Veri

Veri om verrev, veidükese pütel vedelüs, miä juusk inemise (vai tõisi eläjide) suuni sisen.

Vedelüs esiq om vals-kõllakas; timä sisen ojos arvamada hulk väikeisi verevit täpikeisi, miä veretäpikeisis nimitetäseq ja verele verevä näo andvaq. Palja silmäga näid ütsi ei näeq, s'ollõ et nääq üliväega väikeseq ommaq, ent suurõstegevä klaasi all nõsõs ka ütsainus täpikene nättäväs. Kui soonõst ehk aadrest tulnu verel saistaq ja külmäs minnäq lastas, sõs kogosõq väikeseq veretäpikeseq ütes pruunis koogis kokko, miä kõllaka vii pääl ojos.

Veri, miä süämest elosuuni sisse vuulas, om näo poolõst helle-punanõ, ent veri, miä verisoonist süämehe tagasi juusk, mustjamb, pia verdjas pruun. Kui süä hindä kokko tõmbas, sõs saa helle-punanõ veri kur'apoolitsõst süämekambrest elosuuni läbi kõiki paiko iho sisse vällä ajetus; elosoonõq lääväq ihon iks inämb ja inämb mitmõharolidsõs ja ommaq viimäte väega peenikeseq. Naist peenikeisist soonist läbikävven jätt veri sääntsit jagosit, miä iho hoitmisõs ja kasvatamisõs vaja, maaha ja võtt tuuiist jälq kõkkõ tuud hindäga üten, midä iho kui kõlvatumit jagosit hindäst ärq lahotas; tuu läbi muudus veri mustjaspruunis. Tuu mustjamb veri juusk sõs verisuuni läbi, miä toda lajembas lääväq, midä inämb nimäq süämele ligimbäle joudvaq, tagasi hääpoolitsõhõ süämekambrehe. Et s'oosinanõ veri jälq edespite iho toitmisõs kõlvulinõ olõs, saa timä vahtsõndõdus ja jälq helle-punatsõs tettüs. Vahtsõndamisõ tarbis saa veri hääpoolitsõst süämekambrest täü ehk kopso sisse ajetus, kon timä lajalõ lagonõs kõgõvähämbide suuni sisse. Siin putus timä sissetõmmatu õhu ehk luhvtiga kokko ja kui tä tuuläbi jälq helle-punatsõs om saanuq, käänd timä kopsost kur'apoolitsõhõ süämekambrehe tagasi, et vahtsõst umma ümbrejuuskmist ihon alostadaq. Arvatas, et üte veeränd tunni sisen kõik veri ihon ütskõrd süämest läbi om käünüq.

Kirändüs

Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.