerivad nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt. Teiste rahvaste hulka kuuluvad sundad (14%), madurad (7,5%), malaid (7,5%) ja teised (26%). Väiksemate, kuid püsivate etniliste hiinlaste, indialaste ja araablaste grupid elavad üle kogu saarestiku peamiselt linnastunud piirkondades.[62]

Indoneesia riigikeel on indoneesia keel, malai keele vorm, mida räägivad peaaegu kõik indoneeslased. Seda keelt kasutatakse kooliõppes, äritegevuses, poliitikas, kohalikus meedias ja akadeemilises maailmas. Keel põhineb Johori sultanaadis välja arenenud malai keele dialektil, mida kasutati laialdaselt Malai saarestikus suhtluskeelena (lingua franca) ning mis on tänapäeval Singapuri, Malaisia ja Brunei riigikeel. Indoneesia keele kasutamist propageerisid rahvuslased 1920. aastatel, see kuulutati ametlikult riigikeeleks pärast riigi iseseisvumist 1945. aastal. Enamik indoneeslasi kasutab vähemalt ühte (sageli põhikeelena) ligi kolmesajast riigis kasutatavast keelest ja dialektist. Nendest on kõige populaarsem jaava keel, mida räägib Indoneesia suurim rahvas.[4] Samas hõredalt asustatud Lääne-Paapuas on kasutusel 276 keelt.[63]

Kuigi Indoneesia põhiseaduses on sätestatud usuvabadus, tunnistab riik ametlikult vaid kuut religiooni: islamit, protestantlust, katoliiklust, hinduismi, budismi ja konfutsianismi.[64] 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elab riigis muslimeid 87,2%, protestante 7,0%, katoliiklasi 2,9%, hinduiste 1,7%, budiste 0,7%.[65] Enamik hindusid elab Bali saarel[66] ja suurem osa budistidest on etnilised hiinlased[67]. Kuigi hinduism ja budism on tänapäeval vähe levinud, on need varem Indoneesia kultuuri märkimisväärselt mõjutanud. Islam kinnistus kaupmeeste abil Sumatra põhjaosas 13. sajandil ja sai piirkonna valitsevaks usundiks 16. sajandil.[68] Rooma katoliku usk jõudis Indoneesiasse Portugali kolonistide ja misjonäridega.[69] Protestantlus saabus koloniaalajastul koos Hollandi kalvinistidest ja luterlastest misjonäridega.[70]

Rahvastikust 44% (2010) elab linnades. Elanike mediaanvanus on 28,2 aastat. Sündide ja surmade arv on riigis 1000 elaniku kohta vastavalt 18,1 ja 6,26 (hinnanguline 2011). Kuni üheaastaste laste suremus 1000 elaniku kohta on 28 (riikide arvestuses 72. kohal). Elanike keskmine eluiga on meestel 68,8 ja naistel 74,0 aastat. Üle 15-aastaste meeste kirjaoskus on 94% ja naiste oma 86,8%.[4]

Majandus

muuda
Tähtsamad põllumajandussaadused ja nende toodangumaht (2014)[71]
Saadus Toodangumaht,
tonnides		 Koht
riikide
seas
Õlipalmi viljad 126 684 128 I
Riis 70 846 465 III
Suhkruroog 28 600 000 X
Jahumaniokk 23 436 384 III
Mais 19 008 426 VIII
Kookospähklid 18 300 000 I
Banaanid 6 862 568 VI
Naturaalne kautšuk 3 153 100 II
Mangod, mangostanid,
guajaavid		 2 431 329 IV
Maguskartulid 2 382 658 VI
Apelsinid 1 926 560 VIII
Ananassid 1 835 491 V
Tšillid ja piprad 1 875 095 IV
Kakaooad 728 400 III
Kohvioad 643 900 IV

Indoneesia majandus on segamajandus, kus erasektor ja riigisektor on mõlemad olulised.[14] Riigi majandus on suurim Kagu-Aasias ja riik kuulub G-20 liikmesriikide hulka.[72] Indoneesia arvestuslik sisemajanduse kogutoodang ostujõu pariteedi alusel oli 2015. aastal 2,842 triljonit USA dollarit, millega riik platseerus maailmas 8. kohale. Samas on Indoneesia hinnanguline sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 11 100 USA dollarit, millega jääb riik maailmas 43. kohale. Arvestuslik majanduskasv on olnud aastatel 2008 6%, 2009 4,5% ja 2010 6%.

Tööstussektori osakaal oli majanduses kõige suurem, moodustades sisemajanduse kogutoodangust 46,4% (2010), järgnes teenindussektor (37,1%) ja põllumajandussektor (16,5%). 2010. aastal oli kõige suurem tööjõu osakaal teeninduses (hinnanguliselt 48,9%), millele järgnes põllumajandus (38,3%) ja tööstus (12,8%). Riigi eelarve ülejääk oli 2010. aastal 8,5 miljardit USA dollarit (arvestuslik), aasta varem 10,75 miljardit USA dollarit. Tööstussektorist on kõige olulisemad nafta-, maagaasi- ja kaevandustööstus, tekstiili-, rõiva- ja jalatsitööstus, puidu-, kautšuki- ja toiduainetetööstus ning turism. Riigi elektritoodang oli 2008. aastal 129 miljardit kWh. 2009. aastal oli arvestuslik naftatoodang 1,023 miljonit barrelit ööpäevas (tarbimine aga 1,115 miljonit), maagaasi toodang 85,7 miljardit m3.[4]

Majanduse areng

muuda

1960. aastatel kannatas Indoneesia majandus tõsiselt poliitilise ebastabiilsuse, noore ja kogenematu valitsuse ning majandusliku natsionalismi tõttu, mis põhjustas elanikkonna seas vaesust ja nälga. Sukarno valitsusaja lõpus 1960. aastate keskel oli majandus kaoses – aastane inflatsioon oli ligi 1000%, eksport oli lakanud ja taristu lagunenud, tehased töötasid minimaalse jõudlusega ja investeeringud majandusse olid kokku kuivanud. Uus valitsus asus kohe majandusprobleeme lahendama ning peagi saadigi inflatsioon kontrolli alla, stabiliseerus ruupia kurss välisvaluutade suhtes, ajatati välisvõlg ning soodustati välisabi ja -investeeringute sissevoolu.

 
Jakarta on Indoneesia tähtsaim majanduskeskus
 
Kodustatud vesipühvlite kasutamine riisipõllu harimisel

Kuni 2008. aastani oli Indoneesia Kagu-Aasia riikide seas ainus Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liige. Organisatsioonist lahkumise põhjuseks sai toornafta sisenõudluse järjepidev kasv, mille rahuldamiseks enam riigi omatoodangust ei piisanud.[73] 1970. aastate maailmaturu naftahinna tõus tõi aga Indoneesiale nii suurt eksporditulu, et selle abil saavutatud majanduskasv aastatel 1968–1981 oli keskmiselt üle 7%. 1980. aastate lõpus viidi läbi uued majandusreformid, kuna majandus oli ülereguleeritud ja sõltus liigselt langenud nafta maailmaturu hindadest ning aastane majanduskasv oli perioodil 1981–1988 keskmiselt 4,3%. Reformide hulka kuulus ruupia devalveerimine (ekspordi soodustamiseks) ja majandusregulatsioonide lõdvendamine, mis tõi endaga kaasa välisinvesteeringute sissevoolu, seda eriti kiiresti arenevasse ekspordisuunitlusega töötlevasse majandussektorisse ning mille abil oli riigi aastane majanduskasv aastatel 1989–1997 keskmiselt 7%.[74]

Indoneesia majandus kannatas tõsiselt 1997.–1998. aasta majanduskriisi ajal. Majandus langes 13,7% ja ruupia kurss kukkus USA dollari suhtes tasemelt 2600 tasemele 14 000 ruupiat ühe dollari eest.[75] Rahvuslik valuuta stabiliseerus seejärel vahemikus 8000–10 000 ruupiat ühe dollari eest[76] ning järgnes aeglane, kuid püsiv majanduskasv. Samas vähendas majanduse taastumist poliitiline ebastabiilsus, aeglaselt kulgevad majandusreformid ja korruptsioon.[5][77] Transparency Internationali loodud korruptsiooniindeksi taseme järgi on Indoneesia maailma riikide hulgas 110. kohal (2010).[78] Viimaste aastate positiivsele majanduskasvule vaatamata elavad paljud Indoneesia elanikud vaesuses ning suur on ka tööpuudus, seda peamiselt madalate töötasude, toidukaupade ja kütuse kiire hinnatõusu tõttu. 2010. aastal oli arvestuslik tööpuudus 7,1%, aasta varem 7,9%. 13,3% rahvastikust elab allpool vaesuspiiri.[4] Alates 2007. aastast on aga pangandussektori kosumise ja sisenõudluse kasvu tõttu majanduskasv olnud 4,5–6,3%,[79] mis on aidanud riigil ülemaailmse majanduskriisi aastatel 2008–2009 paremini toime tulla.[80]

Väliskaubandus

muuda

2009. aastal olid Indoneesia tähtsaimad ekspordipartnerid Jaapan (17,3%), Singapur (11,3%), USA (10,8%) ja Hiina (7,6%). Samal aastal olid olulisemad impordipartnerid Singapur (25,0%), Hiina (12,5%) ja Jaapan (8,9%). Riik eksportis 2010. aastal kaupa hinnanguliselt 146 miljardi USA dollari väärtuses ning importis kaupa 2009. aastal 119,5 miljardi dollari väärtuses. Indoneesial on rikkalikult mitmesuguseid loodusvarasid, mille hulka kuuluvad nafta, maagaas, tina, vask ja kuld. Riigi peamiste impordiartiklite hulka kuuluvad masinad ja seadmed, keemiatööstuse saadused, kütused ja toiduained. Tähtsamate ekspordiartiklite seas on nafta, maagaas, elektriseadmed, vineer, kummi, palmiõli, tekstiiltooted.[4][81]

Transport

muuda
 
Traditsioonilised puidust kahemastilised purjekad on saartevahelisel kaubaveol siiani kasutusel

Indoneesia transpordivõrgus domineerib maanteetransport, mille kaubaveo osakaal riigi transpordivedudest on 70% (tonnkilomeetritest) ja reisivedude osakaal 82% (reisijakilomeetritest).[82] Riigi maanteede kogupikkus on 496 607 km (2013), neist 57% on kõvakattega teed.[4] 2003. aastal moodustasid mootorrattad mootorsõidukite koguhulgast 71%. Autode osakaal suureneb järk-järgult impordipiirangute liberaliseerimise tõttu. Vaatamata taristu kiirele arengule on suurlinnad pidevalt hädas liiklusummikutega.[82]

Raudteetransport on levinud vaid kahel saarel – Jaaval ja Sumatral. Kalimantanil on arendamisel uued raudteevõrgud kivisöe transportimiseks kaevandustest sadamatesse.[83] Esimene raudteelõik ehitati Jaava saare keskosas aastal 1864.[84] Indoneesias töötab neli isoleeritud raudteevõrku – kolm Sumatral ja üks Jaaval.[82] Riigi raudteede kogupikkus on 8159 km, nendest on elektrifitseeritud 565 km.[4] Raudteevõrk on kõige tihedam Jaava saarel.

Siseveekogude veeteede kogupikkus on 21 579 km (2011)[4] ja laevatatavaid jõgesid on umbes 50. Üle poole neist asub Kalimantanil ja ülejäänud Sumatral. Saarestikus töötab umbes 300 sadamat, millest 43 tegeleb rahvusvaheliste vedudega. Meretranspordis domineerivad riigisisesed kaubaveod (ligi 60%), mis ületavad väliskaubandust. Riigisiseselt reisib laevadega saarte vahel aastas umbes 14 miljonit inimest.[82] Riigi kaubalaevastik koosneb 1244 alusest. Malaka väinas ja Lõuna-Hiina meres ohustavad kaubavedusid piraadid.[4]

Õhutranspordi osakaal on viimastel aastatel pidevalt kasvanud, seda peamiselt saartevaheliste pikkade vahemaade ja olemasoleva transpordivõrgu puudulikkuse tõttu.[82] Riigis on tänapäeval 673 (2013) lennuvälja, millest 186-l on maandumisrajad sillutatud.[4]

Turism

muuda

Turism on Indoneesias kiirelt arenev majandusharu. 2009. aastal külastas riiki 6,45 miljonit turisti ja turismi osakaal SKT-st moodustab umbes 3%. Siiski on arenguruumi veel palju, sest väikest naaberriiki Singapuri külastas samal aastal 9,5 miljonit turisti.[85]

Haridus

muuda
 
Indoneesia õpilased

Indoneesia haridussüsteem on väga suur ja mitmekülgne. Kooliõpilasi on riigis üle 50 miljoni ja õpetajaid üle 2,6 miljoni.[86] Alates 1994. aastast kehtib Indoneesias 7–15-aastaste laste koolikohustus. Enne seda oli koolikohustus 7–12-aastatel lastel.[87]

Hariduse eest vastutavad kaks ministeeriumi – haridusministeerium, mille alla kuuluvad 84% koolidest ja religiooniministeerium (16%). Haridussüsteemis on lisaks riigile oluline roll ka erakoolidel. Eraomandis on algkoolidest 7%, põhiastme koolidest 56% ja keskastme koolidest 67%. Koolis käivate laste osakaal on piirkonniti erinev. Vaesemates regioonides moodustab algkoolis käivate laste osakaal koolikohuslastest sageli alla 60%, rikkamates piirkondades aga peaaegu 100%. Põhi- ja keskastmes õppivate laste osakaal (vastavalt 66% ja 45%) on viimastel aastatel pidevalt tõusnud, kuid jääb endiselt alla lähiriikide vastavatele näitajatele. Samuti on Indoneesias naaberriikidega võrreldes väiksem haridust saavate eelkooliealiste laste ja üliõpilaste osakaal.[86]

Viimase 10 aasta jooksul on Indoneesia valitsus oluliselt suurendanud tähelepanu hariduse edendamisele. Kulutused haridussektoris on kasvanud märkimisväärselt alates 1990. aastate lõpu majanduskriisist, kahekordistudes aastatel 2000–2006. Aastal 2007 möödusid haridussektori kulud kõigist teistest sektoritest, moodustades 3,4% sisemajanduse kogutoodangust.[86]

2009. aasta seisuga õppis Indoneesia 82 kõrgkoolis 4,8 miljonit üliõpilast. Valitsus planeerib suurendada 2020. aastaks üliõpilaste arvu 260 000 võrra.[88]

 
Kool Jakartas
Õpilaste arv haridusasutustes (2009)[88]
Asutused Arv
Lasteaiad 8 miljonit
Algkoolid 27 miljonit
Põhiastme koolid 7,8 miljonit
Keskastme koolid 6 miljonit
Kõrgkoolid 4,8 miljonit

Riigikaitse

muuda

Indoneesia maa-, mere- ja õhuvägedesse kuulub kokku 300 000 sõjaväelast.[89] Armee tegevteenistusse kuulub umbes 233 000 inimest. Kaitsekulutuste osakaal eelarves oli 2006. aastal 4% SKT-st.[90] Pärast Suharto tagasiastumist oli ühe reformi eesmärgiks armee ametliku esindatuse eemaldamine parlamendist, kuid endiselt on selle poliitiline mõju üsna laialdane.[91]

Separatismi esinemine Acehi ja Paapua provintsis on viinud relvastatud kokkupõrgete, inimõiguste rikkumise ja mõlemapoolse vägivallani.[92] Juhuti esinevad relvastatud kokkupõrked Acehi separatistide ja keskvõimu relvajõudude vahel olid kestnud ligi 30 aastat, kui 2005. aastal sõlmiti poolte vahel relvarahu.[93] Paapua provintsis pole vägivald veel lõppenud, kuigi regioon on saanud autonoomia staatuse pärast Suharto tagasiastumist.[94][95]

Ajalugu

muuda
 
Borobuduri templile tahutud laev umbes aastast 800 pKr

Jaava saarelt 1890. aastate alguses leitud fossiilsed jäänused kuulusid väljasurnud inimliigile püstine inimene (Homo erectus), kes elasid Indoneesia saartel hinnanguliselt 500 000 kuni 1,7 miljonit aastat tagasi. Püstise inimese järglased (Homo erectus soloensis) arenesid Jaava saarel välja arvatavalt 500 000 – 100 000 aastat tagasi.[96] Homo sapiens jõudis Lõuna-Aasiast Indoneesiasse umbes 50 000 aastat tagasi. Viimased Homo erecticus'e esindajad kadusid Jaava saarelt umbes 30 000 aastat tagasi.[97] Tänapäeval moodustavavad enamiku Indoneesia elanikest Austroneesia keeli kõnelevate rahvaste järeltulijad, kes saabusid Kagu-Aasiasse Taiwani saarelt umbes 2000 eKr, tõrjudes kohalikud melaneeslased maa idaregioonidesse.[58]

Ideaalilähedased põllukultuuride kasvatustingimused ja üleujutatud riisipõldude harimine alates 8. sajandist eKr võimaldasid küladel, linnadel ja väikestel kuningriikidel 1. sajandiks pKr heale järjele jõuda. Indoneesia strateegiliselt tähtis geograafiline asukoht aitas kaasa sise- ja väliskaubanduse arengule. Tähtsamateks kaubanduspartneriteks said India kuningriigid ja Hiina. Sellest perioodist alates on kaubavahetus piirkonna majanduses olulist osa etendanud.[58]

 
Prambanani hinduistlik tempel Jaava saare keskosas

Alates 7. sajandist sai tänu kaubavahetusele üsna jõukaks Sriwijaya riik, kuhu jõudsid kaubateede abil ka hinduism ja budism.[98] 8. ja 10. sajandi vahel tekkisid ja kadusid Jaava sisemaal kaks dünastiat: budistlik Sailendra ja hinduistlik Mataram. Need agraarriigid jätsid endast maha sellised suured religioossed monumendid nagu Borobudur ja Prambanan. Hinduistlik Majapahiti kuningriik asutati Jaava saare idaosas 13. sajandi lõpus ning ligi 100 aasta jooksul sai ta enda kontrolli alla peaaegu kõik suuremad saared Indoneesia arhipelaagis.[99]

Kuigi muslimitest kaupmehed jõudsid Kagu-Aasiasse juba islami leviku algusperioodil, pärinevad varasemad Indoneesia elanikkonna islamiseerumise tõendid alates 13. sajandist Sumatra saare põhjaosast. Ülejäänud Indoneesia piirkonnad islamiseerusid järk-järgult. 16. sajandi lõpuks sai islamist valitsev religioon Jaaval ja Sumatral. Enamikus piirkondades segunes islam kohaliku kultuuri ja religioonidega või vahetas need välja ning sellest kujunes domineeriv religioon, seda eriti Jaava saarel. Portugali kaupmehed saabusid Indoneesiasse 1512. aastal, soovides saada monopoolseid õigusi Maluku saartel kasvavate muskaatpähklitega, nelgiga ja kubeebapipraga kauplemisel. Varsti saabusid ka Hollandi ja Briti kaupmehed. 1602. aastal moodustasid hollandlased Madalmaade Ida-India Kompanii ja said piirkonnas domineerivaks jõuks.[98] Portugallased tõrjuti saarestikust välja (v.a Ida-Timor) 17. sajandi esimesel poolel. Jaava saare suurim riik – Matarami sultanaat (16. sajand – 1755) – langes koloniaalvõimust sõltuvusse 18. sajandi alguses.[36] Pärast Madalmaade Ida-India Kompanii pankrotistumist moodustas Hollandi valitsus aastal 1800 Madalmaade Ida-India koloonia.[98]

Peaaegu kogu koloniaalperioodi jooksul hoidsid hollandlased kindluste abil enda kontrolli all peamiselt rannikupiirkonda. Alles 20. sajandil laienes Hollandi ülemvõim suuremate saarte sisemaale. Hollandi väed surusid pidevalt maha ülestõuse nii Jaava saarel kui ka mujal. Kohalike liidrite ja verise Acehi sõja (1873–1903) mõjul (sõja käigus alistati Acehi sultanaat) nõrgenes kolonistide mõjuvõim.[74] Hollandlaste võim asendus II maailmasõja ajal Jaapani okupatsiooniga (1942–1945).[98][100]

 
Sukarno, Indoneesia esimene president

Kaks päeva pärast Jaapani alistumist, 17. augustil 1945 kuulutasid mõjukas rahvuslik liider Sukarno (kes määrati hiljem presidendiks) ja Mohammad Hatta välja riigi iseseisvuse.[101] Hollandlased üritasid seejärel oma võimu regioonis uuesti kehtestada, kuid olid sunnitud 1945–1949 toimunud Indoneesia iseseisvussõja järel riigi iseseisvust tunnustama. Haagis sõlmitud kokkulepete kohaselt tunnustas Holland Indoneesia iseseisvust personaaluniooni ja föderaalriigina, millesse kuulusid lisaks vabariigile ka 15 Madalmaadele formaalselt alluvat riiki. Lääne-Paapua (ehk Uus-Guinea saare lääneosa) jäi Hollandile.[102] Indoneesia saavutas ametlikult iseseisvuse 27. detsembril 1949[103]. 1950. aasta märtsikuuks oli enamik föderaalriigi koosseisu kuuluvaist ja Hollandile allunud riikidest ühinenud Indoneesia vabariigiga, misjärel moodustus unitaarne riik.[102] Indoneesia alustas Lääne-Paapua okupeerimist 1. mail 1963[18] ning inkorporeeris selle riigi koosseisu 1969. aastal.[104]

Sukarno võimu all muutus riigi demokraatlik valitsemiskord autoritaarseks ning ta ise suutis võimu säilitada parem- ja vasakpoolsete jõudude omavahelise tasakaalustamisega.[98] 30. septembril 1965 surus armee maha ohvitserirühma võimuhaaramiskatse. Tekkinud olukorra kasutasid ära kindral Suharto ja kaitseminister Nasution, kes kõrvaldasid võimult president Sukarno ning alustasid kommunistidevastaseid repressioone, mille käigus kaotas elu pool kuni üks miljon inimest.[105][106] Armee ülemjuhatajaks saanud Suharto määrati ametlikult presidendiks märtsis 1968.[107] Uus valitsus asus seejärel majanduspoliitikat muutma: soodustati välisinvesteeringuid ja rahvuslikku erakapitali, vähendati riigi reguleerivat osa ning loobuti radikaalsetest reformidest.[36] Sellele järgnes kolme aastakümne järel pidev majanduskasv.[74][98] 1975. aastal okupeerisid Indoneesia väed Ida-Timori.[107]

1990. aastate lõpus tabas Indoneesiat rängalt Aasia riikides leviv majanduskriis. Üle kogu maa toimusid selle tõttu demonstratsioonid ja rahutused. 1998. aasta mais sunniti Suharto tagasi astuma.[108] 1999. aastal otsustas Ida-Timor referendumil Indoneesiast lahku lüüa ning sellega lõppes 25 aastat kestnud Indoneesia okupatsioon Timori saare idaosas.[109] Suharto tagasiastumisest alates on riigis tugevnenud demokraatlik areng ning on toimunud esimesed presidendi otsevalimised (2004). Progressi on aeglustanud aga poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus, sotsiaalsed rahutused, korruptsioon ja terroriaktid. Siiski on viimastel aastatel majanduskasv olnud märkimisväärne. Kuigi eri religioonidesse ja etnilistesse gruppidesse kuuluvate inimeste vahel on suhted enamasti rahulikud, on esinenud ka rahulolematust ja vägivalda.[110] 2005. aastal sõlmis keskvalitsus rahuleppe Acehi separatistidega, lõpetades peaaegu 30 aastat kestnud relvakonflikti, mille käigus hukkus üle 15 000 inimese.[93]

Kultuur

muuda
 
Varjuteater wayang kulit

Indoneesias elab ligi 300 etnilist gruppi, kelle kultuuriline identiteet on tekkinud sajandite jooksul ning seda on mõjutanud India, araabia, Hiina ja Euroopa kultuur. Näiteks sisaldavad jaava ja bali tantsud (samuti ka varjuteater wayang kulit) hindu kultuuri ja mütoloogia aspekte. Indoneesia arhitektuuri on kõige rohkem mõjutanud India arhitektuur, kuid märkimisväärset mõju on avaldanud ka Hiina, araabia ja Euroopa arhitektuur.

Sport on Indoneesias üldjuhul meestele orienteeritud, suureks probleemiks on sporti saatvad illegaalsed kihlveod. Kõige populaarsemad spordialad on sulgpall ja jalgpall.[38] Olümpiamängudelt on võitnud medaleid Indoneesia sulgpallikoondis. Indoneesia on võitnud ka meeste ja naiste sulgpalli võistkondlikud maailmameistrivõistlused Thomas Cup ja Uber Cup vastavalt 13 ja 3 korral. Jalgpallis ei ole seevastu suurt edu saavutatud – Indoneesia jalgpallikoondis on FIFA edetabelis 2014. aasta alguse seisuga alles 161. kohal. Traditsiooniliste spordialade hulka kuuluvad veel sepak takraw ja pullide võiduajamine Madural.

 
Mõned traditsioonilised Indoneesia road

Indoneesia köök on regiooniti erinev ning selle mõjutused pärinevad Hiinast, Euroopast, Lähis-Idast ja Indiast.[59] Põhitoiduks on riis, mida serveeritakse liha ja köögiviljade garniirina. Vürtsid (eriti tšilli), kookospiim, kala ja kana on toitude põhilised komponendid. Erinevalt Vietnami ja Tai toidust segatakse vähem maitseaineid ning maitsestatakse lihtsalt ja rohkelt.[111]

 
Traditsioonilised Indoneesia muusikainstrumendid

Indoneesia traditsioonilisse muusikasse kuuluvad gamelan ja kroncong (või krontjong). Gamelan on ansambel (levinud peamiselt Jaaval ja Balil), mille mäng põhineb pentatoonilistel helilaadidel. Dangdut on tänapäevane popmuusika, millel on araabia, India ja malai rahvamuusika sugemed. Indoneesia kohaliku filmitööstuse toodang oli väga populaarne ja domineeris Indoneesia kinodes 1980. aastatel. 1990. aastatel võtsid aga võimust Hollywoodi ja Hongkongi filmid. 21. sajandi algusest on kohaliku filmitööstuse toodang taas kasvamas.[112]

Vanimad Indoneesia kirjamälestised on sanskritikeelsed raidkirjad (leiti Kalimantani idaosast), mis pärinevad 4. sajandi teisest poolest pKr.[113] Esimesed kirjandusteosed ilmusid vanajaava ehk kaavi keeles umbes 8. sajandil.[36] Vanajaava kultuuri peamiseks kirjandusžanriks oli kakawin – sanskriti kirjandusest tuletatud poeem, mida esitati Jaava saare kuningakodades 9.–16. sajandini.[114] Vanim selline teos on "Ramayana" (umbes aastast 870).[115] Esimeste proosateoste hulka kuulusid "Pararaton" ja "Tantu Panggělaran" (arvatavalt 15. sajandist).[36] Hilisema Indoneesia kirjanduse tähtsamad autorid on hollandlane Multatuli (1820–1877), kes kritiseeris Indoneesia põliselanike kohtlemist Hollandi koloniaalvõimude poolt; Sumatra saarelt pärit Muhammad Yamin (1903–1962) ja Hamka (1908–1981) olid iseseisvuse-eelse aja tähtsamad rahvuslastest kirjanikud[116] ja Pramoedya Ananta Toer (1925–2006), kes oli kuulus romaanikirjanik.[117] Paljud indoneeslased kannavad kaasa rahvaluule ja rahvajutu traditsiooni, mis aitab neil säilitada oma identiteeti.[118]

Indoneesia meedia vabadus suurenes märkimisväärselt pärast Suharto võimuperioodi, mil tänapäeval tähtsuse minetanud informatsiooniministeerium jälgis ja hoidis enda kontrolli all kodumaist meediat ning piiras välismaist.[119] Televisiooniturul konkureerib tosinkond televisioonivõrku – kaks avalik-õiguslikku ja kümme kommertsvõrku. Riigis tegutseb üle saja kohaliku telejaama, laialdaselt on levinud satelliit- ja kaabeltelevisioon; raadiojaamu on üle 700, millest üle 650 erajaamad (2008). Internetti kasutas 2009. aastal ligi 20 miljonit inimest.[4]

 
Lääne-Sumatra provintsis Tanah Datari regentkonnas korraldatav traditsiooniline pullide võiduajamine (pacu jawi)

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ https://www.worldometers.info/world-population/indonesia-population/
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 20.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 "Indonesia – The World Factbook" (inglise). United States Central Intelligence Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2008. Vaadatud 16.05.2011.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Poverty in Indonesia: Always with them". www.economist.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2008. Vaadatud 16.05.2011.
  6. ↑ "Indonesian – online etymology dictionary". www.etymonline.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 14.08.2011. Vaadatud 17.05.2011.
  7. ↑ "George Windsor Earl — 'a single glance is sufficient'". epress.anu.edu.au (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Geography". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  9. ↑ Hasanuddin Z. ABIDIN, Sobar SUTISNA, T. PADMASARI, J. KAHAR and Klaas J. VILLANUEVA (2005). "Geodetic Datum of Indonesian Maritime Boundaries: Status and Problems" (PDF) (inglise). Cairo, Egypt. Vaadatud 21.05.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 Susi Dwi Harijanti and Tim Lindsey (2006). "Indonesia: General elections test the amended Constitution and the new Constitutional Court". International Journal of Constitutional Law. 4 (1): 138–150.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 "The Indonesian Legal System and Legal Research". www.nyulawglobal.org (inglise). Vaadatud 18.05.2011.
  12. ↑ "The Carter Center 2004. Indonesia Election Report" (PDF) (inglise). Atlanta: The Carter Center. 2005. Vaadatud 18.05.2011.
  13. ↑ "About Indonesia: Government". www.embassyofindonesia.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 6.08.2012. Vaadatud 18.05.2011.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 "Background Note: Indonesia". www.state.gov (inglise). Vaadatud 18.05.2011.
  15. ↑ 15,0 15,1 "The Carter Center 2004. Indonesia Election Report" (PDF) (inglise). U.S Library of Congress. 2004. Vaadatud 18.05.2011.
  16. ↑ Michelle Ann Miller (2004). "The Nanggroe Aceh Darussalam law: a serious response to Acehnese separatism?". Asian Ethnicity. 5 (3): 333–351.
  17. ↑ "Yogyakarta". www.bagus-discovery.com (inglise). Vaadatud 20.05.2011.
  18. ↑ 18,0 18,1 "West Papuan Churches' deepest concern and appeal to the international community". www.asia-pacific-solidarity.net (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 22.07.2011. Vaadatud 20.05.2011.
  19. ↑ "Sukarno's Foreign Policy" (inglise). countrystudies.us. Vaadatud 19.05.2011.
  20. ↑ "Sukarno and the PKI". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 19.05.2011.
  21. ↑ "The Sukarno years: 1950 to 1965". www.gimonca.com (inglise). Vaadatud 19.05.2011.
  22. ↑ "Foreign Policy". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 19.05.2011.
  23. ↑ "Indonesia and Transnational Terrorism". www.aph.gov.au (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 6.11.2013. Vaadatud 19.05.2011.
  24. ↑ "Priority Dilemmas: U.S.-Indonesia Military Relations in the Anti-Terror War". www.cdi.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 23.05.2012. Vaadatud 19.05.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  25. ↑ "Services to honour victims of 2002 Bali bombing". www.theage.com.au (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 12.02.2015. Vaadatud 19.05.2011.
  26. ↑ "Bali attack impacts Indonesian economy" (inglise). www.abc.net.au. Vaadatud 19.05.2011.
  27. ↑ "Carstensz Pyramid (Puncak Jaya) 4884 m. Normal Route – West Papua, Indonesia". www.philippegatta.fr (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 23.04.2011. Vaadatud 21.05.2011.
  28. ↑ "Toba (Danau Toba)". www.worldlakes.org (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  29. ↑ "Indonesia's geography". www.vtaide.com (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  30. ↑ "Volcanoes of Indonesia". www.volcano.si.edu (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.08.2011. Vaadatud 21.05.2011.
  31. ↑ "Mount Tambora Eruption Hardly Known". www.npr.org (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  32. ↑ "Toba catastrophe theory". www.sciencedaily.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 14.05.2011. Vaadatud 21.05.2011.
  33. ↑ "Tsunamy laboratory. Fatalities". tsun.sscc.ru (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 24.06.2011. Vaadatud 21.05.2011.
  34. ↑ "Indonesia – Java Earthquake of 27 May 2006". www.mapsofworld.com (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  35. ↑ 35,0 35,1 "Weatheronline: Indonesia". www.weatheronline.co.uk (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 36,3 36,4 36,5 36,6 "ENE", 3. köide. Tallinn: Valgus, 1985.
  37. ↑ "Climate of Indonesia". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 21.05.2011.
  38. ↑ 38,0 38,1 "Interesting Facts About Indonesia". wanttoknowit.com (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  39. ↑ "Indonesia – Flora and fauna". www.nationsencyclopedia.com (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  40. ↑ "Indonesia: Land area covered by forests". globalis.gvu.unu.edu (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 13.07.2007. Vaadatud 22.05.2011.
  41. ↑ "Background information on Indonesia, deforestation and illegal logging". www.abc.net.au (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  42. ↑ Whitten, T.; Henderson, G., Mustafa, M. (1996). The Ecology of Sulawesi. Hong Kong: Periplus Editions Ltd. ISBN 962-593-075-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  43. ↑ Monk,, K.A.; Fretes, Y., Reksodiharjo-Lilley, G. (1996). The Ecology of Nusa Tenggara and Maluku. Hong Kong: Periplus Editions Ltd. ISBN 962-593-076-0.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  44. ↑ "Flora and fauna of Papua". www.bird-watching-papua-adventure-travel.com (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  45. ↑ "Great Diversity and Unexpected Look-Alikes". www.press.uchicago.edu (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  46. ↑ Tomascik, T; Mah, JA, Nontji, A, Moosa, MK (1996). The Ecology of the Indonesian Seas – Part One. Hong Kong: Periplus Editions. ISBN 962-593-078-7.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  47. ↑ 47,0 47,1 "Deforestation in Indonesia and the Orangutan Population". www.american.edu (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 11.08.2007. Vaadatud 22.05.2011.
  48. ↑ "A climate threat, rising from the soil". www.washingtonpost.com (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  49. ↑ "Animal Info – Indonesia". www.animalinfo.org (inglise). Vaadatud 22.05.2011.
  50. ↑ "Census 2010" (PDF) (indoneesia). Central Bureau of Statistics. 2010. Vaadatud 24.05.2011.
  51. ↑ "Fifty years needed to bring population growth to zero". waspada.co.id (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  52. ↑ "Population growth Â'good for PapuaÂ'". www.freewestpapua.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 11.08.2011. Vaadatud 21.05.2011.
  53. ↑ "Indonesia's family planning story: success and challenge". www.ncbi.nlm.nih.gov (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  54. ↑ "Indonesia's Transmigration Programme -An Update". dte.gn.apc.org (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  55. ↑ "Indonesia flashpoints: Kalimantan". news.bbc.co.uk (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  56. ↑ "Program on Humanitarian Policy and Conflict Research". www.preventconflict.org (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  57. ↑ "INDONESIA: Municipalities". www.citypopulation.de (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  58. ↑ 58,0 58,1 58,2 Jean Gelman Taylor. "Indonesia: Peoples and Histories", Yale University Press, 2003. ISBN 978-0300097092.
  59. ↑ 59,0 59,1 Witton, Patrick (2003). Indonesia. Melbourne: Lonely Planet. Lk 139, 181, 251, 435. ISBN 1-74059-154-2.
  60. ↑ "Demography of Indonesia". www.123independenceday.com (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  61. ↑ "Languages of Indonesia". www.ethnologue.com (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  62. ↑ "Overview of Indonesia: the people". www.ethnologue.com (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  63. ↑ "Languages of Indonesia (Papua)". www.ethnologue.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 10.01.2013. Vaadatud 24.05.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  64. ↑ "Understanding religion". diariovientosur.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 18.07.2011. Vaadatud 24.05.2011.
  65. ↑ Sensus Penduduk 2010 – Penduduk Menurut Wilayah dan Agama yang Dianut
  66. ↑ Oey, Eric (1997). Bali (3rd ed.). Singapore: Periplus Editions. ISBN 962-593-028-0.
  67. ↑ "Buddhism". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  68. ↑ "Islam". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  69. ↑ "1500 to 1670: Great Kings and Trade Empires". www.gimonca.com (inglise). Vaadatud 24.05.2011.
  70. ↑ Goh, Robbie B.H. (2005). Christianity in Southeast Asia. Institute of Southeast Asian Studies. Lk 80. ISBN 981-230-297-2.
  71. ↑ "Food and Agriculture Organization of the United Nations". faostat.fao.org (inglise). Vaadatud 1.06.2017.
  72. ↑ "About G-20". www.g20.org (inglise). Vaadatud 23.05.2011.
  73. ↑ "Indonesia to Pull Out of OPEC". www.washingtonpost.com (inglise). Vaadatud 23.05.2011.
  74. ↑ 74,0 74,1 74,2 Adam Schwarz. "A Nation in Waiting Indonesia's search for stability" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 16.08.2011. Vaadatud 17.05.2011.
  75. ↑ "Indonesia: Country Brief". web.worldbank.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.11.2012. Vaadatud 23.05.2011.
  76. ↑ "Indonesia: Country Brief". www.oanda.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.07.2006. Vaadatud 23.05.2011.
  77. ↑ Guerin, G (23. mai 2006). "Don't count on a Suharto accounting". Asia Times Online. Hong Kong. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2017.
  78. ↑ "2010 Corruption Perceptions Index". www.transparency.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 25.04.2012. Vaadatud 23.05.2011.
  79. ↑ "Indonesia. Gross domestic product, constant prices". www.imf.org (inglise). Vaadatud 23.05.2011.
  80. ↑ "Indonesia's Choice of Policy Mix Critical to Ongoing Growth". www.imf.org (inglise). Vaadatud 23.05.2011.
  81. ↑ "Food and Agriculture Organization of the United Nations: TradeStat". faostat.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 14.07.2007. Vaadatud 27.05.2011.
  82. ↑ 82,0 82,1 82,2 82,3 82,4 "Transport in Indonesia". web.worldbank.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 5.12.2010. Vaadatud 26.05.2011.
  83. ↑ "Itochu Wins Construction Bid for Kalimantan Railway". www.thejakartaglobe.com (inglise). Vaadatud 26.05.2011.
  84. ↑ "Taking a Train Trip Down Memory Lane in Indonesia". www.thejakartaglobe.com (inglise). Vaadatud 26.05.2011.
  85. ↑ "Indonesia Industry Sectors". www.economywatch.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 23.06.2011. Vaadatud 27.05.2011.
  86. ↑ 86,0 86,1 86,2 "World Bank and Education in Indonesia" (inglise). web.worldbank.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2011. Vaadatud 16.09.2011.
  87. ↑ "Non-Attendance in Eastern Indonesia" (inglise). www.idp-europe.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.11.2011. Vaadatud 16.09.2011.
  88. ↑ 88,0 88,1 "Indonesia market introduction" (inglise). www.britishcouncil.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.09.2011. Vaadatud 16.09.2011.
  89. ↑ "Indonesia military regains ground". edition.cnn.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 14.11.2017. Vaadatud 19.05.2011.
  90. ↑ "Susilo Approves Additional Military Funding". www.etan.org (inglise). Vaadatud 19.05.2011.
  91. ↑ Friend (2003), lk 473–475, 484
  92. ↑ "Indonesia flashpoints: Aceh". news.bbc.co.uk (inglise). Vaadatud 19.05.2011.
  93. ↑ 93,0 93,1 "Aceh rebels sign peace agreement". news.bbc.co.uk (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  94. ↑ "New Violence in Indonesia over Papuan Independence". news.newamericamedia.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 28.01.2012. Vaadatud 19.05.2011.
  95. ↑ "Pre-election violence hits Indonesia's Papua". www.reuters.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 16.08.2011. Vaadatud 19.05.2011.
  96. ↑ "Early History of Indonesia". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  97. ↑ "Prehistoric World. Hominid Chronology". countrystudies.us (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  98. ↑ 98,0 98,1 98,2 98,3 98,4 98,5 M. C. Ricklefs. "A History of Modern Indonesia Since C. 1300 ", Stanford Univ Pr; 2 edition , 1993. ISBN 978-0804721950 .
  99. ↑ "The Majapahit Empire And The Arrival Of Islam". www.promotingbali.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 9.11.2011. Vaadatud 17.05.2011.
  100. ↑ Gert Oostindie and Bert Paasman (1998). "Dutch Attitudes towards Colonial Empires, Indigenous Cultures, and Slaves". Eighteenth-Century Studies. 31 (3): 349–55..
  101. ↑ "PROCLAMATION OF INDEPENDENCE". www.sukarnoyears.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 5.01.2014. Vaadatud 17.05.2011.
  102. ↑ 102,0 102,1 "The War for Independence: 1945 to 1950". www.gimonca.com (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  103. ↑ "REVOLUTIONARY YEARS". www.sukarnoyears.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 31.01.2012. Vaadatud 17.05.2011.
  104. ↑ "Indonesia's 1969 Takeover of West Papua Not by "Free Choice"". www.gwu.edu (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  105. ↑ ""40 Years Later: The Mass Killings in Indonesia"". www.counterpunch.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.12.2006. Vaadatud 17.05.2011.
  106. ↑ Robert Cribb (2002). "Unresolved Problems in the Indonesian Killings of 1965–1966". Asian Survey. 42 (4): 550–563.
  107. ↑ 107,0 107,1 "Orde Baru – The Suharto Years: 1965 to 1998". www.gimonca.com (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  108. ↑ "Reformasi dan Persatuan Nasional: 1998 to 2001". www.gimonca.com (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  109. ↑ "Ford and Kissinger Gave Green Light to Indonesia's Invasion of East Timor, 1975: New Documents Detail Conversations with Suharto". www.gwu.edu (inglise). Vaadatud 17.05.2011.
  110. ↑ "Religious Ironies in East Timor". www.trincoll.edu (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.01.2007. Vaadatud 17.05.2011.
  111. ↑ Brissendon, Rosemary (2003). South East Asian Food. Melbourne: Hardie Grant Books. ISBN 1-74066-013-7.
  112. ↑ "Indonesian Film Industry". indonesiacountry.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.01.2012. Vaadatud 25.05.2011.
  113. ↑ "The Earliest Indic State: Kutai". epress.anu.edu.au (inglise). Vaadatud 25.05.2011.
  114. ↑ Taylor (2003), pages 32–33.
  115. ↑ "Kakawin Ramayana". kakawin-ramayana.co.tv (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.05.2013. Vaadatud 25.05.2011.
  116. ↑ Taylor (2003), pages 299–301.
  117. ↑ Vickers (2005) pages 3 to 7; Friend (2003), pages 74, 180.
  118. ↑ Karin Czermak, Philippe Delanghe, Wei Weng. "Preserving intangible cultural heritage in Indonesia" (PDF). www.sil.org (inglise). Jakarta: UNESCO. Vaadatud 25.05.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  119. ↑ Shannon L., Smith; Lloyd Grayson J. (2001). Indonesia Today: Challenges of History. Melbourne, Australia: Singapore : Institute of Southeast Asian Studies. ISBN 0-7425-1761-6.

Kirjandus

muuda
  • Berit Renser "Minu Indoneesia: maailma makett". Tartu: Petrone Print, 2017.
  • Martin Hallik, Olaf-Mihkel Klaassen, Marko Kuura "Lõuna- ja Kagu-Aasia pärast II maailmasõda". Tallinn: Argo, 2007. (Lõuna- ja Kagu-Aasia poliitiline ajalugu, sh pikem käsitlus Indoneesia uusimast ajaloost.)
  • Adrian Vickers (2005). "A History of Modern Indonesia". Cambridge University Press. ISBN 0-521-54262-6.
  • Friend, T. (2003). "Indonesian Destinies". Harvard University Press. ISBN 0-674-01137-6.
  • Jean Gelman Taylor (2003). "Indonesia: Peoples and Histories". Yale University Press. ISBN 0-300-10518-5.
  • Olaf Klaassen "Hüvasti, Insulinde! Andres Saali elu Indoneesias" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.
  • Olaf-Mihkel Klaassen "Indoneesia pärast Teist maailmasõda : õpimetoodiline juhend ajaloo-osakonna üliõpilastele". Tartu: Tartu Ülikool, 1989.
  • "Indoneesia 1946. aastal: materjale praktilisteks töödeks" Tartu Riiklik Ülikool, üldajaloo kateeder. Koostaja Olaf-Mihkel Klaassen. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1976.
  • "Indoneesia võitlus sõltumatuse eest 1945-1949: dokumente jm. materjale". Koostaja ja tõlkija Olaf-Mihkel Klaassen. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1974-1975.
  • "Indoneesia rahva relvastatud võitluse areng oma sõltumatuse kaitseks 1945. aastal: materjale praktilisteks töödeks". Koostaja Olaf Klaassen. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1974
  • Olaf-Mihkel Klaassen "Indoneesia vabariigi väljakuulutamine 1945. aastal: materjale praktilisteks töödeks". Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1973.
  • Jiří Marek "Maa ekvaatori all, ehk, Täielik ja ükskasjaline kirjeldus reisist Jaava ja Bali saarele, mis sai teoks sel issanda aastal 1955: on kirjeldatud kõiki sündmusi, sealse rahva elu, tema tavasid, rõivastust, püüdlusi, usu- ja ebausukombeid, tantse". Saksa keelest tõlkinud J. Luke, illustreerinud E. Hofman, kaas Udo Külv. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961.
  • Andres Saal "Valgus hommikust". Tartu: Odamees, 1929.
  • Andres Saal "Jaawa: Jaawa rahwa elust, Jaawa keelest ja kirjandusest". Tartu: G. Grenzstein, 1911.
  • Andres Saal "Walge wanne ehk wiimased sultanilapsed: Algupäraline jutustus Jaawa ajaloost neljas jaos". Tartu: G. Grenzstein, 1911.
  • Andres Saal "All-ilma saladused: Jaawa tulemägedelt". Jurjev: K. Koppel, 1903.
  • Julius Stursberger "Isa Emde, Surabaia uurmaker: Lugu Jaawa missioni algusest". Kirjutanud missioni inspektor Julius Stursberger. Ümber pannud J. Leppik. Revel: A. Mickwitz, 1901.

Indoneesia kirjandust eesti keeles

muuda
  • Utuy Tatang Sontani "Dogerid: lühijutud". Indoneesia keelest tõlkinud ja eessõna kirjutanud Ülo Sirk, kaas H. Arrak. Tallinn: Perioodika, 1966.
  • L. Pringgoadisura[1] "Tuti ei heida meelt: jutustus". Vene keelest tõlkinud Laine Soe, illustreerinud Asta Vender. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.
  • "Indoneesia jutte". Indoneesia keelest tõlkinud Ülo Sirk. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1958.

Välislingid

muuda

  1. ↑ Tegeliku nimega Luwarsih Pringgoadisuryo või Luwarsih Pringgo Adisuryo.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Indoneesia&oldid=6761208"