[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Albaania

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib riigist Euroopas; ajaloolise piirkonna kohta Kaukaasias vaata artiklit Albaania (Aserbaidžaan).

Albaania Vabariik


albaania Republika e Shqipërisë
Albaania asendikaart
Juhtlause Ti Shqipëri, më jep nder, më jep emrin Shqipëtar
Riigihümn Hymni i Flamurit
Pealinn Tirana
Pindala 28 748 km² [1] Muuda Vikiandmetes
Riigikeel albaania keel
Rahvaarv 2 811 655 (2023)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 97,8 in/km²
Riigikord parlamentaarne vabariik
President Bajram Begaj
Peaminister Edi Rama
Iseseisvus 28. november 1912
(Osmanite riigist)
SKT 13,039 mld $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 4537 $ (2017)[4] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Albaania lekk (ALL)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen .al
ROK-i kood ALB
Telefonikood 335

Albaania (Shqipëria), ametlikult Albaania Vabariik (Republika e Shqipërisë), on riik Lõuna-Euroopas Balkani poolsaare lääneosas. Lääne-Balkani riikide hulka arvatud Albaania piirneb idas Kreeka (piiri pikkus 282 km) ja Põhja-Makedooniaga (151 km), idas ja põhjas Kosovo (114 km) ning põhjas Montenegroga (173 km). Maismaapiiri kogupikkus on 720 km. Lääne poole jääb Aadria meri ja edela poole Joonia meri. Rannajoone pikkus on 362 km. Territoriaalmere laius on 12 meremiili. Pealinn ja suurim linn on Tirana.

Lääne-Albaania madalikud piirnevad Aadria mere ja strateegiliselt tähtsa Otranto väinaga, mis on vähem kui 100 km laiune veeala Albaania ja Itaalia saapa "kanna" vahel. Otranto väin ühendab Aadria merd Joonia merega Vahemeres.

Albaania kaart

Albaania nimi on tuletatud illüüria hõimu albaanide (kreeka keeles Albanoi) järgi, keda peetakse albaanlaste esivanemateks. See nimi kerkis esile 11. sajandil ja nii nimetati Durrëses ning selle ümbruses elavat illüüria hõimu. Albaania albaaniakeelne nimi on Shqipëria. Seda nime seostatakse rahvusteadvuses sõnaga shqiponja ('kotkas'; kahe peaga kotkas on Albaania rahvuslik sümbol ja on kesksel kohal riigilipul ja -vapil; albaanlaste omanimetust shqiptarë tõlgendatakse 'kotkaste pojad'), kuid etümoloogiliselt on ta seotud sõnaga shqiptoj ('kõnelema'), märkides ühe ja sama keele kõnelejate maad.

Suurus ja piirid

[muuda | muuda lähteteksti]

Albaania pindala on 28 748 km² (27 398 km² maad, 1350 km² (4,7%) vett). Albaania on maailma riikide seas pindalalt 140. kohal. Albaania maksimaalne pikkus põhja-lõuna suunas on umbes 340 km ja maksimaalne laius ida-lääne suunas umbes 145 km.

Peale rannikujoone on kõik Albaania piirid kunstlikud. Need määrati põhimõtteliselt kindlaks suursaadikute konverentsil Londonis 19121913. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Albaania eri osi Itaalia, Serbia, Kreeka ja Prantsuse väed, kuid võitjariigid kinnitasid 1921 uuesti enam-vähem 1913. aasta piire. Algne põhimõte oli määrata piirid vastavalt albaania rahva ja naaberrahvaste huvidele. Põhja- ja idapiir pidid, nii palju kui võimalik, eraldama albaanlased serblastest ja montenegrolastest; kagupiir pidi eraldama albaanlased ja kreeklased. Väärtuslik Lääne-Makedoonia järvede piirkond tuli jaotada vastavalt seal elavale kolmele rahvale Albaania, Kreeka ja Jugoslaavia vahel. Kui ei olnud teisi kompromissi nõudvaid tegureid, valiti piirid nii, et rahvad oleksid kõige paremini eraldatud, kasutades looduslikke piire.

Võeti arvesse kohalikku majandusliku olukorda, et mitte näiteks lõigata ära küla selle karjamaadest ja turgudest. Poliitiline surve lähtus jõudude tasakaalu kaalutlustest, mitte majanduslikest huvidest.

Järvede piirkonna jagamine kolme riigi vahel nõudis, et igal riigil oleks osa järveäärsetest madalmikest. See jaotus mõjutas ka piire põhja ja lõuna pool. Piir, mis kulgeb üldiselt järvedest põhja poole, kuigi järgib idapoolsete mägismaade mäeahelikke, jääb veelahkmest 16–32 km lääne poole. Et Londoni konverentsi läbirääkijad kaldusid kasutama Albaania riigi piiride määramisel veelahet, siis jäi suur osa albaanlastest Kosovos Serbia territooriumile.

Albaania põhja- ja kirdepoolsetes mägedes ühendab piir kõrgeid tippe ning järgib mäeahelikke suurelt jaolt ligipääsmatutes Põhja-Albaania Alpides. Mägismaast Aadria mereni looduslikku piiri ei ole, kuigi Albaania loodepiiri märkimiseks kasutati Shkodëri järve ja osa Bunë jõest. Järvede piirkonnast Joonia mereni läheb Albaania edelapiir risti mitme mäeahelikuga.

Albaania aeg on maailmaajast üks tund ees, suvel kaks. Seega on kasutusel Kesk-Euroopa aeg.

Lõuna-Albaania rannik

Albaania alast 30% asub madalamal kui 300 m ja 29% kõrgemal kui 1000 m. Rannikut ääristab kuni 35 km laiune madalik, mägesid üksteisest eraldavates sügavates orgudes voolavad tormakad jõed.

Umbes kaks kolmandikku Albaaniast on mägine (üle 200 m üle merepinna). Albaania on Balkani poolsaare kõige mägisem maa. Keskmine kõrgus merepinnast on 700 m. Kõrgeim mägi on Korab (2764 m; Kesk-Albaanias), kipsirahn Makedoonia piiri ääres. Mäeahelikud kulgevad enamasti põhja-lõuna suunas. Ainsasse ida-lääne suunas kulgevasse ahelikku kuulub Tomorr (2480 m) Lõuna-Albaanias. Mäed teevad Albaanias liikluse väga vaevaliseks. Mägede orud on väga tihedalt asustatud.

Kõige mägisem on Põhja-Albaania, mida katavad Põhja-Albaania Alpid, mis on osa Dinaari mägedest. Kõrgeim tipp on Jezercë (2692 m). Piirkond on väga metsane ja hõredalt asustatud. Elanikud tegelevad metsanduse ja karjakasvatusega.

Kesk-Albaania mäed Drini jõest kuni Devolli jõe keskjooksuni ja Osumi jõe alamjooksuni on tihedamalt asustatud ning on tasasemad. Seal on palju kroomi, rauda, niklit ja vaske. Elatusallikad on metsandus, karjakasvatus, mäendus ja põllundus.

Lõuna-Albaanias on kirde–edelasuunalised mäeahelikud, mis koosnevad lubjakivist. Nende vahel on laiad orud. Erinevalt põhjapoolsetest mägedest on need kas paljad või kaetud hõreda vahemerelise põõsastiku (makja), tammede ja mändidega. Mäenõlvu kasutatakse karjamaadena.

Ainult rannikul on väikesed tasandikud (umbes veerand Albaania pindalast). Seal elab umbes pool Albaania elanikest. Looduslikke sadamaid on vähe. Tasandikud on enamasti liivased. Liiva sidumiseks on istutatud palju männimetsa. Aadria mere rannikul on suurepärased rannad ja ka muu maastik.

Tasandike ja mägede vahele jääb kuni 400 m kõrguste küngaste piirkond.

Gjallica mägi Kukësi piirkonnas

Albaania on mägine maa ning moodustab ühenduse helleniidide (lõunas) ja dinariidide (põhjas) orogeensete vööndite vahel. Albaania jagatakse idast läände järgmisteks tektoonilisteks üksusteks: Korabi vöönd, Mirdita vöönd, Krasta vöönd, Cukali vöönd, Albaania Alpid, Kruja vöönd, Joonia vöönd ja Sazani vöönd.

Tektooniline areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Albaania on struktuurselt keeruka geoloogilise ehitusega. Mäeteke on seotud hertsüünia ja alpi orogeneesiga.

Vanemad Paleosoikumi-aegsed hertsüünia orogeneesi kivimid avanevad vaid Korabi vööndis (valdavalt rohekivimilise moondefaatsiese kurrutatud terrigeensed setted ja vulkaniidid).

Triiase olulisemaks sündmuseks oli riftistumine ning ookeanibasseini teke. Juura ajastust on säilinud ookeanilise maakoore fragmendid (ofioliitne kompleks Mirdita vööndis) ning mandrilava karbonaatsed meresetted. Juura ajastu lõpul ja Kriidi ajastu alul saabus järjekordne kokkusurvefaas ning ookeanibasseini sulgumine. Sellest ajast on toimunud mitmeid kompressiooniepisoode, mille käigus lükati idapoolsed kivimplokid läänepoolsete peale.

Leidub kromiiti, boksiiti, raua-, nikli- ja vasemaaki, looduslikku asfalti, maagaasi ning vähesel määral ka naftat ja pruunsütt.

Albaania on pindalalt võrdlemisi väike maa, kuid maavarade poolest üsna rikas. Kokku pakuvad majanduslikku huvi 35 maavara, mis jaotatakse tekke järgi viide gruppi: magmalised, hüdrotermaalsed, moondelised, jääk- ja settelised.

Peamiseks magmalise tekkega maavaraks on ultraaluselistes ofioliitsetes kivimites sisalduv kromiit (Fe, Mg)Cr2O4. 1980. aastail toodeti Albaanias peaaegu miljon tonni kroomi aastas, mis tegi Albaaniast ühe olulisema kroomitootja maailmas. Kroomi kõrval esineb ultraaluselistes ja aluselistes kivimeis ka niklit, titaani ja plaatina rühma metalle.

Hüdrotermaalse tekkega maakidest on olulisemad vase- ja rauasulfiidid. Triiase vulkaanilis-settelise tekkega kivimeis esinevad massiivsed kulda, hõbedat, niklit ja koobaltit sisaldavad püriidi, kalkopüriidi ja borniidi kehad. Oluline hüdrotermaalne maagistumine on seotud ka ofioliitidega. Vase sisaldus on neis üldiselt väiksem (0,5...2%) kui Triiase kivimeis (2...10%), kuid see-eest sisaldavad need ka seleeni, telluuri, hõbedat, pliid, tsinki, kulda ja arseeni.

Hüdrotermaalse tegevusega seotud moondemineraalidest pakuvad majanduslikku huvi eelkõige talk, asbest ja magnesiit.

Jääkmaavaradest on olulisemad rauda ja niklit sisaldavad lateriidid, boksiidid ning kaoliniit. Lateriidid on tekkinud peamiselt ultraaluseliste ofioliitsete kivimite murenemisel. Boksiiti leidub Mesosoikumiaegse tekkega Kruja ja Albaania Alpide vööndeis. Kaoliniit on tekkinud peamiselt gabro ja anortosiidi murenemise tulemusena.

Settelistest maavaradest on olulised fosforiit ja süsivesinikud. Fosforiiti leidub läätsede ja kihtidena peamiselt Joonia vööndi Juura- ja Kriidiajastu karbonaatkivimites. Kaevandamistegevuseks on P2O5 sisaldus (3...11%) liiga väike. Pruunsütt leidub peamiselt Joonia vööndis ning mägedevahelistes orgudes. Joonia vööndi Kriidiajastu lubjakivid ja liivakivid sisaldavad ka naftat ja maagaasi.

Tiranas on lähistroopiline vahemereline kliima

Kliima poolest jaguneb Albaania kaheks piirkonnaks.

Rannikul on lähistroopiline vahemereline kliima. Suved on kuumad ja kuivad, talved mahedad ja sajused. Näiteks Sarandës on ööpäeva keskmine õhutemperatuur juulis 24 °C ja jaanuaris 9 °C.

Sisemaal on lähistroopiline mandriline kliima. Kõige külmem kuu on jaanuar ja kõige soojem juuli. Mägedes võib õhutemperatuur langeda −26 kraadini. Mägedes sajab talvel väga palju vihma ja lund. Näiteks Peshkopis on keskmine õhutemperatuur juulis 23 °C ja jaanuaris −1 °C.

Albaanias sajab palju vihma, kuid aasta lõikes ebaühtlaselt. Aasta keskmine sademete hulk on Põhja-Albaania Alpides üle 2500 millimeetri, idapiiri ääres alla 750 mm. Umbes 40% sademetest sajab talvel. Edela-Albaania kannatab suviti põua all.

Tiranas on keskmine õhutemperatuur augustis 23,8 °C ja jaanuaris 6,7 °C. Sademeid on oktoobris keskmiselt 157 mm ja juulis 28 mm.

Valge Drin

Jõed on talvel kärestikulised ja ujutavad üle, suvel jäävad neist järele vaid nired. Pikim jõgi on Drin (Drini i Zi, Sorte Drin), mis saab alguse Kosovos ning voolab 280 km pikkuselt läbi Põhja-Albaania, suubudes Aadria merre. Suur jõgi on ka Seman Kesk-Albaanias. Lõuna-Albaania suuremad jõed on Shkumbin, Mat ja Vijosë. Drin ja Shkumbin on uuristanud lubjakivisse suuri orge.

Montenegro piiri ääres osaliselt Albaania territooriumil on Shkodëri järv, mille ümbrus on soine. Idapiiri ääres on Ohridi ja Prespa järv.

Mullad on isegi tasandikel väheviljakad. Põllumajanduslikku maad on ainult 20%.

Suur osa Albaaniast oli kunagi metsane. Sajanditepikkuse raie ja karjatamise tagajärjel on algsest taimkattest vähe järele jäänud. Paljudes kohtades on vaid põõsad ja võsa. Umbes 48% Albaaniast on kaetud metsaga. Põhiliselt on tegu männimetsaga, kuid Põhja-Albaanias ja mägede nõlvadel on ka pisut lehtmetsa (tamm, pöök). Kõige metsasemad piirkonnad on Kesk- ja Põhja-Albaania mägedes. Metsade pindala väheneb, sest puitu kasutatakse rohkesti kütteks. Ebaseaduslik raie on väga levinud. Metsapiirist kõrgemal on mägiaasad. Riik püüab metsi taastada. Täiesti taimkatteta kohti on vähe.

Rannikumadalmikel on vahemerelised põõsad, näiteks loorberipuu ja mürt. Lõunarannikul kasvatatakse tsitrusvilju, piisava niisutuse korral viigipuud ja õlipuud. Kõrgemal domineerivad tammemetsad. Seal kasvatatakse viljapuudest õunapuud, ploomipuud ja viinapuud ning kreeka pähklipuud ja kastanipuud. Tammikutest kõrgematel aladel kasvavad pöögid ja männid ning veel kõrgemal asuvad alpikarjamaad.

Et jahipiirangud puuduvad, on kõikjal peale kaugete metsade metsloomi vähe. Albaanias eluneb hunte, šaakaleid, hirvi ja rebaseid. Haruldasemad on metssead, karud ja mägikitsed. On loodud looduskaitsealasid.

Jahikeeluseadused metsloomade kaitseks ei ole jõustunud. Vana tava on kanda relva ja piiramatult tulistada.

Metslinde on palju. Mahe rannikukliima meelitab kohale palju rändlinde, näiteks pääsukesi, toonekurgi, parte, hanesid ja pelikane.

Rannikuvetes on sardiine ja meriärne. Mägijõgedes ja -järvedes on forelle.

Looduslikud ohud

[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikeks ohtudeks on eelkõige maavärinad.

Keskkonnaohud

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnaohtudeks on metsade maharaiumine, mulla erosioon ja vee reostumine jäätmete ja reovee ebapiisava töötluse tõttu.

Skanderbegi väljak Tiranas

Albaania pealinn on Tirana.

Albaania riigikeel on albaania keel.

Rahvuspüha

[muuda | muuda lähteteksti]

Albaania rahvuspüha on 28. november, iseseisvuspäev; vabanemine Türgi võimu alt 1912. Selle kuulutas välja Ismail Qemali, kes asutas ka esimese valitsuse. Iseseisvust tunnustati alates juulist 1913.

Albaania on parlamentaarne vabariik. Riigipea on 5 aastaks parlamendis valitav president. Seadusandlik organ on ühekojaline Rahvakogu (Kuvendi popullor), mille 140 liiget valib 4 aastaks rahvas. Valida võivad vähemalt 18-aastased. President nimetab ametisse peaministri ja tolle ettepanekul valitsuse, mõlemad peab heaks kiitma parlament. Albaanias on mitmeparteisüsteem. Olulisimad erakonnad on Demokraatlik Partei (Partia Demokratike) ja Sotsialistlik Partei (Partia Socialiste). Kehtib 1998. aasta põhiseadus. Rahvusvahelise klassifikatsiooni alusel on Albaania osaliselt vaba riik. Korruptsiooniindeksi järgi asub Albaania maailmas 104. kohal. Demokraatia indeksil on Albaania 71. kohal ja klassifitseerub vigase demokraatiaga riigina.

Albaania Vabariigi presidendid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Albaania riigipeade loend

Albaania peaministrid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Albaania valitsusjuhtide loend

Sümbolid ja tähised

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Albaania lipp
 Pikemalt artiklis Albaania vapp

Albaania riigihümn on "Hymni i Flamurit".

Rahvuslind on käharpelikan (Pelecanus crispus).

Interneti üladomeen on .al.

Albaania kood telefonsides on 355.

Autode tunnus on AL.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Albaania haldusjaotus
Albaania maakonnad
Albaania ringkonnad (aastani 2000)

Albaania jaguneb 12 maakonnaks (qarku). Maakonnad jagunevad 61 vallaks (bashki). 2015. aastani oli valdu 373, neist 308 maaomavalitsused (komunë) ja 65 linnalised omavalitsused (bashki). Maakonnad on:

2000. aastani jagunes Albaania 36 ringkonnaks (rrethe), mis olid rühmitatud 12 maakonnaks (prefektura). Ringkonnad olid:

2010. aastast on Albaanias palgaarmee. Ajateenistus kestis enne seda 12 kuud. Albaania on vähendanud sõjaväe isikkoosseisu 65 000 mehelt 1988. aastal 14 500 meheni 2009. aastal. Kaitsekulutused moodustavad 1,5% SKP-st. Albaania õhuvägi on maha kandnud kõik vanad lennukid, relvastuses on vaid helikopterid. Õhuruumi turvavad NATO lennukid.

1. aprillil 2009 sai Albaania NATO täisliikmeks.

Demograafilised näitajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Albaania rahvaarv oli 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel 2 831 741. Varasematel hinnangutel oli rahvaarv 3 582 205 (hinnang, juuli 2003), ÜRO andmetel 3,2 miljonit (2003). Rahvaarv on väheneud emigratsiooni tõttu, põhiliselt Kreekasse ja Itaaliasse. Maailma riikide seas on Albaania rahvaarvult 140. kohal. Rahvastiku tihedus on 98,5 inimest ruutkilomeetri kohta (2011). Albaania on Euroopas rahvaarvult 32. ja rahvastiku tiheduselt 18. kohal. 2025. aasta rahvaarvuks prognoositakse 3,8 miljonit.

Aastatel 1945–1990 Albaania rahvaarv peaaegu kolmekordistus, kuid väheneva sündimuse ja kasvava väljarände tõttu 1990. aastatel rahvaarvu kasv aeglustus. 2000 oli rahvaarv 3 544 841. Albaania rahvastik on väga noor (keskmine vanus 28 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 6,3%. Alla 15-aastaste osakaal on 30%. Sotsialismiajal oli ränne maalt linna seadustega piiratud. Need seadused tühistati 1994, kuid linnastumine algas juba 1990. aastate alguses. Linnarahvastiku osakaal on 53,7% (2011).

Loomulik iive on 2,2% (Euroopa suurim). Naise kohta on 2,1 sündi. Iive on 0,63%. Mehi on 51%, naisi 49%. Keskmine eluiga on 73,5 aastat, naistel 77 ja meestel 70 või 71 aastat. Laste suremus on 4,3%.

 Pikemalt artiklis Albaania linnade loend

Albaania suurimad linnad on:

Pärast Balkani sõda 1913. aastal jäi uute piiride järgi üle 40% albaanlasi Kosovosse. Seetõttu elab praegu rohkem albaanlasi teistes riikides kui Albaanias. Albaania ja Kosovo albaanlased peavad end üheks rahvaks. Albaanlased jagunevad hõimudesse. Türgi valitsuse ajal oli albaanlaste elulaad, riietus, arhitektuur ja kunst türgipärased, eriti moslemitel. 20. sajandi lõpus on elulaad muutunud euroopalikumaks. Albaanlaste osakaal on ametlikel andmetel 95%.

Suurim vähemusrahvus on kreeklased, kes elavad suuremalt jaolt Lõuna-Albaanias Kreeka piiri lähedal. Ametlikult loetakse Albaania kreeklaste arvuks 59 000, kuid kreeklased ise hindavad selleks arvuks 300 000. Kreeklaste osakaal on ametlikel andmetel 3%.

Albaanias on ka palju mustlasi (Sinti). Nende täpne arv pole teada, kuid neid arvatakse olevat 10% rahvaarvust. Vähemusrahvus on ka aromaanlased. Nende arv on 50 000 – 100 000. Serblasi oli 1994. aastal 1000–3000. On ka bulgaarlasi. Albaanias elavad segaabieludes ka üksikud juudid (vaata Albaania juudid).

Albaanlased kõnelevad albaania keelt. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli albaaniakeelne kooliõpetus Türgi võimude käsul keelatud. Kaks kolmandikku Albaania albaanlastest räägib geegi murret, üks kolmandik toski murret. 1972. aastal loodi ühtne kirjakeel, millel on mõlema murde jooni.

Umbes 2 miljonit albaanlast elab endises Jugoslaavias (90% Kosovo elanikest on albaanlased), 400 000 Makedoonias ja 600 000 Ameerika Ühendriikides.

Rooma ajal Albaania ristiusustati. Türgi valitsuse all (1468–1912) võttis enamik albaanlasi vastu islami.

1930. aastatel oli moslemeid 70% (sunniite ja palju Bektashi moslemeid). Õigeusulisi kristlasi oli 20%, katoliiklasi 10%. 1942. aastal oli 2/3 elanikkonnast moslemid.

Albaania kuulub maailma 14 kõige vähem religioosse riigi hulka. Gallupi küsitluste järgi pidas religiooni igapäevaelus oluliseks 2006. aastal 33% ja 2010. aastal 44% inimestest.[5]

Kommunistlik juht Enver Hoxha keelas 1967. aastal kõik religioonid ja kuulutas Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Konstitutsiooni järgi oli Albaania "ilmalik riik". Kõik kirikud ja mošeed suleti, lammutati või muudeti kinodeks, kontserdisaalideks, spordihallideks või ladudeks. Välismaa vaimulikud saadeti maalt välja või vangistati, kohalikud vaimulikud arreteeriti, saadeti sunnitööle või asumisele religioosse tegevuse keeluga. Paljud tapeti.

Usklik olemine oli kriminaalkuritegu. Söögilaua õnnistamise eest võis saada 7 aastat vabadusekaotust. Ametnik võis tulla ja küsida 6–8-aastaste laste käest, kes tunneb ristimärki, ning jaatava vastuse korral vanemad represseeriti.[viide?]

Aastast 1990 on Albaanias usuvabadus. Sellest ajast saadik on ilmunud palju usulahke.

22. oktoobril 1991 nimetati esimene apostellik nuntsius Ivan Dias. Katoliku preestreid oli järel 33 ja nunni 45, kõik vanad ja haiged. Välismaalt, eriti Itaaliast ja Kosovost, samuti Bosniast ja Hertsegoviinast, Horvaatiast, Saksamaalt, Austriast, Sloveeniast, Maltalt, Indiast ja Filipiinidelt hakkas tulema materiaalset abi ja vaimulikke. Praegu on Albaanias 20 katoliku mungakloostrit ja 70 nunnakloostrit. Katoliku preestreid on 110, nunni umbes 300 ja pühakodasid 150.

25. aprillil 1993 käis paavst Johannes Paulus II pastoraalvisiidil Shkodëris ja Tiranas, mille käigus ta pühitses 4 esimest piiskoppi pärast tagakiusamist kommunistide poolt.

Albaania majandus on üks vaesemaid Euroopas. See tugineb suurelt jaolt põllumajandusele. Pool majanduslikult aktiivsest elanikkonnast on hõivatud põllumajanduses ja üks viiendik (600 000 inimest) arvatakse töötavat välismaal, neist 40 000 prostituudina.[viide?] Kommunistid olid kaotanud maa eraomanduse. Umbes 80% põllumajanduslikku maad läks kooperatiivide kätte ja ülejäänud maad viljeles otseselt riik.

Riigi suurimad majandusprobleemid on suur tööpuudus, korruptsioon, mis ulatub kõrgete ametnikeni, ja organiseeritud kuritegevus (sealhulgas inim- ja uimastikaubandus; uimastite transiit Aasiast Euroopasse; naiste vahendamine prostituutideks ja alaealiste vahendamine orjadeks keskusega Vlorës).

Albaania saab finantsabi välismaalt, eriti Kreekast ja Itaaliast.

Albaania ekspordib vähe (peamised eksporttooted on kroom ja kroomitooted ning toiduainetetööstuse tooted), kuid impordib palju Kreekast ja Itaaliast. Raha impordiks tuleb finantsabist ja välismaal töötavate inimeste toodavast rahast.

Keskmine aastasissetulek on Maailmapanga andmetel 1340 USA dollarit.

Põllumajandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Albaanlased on traditsiooniliselt olnud karjakasvatajad, kes viisid oma lamba- ja kitsekarjad suveks mägikarjamaadele. Karjakasvatus on ka praegu tähtis, kuid 2/3 põllumajandustoodangust tuleb põlluviljadest. Peamine teravili on nisu, järgneb mais. Tähtsad on ka riis, puuvill, suhkrupeet, kartul, juurvili ja söödavili. Soojad suved võimaldavad kasvatada oliive, viinamarja, tubakat ja tsitrusvilju.

Albaanial on suuri maavarade varusid. Naftat jätkub sisetarbimiseks ning jääb pisut üle ka ekspordiks. Torujuhe viib Kuçova naftaväljadelt Vlorë sadamasse. On ka mitu naftatöötlemistehast. Toodetakse maagaasi. Leidub pruunsütt, mida saab kasutada elektri tootmisel. Enamik toodetavast elektrist tuleb siiski hüdroelektrijaamadest. Metallimaakidest on kõige tähtsam kromiit. Leidub ka vaske ja niklit.

Eksport ja import

[muuda | muuda lähteteksti]

Ekspordi kogumaht on 256 miljonit USA dollarit aastas. Sellest moodustab tekstiil 32,7%, nahk ja nahktooted 19,5% ja maagid 10,4%. Märkimisväärselt eksporditakse kromiiti. Eksporditakse ka vaske, rauamaaki, asfalti, tubakat, puu- ja juurvilju ning veini. Põhilised ekspordimaad on Itaalia (60%), Kreeka (5,7%) ja Saksamaa (5,7%).

Impordi kogumaht on 1,07 miljardit USA dollarit. Sellest moodustavad pooltooted 29,3%, toiduained 22% ning masinad ja transpordiseadmed 16,3%. Põhilised tarnijad on Itaalia (42,2%), Kreeka (27,5%) ja Türgi (3,3%).

Väliskaubanduse puudujääk on 814 miljonit USA dollarit.

Tööstuse, eriti nafta- ja keemiatööstuse arendamisele pööratakse Albaanias suurt tähelepanu. Elbasanis avati 1976. aastal väike raua- ja terasetehas. On ka väikesi keemiatehaseid. Tiranas ja Beratis on suured tekstiilikombinaadid.

Esimene raudtee ehitati 1948. See ühendas Tiranat Durrëse ja Elbasaniga. Raudteede kogupikkus on 447 km. Algselt ehitati raudtee rahvusvahelise raudtee jätkuna Montenegrost Han i Hotiti kaudu.

Maanteede kogupikkus on 18 000 km, neist kõvakattega on 39%.

1000 elaniku kohta on 44 autot.

Peamised sadamad on Durrës, Vlorë, Shëngjin ja Sarandë. Siselaevaliinide kogupikkus on 43 km.

Tiranas on rahvusvaheline lennujaam (Tirana lennujaam). Lennufirmad on Albanian Airline ja Ada Air.

Telefonivõrk on piiratud. Raadio on laialt levinud. Televisioonisaateid hakati edastama 1971. aastal.

1000 elaniku kohta on 243 raadiot, 123 telerit, 49,7 telefoniühendust, 88,2 mobiiltelefoni ja 7,6 personaalarvutit.

Albaania rahaühik on Albaania lekk.

Riigieelarve

[muuda | muuda lähteteksti]

Riik kulutab riigikaitsele 7%, haridusele 2% ja tervishoiule 6% eelarvest.

Ajakirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurim sõltumatu päevaleht on Koha Jonë, mille tiraaž on 400 000 eksemplari. Teadeteagentuur on Albanian Telegraphic Agency (ATA).

Riikliku Albaania Raadio ja Televisiooniga (RTSH) võistleb 75 eratelekanalit ja 30 eraraadiojaama (2001. Neid on massiliselt tekkinud alates 1990. aastatest. Parteid, usuühingud ja riigiasutused ei tohi omada eratelevisiooni- ja raadiojaamu. Paljud elanikud saavad ilma satelliidita vaadata Itaalia ja Kreeka telekanaleid.

Albaaniakeelseid saateid edastavad ultralühilainel või kesklainel BBC, Deutsche Welle, Radio France Internationale, Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl.

Trükiajakirjandus on sensatsioonijanuline. Parteidel, ametiühingutel ja mitmesugustel ühiskondlikel organisatsioonidel on oma ajalehed.

Tiranas on riiklik ülikool (Tirana Ülikool). Ülikool on ka Shkodëris.

 Pikemalt artiklis Albaania muusika

Albaania rahvamuusika erineb regiooniti, kõige silmapaistavamad on geegide (põhjas) ja toskide (lõunas) traditsioonilise muusika stiilierinevused. Geegide muusikat kirjeldatakse jõulise ja kangelaslikuna, toskide oma rahuliku, õrna ja kaunina. Mõlemat stiili iseloomustab taktimõõtude 3/8, 5/8 ja 10/8 kasutamine.

 Pikemalt artiklis Albaania kirjandus

Albaania kirjandusteosed on kirjutatud albaania keele geegi ja toski murdes. Kirjanduse arengut on takistatud Türgi võim, mille ajal ei tohtinud albaaniakeelset kirjandust välja anda, ning regionaalne ja usuline killustatus. Rahvaluule on rikkalik. Rahvajuttudes on tunda seost kreeka mütoloogiaga.

Albaania populaarseim spordiala on jalgpall, nii mängijate kui ka publiku rohkuse poolest. Albaania jalgpallikoondis esindab riiki alates 1932. aastast. Teised populaarsemad alad on korvpall, võrkpall, tennis, ujumine, ragbi ja võimlemine.

Albaania osales kahe sportlasega 2014. aasta taliolümpiamängudel ja 2016. aasta olümpiamängudel.

 Pikemalt artiklis Albaania ajalugu

1. aastatuhandel eKr elasid Albaania territooriumil illüürlased. Alates 627 eKr leidub kreeka kolooniaid. Alates 167 eKr oli Albaania Illyricumi provintsina Rooma võimu all.

Asukoha tõttu Aadria mere rannikul on Albaania pikka aega olnud vallutuste sillapeaks.

Albaania kuulus alates 4. sajandi lõpust Ida-Rooma keisririigi (Bütsantsi) alla. Vallutajatena käisid Albaaniast üle läänegoodid, hunnid ja bulgaarid. Albaanlasi on esmamainitud 1078. 1085 toimus normannide vallutus. 1282 vallutas ranniku Anjou krahv Charles. 1345. aasta paiku oli Albaania mitu aastat Serbia ülemvõimu all.

Savra lahinguga 18. septembril 1385 algas Osmanite ülemvõim. Skanderbegi ülestõus türklaste vastu kestis 1443–1468. 1444 moodustati Lezhë liiga. Skanderbeg suri 17. jaanuaril 1468. 1478 liideti Albaania Osmanite impeeriumiga. Alates 1501 oli kogu Albaania Osmanite võimu all. Paljud albaanlased põgenesid Itaaliasse, teised võtsid vastu islami.

Osmanite võim lõikas Albaania rohkem kui neljaks sajandiks lääne tsivilisatsioonist ära, kuid 19. sajandi lõpus hakkas Albaania taasavastama oma lähedust läänele.

17881822 valitses Ali Paša Tepelena Ipirost, allumata Konstantinoopoli kontrollile. Alates 1830 toimus Rilindja (rahvuslik ärkamine). 10. juunil 1878 moodustati Prizreni liiga, mis esindas albaanlaste huve Berliini kongressil, mis Balkani poolsaarel piirid ümber korraldas. 1899/1900 moodustati Pejë liiga. 1912 toimus Esimene Balkani sõda Türgi vastu.

28. novembril 1912 kuulutati Vlorës välja Albaania iseseisvus. 31. juulil 1913 otsustas Londoni konverents teha Albaaniast iseseisva Albaania vürstiriigi. Suurriigid määrasid Albaania piirid kindlaks nii, et umbes kolmandik albaanlasi jäi võõrvõimu alla. 1914 sai Albaania vürstiks prints Wilhelm zu Wied.

Esimeses maailmasõjas okupeerisid Albaaniat Austria-Ungari, Itaalia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Prantsuse väed.

28.-31. jaanuaril toimus Albaania jagamise plaanide vastane Lushnjë kongress. Moodustati valitsus ja Tirana nimetati pealinnaks. Juunis 1920 aeti Itaalia väed Vlorëst välja. 17. detsembril võeti Albaania vastu Rahvasteliitu.

Sõdadevaheline aeg algas valitsuste kiire vaheldumise, riigipöörete ja võõrvägede sissemarssimistega. Lõpuks tuli võimule Ahmed Zogu, kes 31. jaanuaril 1925 sai presidendiks (Albaania vabariik). Majanduslikult sattus Albaania tugevasse sõltuvusse Itaaliast. 1. septembril 1928 sai Zogu albaanlaste kuningaks (tekkis Albaania kuningriik). 27. aprillil 1938 abiellus ta ungari krahvinna Geraldine Apponyiga. 7. ja 8. aprillil 1939 okupeeris Itaalia Albaania praktiliselt vastupanuta. Zogu põgenes koos abikaasa ja paaripäevase pojaga. 12. aprillil 1939 otsustati astuda personaaluniooni Itaaliaga, 16. aprillil sai Itaalia kuningast Vittorio Emmanuele III-st Albaania kuningas (Albaania kuningriik (1939–1943)).

Pärast okupatsiooni haaras võimu peamiselt kommunistidest koosnev vastupanuliikumine, mida juhtis Enver Hoxha.

Kuni aastani 1990 (5 aastat pärast Hoxha surma) oli Albaania isolatsionistlik sotsialistlik riik. Praegu on tekkimas mitmeparteiline demokraatlik riik, kuid Albaania kannatab majandusprobleemide, organiseeritud kuritegevuse ning rohkearvuliste Kosovo põgenike all.

Lähiajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Albaania lähiajalugu ja Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik

Teise maailmasõja ajal võitlesid Albaania kommunistid ja natsionalistid nii teineteisega kui ka Itaalia ja Saksa okupatsioonivägedega. Jugoslaavia ning liitlasvägede abiga saavutasid kommunistid võidu.

Pärast sõda sai kommunismist järgmiseks 45 aastaks valitsev ideoloogia. Kommunistide juhid Enver Hoxha ja Mehmet Shehu likvideerisid oma rivaalid partei sees ning ka antikommunistliku opositsiooni. Nad korraldasid majanduse ümber rangelt stalinistlikel põhimõtetel, toetudes algul Jugoslaaviale, seejärel Nõukogude Liidule ja lõpuks Hiinale. Neid eesmärke ellu viies allutasid kommunistid Albaania rahva isolatsioonile, propagandale ja julmadele poliitilistele meetmetele. Kui Hiina 1970. aastatel avanes Läänele, pöörasid Albaania juhid Pekingile selja ning viisid ellu range autarkia poliitikat, mis laostas riigi majanduse.

Kui Hoxha 1985 suri, võimule tuli Ramiz Alia ja sotsialistlikud režiimid kogu piirkonnas langesid, toimusid Albaaniaski ulatuslikud muutused. Albaania valitsus hakkas olude parandamiseks sõlmima sidemeid Läänega. Algasid demokraatlikud reformid, mis viisid mitmeparteiliste valimisteni 1991. Vastavalt 1991. aasta ajutisele põhiseadusele kiitsid albaanlased 1998 heaks konstitutsiooni, mis seadis sisse õigusel põhineva demokraatliku valitsemissüsteemi ning tagas põhilised inimõigused. Kuigi Albaania on kiiresti liikunud demokraatia ja õigusriigi suunas, on valimiseeskirjades veel tõsiseid puudusi.

  1. The World Factbook
  2. https://data.who.int/countries/008, vaadatud 22.11.2024.
  3. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.
  4. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  5. "Gallup Balkan Monitor. 2010 Summary of Findings" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 12. augustil 2015.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]