William Faulkner

William Faulkner (25. september 1897-6. juuli 1962) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1949).

"Mississippi"

William Faulkner, "Mississippi", tlk Lauri Pilter, Akadeemia 8/1998, lk 1693-1717.

Mississippi osariik algab ühe hotelli fuajeest Memphises Tennessees ja ulatub lõunas Mehhiko laheni. Seda täpistavad kunagi maakonna kohtumaju piiranud lasipuude külge seotud hobuste ja muulade vaimude ümber kontsentriliselt paiknevad väikelinnad, ja võib isegi öelda, et osariigil on ainult kaks suunda, põhi ja lõuna, sest veel mõni aasta tagasi oli seal võimatu reisida itta või läände, kui sa just ei käinud jala või ei ratsutanud ühel neist hobustest või muuladest; veel poisi meheea algul tuli sõita üheksakümmend miili kolmes eri suunas kolmel eri raudteel, et jõuda emba-kumba kolmekümne miili kaugusel idas või läänes asetsevasse naabermaakonnalinna. (lk 1693)
Alguses oli see neitsilik maa — lääne pool, Suure Jõe ääres, mustade peaaegu liikumatute veeharudega ning läbitungimatute pilliroo- ja astelviinapuu- ja küpressi- ja saare- ja tamme- ja ambratihnikutega uhtesood; ida pool kõva lehtpuud kasvatavad voored ja preeriad, kuhu hääbusid Apalatši mäed ja kus mäletsesid piisonikarjad; lõuna pool männiliivikud ja rippsammalt täis kasvanud tammed ja suuremad sood, vähem maa kui vesi, kus varitsevad alligaatorid ja mokassiinmaod ning kust omal ajal hakkas kulgema Louisiana piir. (lk 1693)
Ka nemad käisid jahil. Ka nemad olid laagrites, mida peremeestena hierarhilises järjekorras valitsesid De Spainid ja Compsonid ja McCaslinid ja Ewellid, ning lasksid emahirvi niihästi seaduse kui ka peremehe kasu vastaselt, isegi mitte lihavajadusest, vaid jättes liha metsa, raipesööjatele; lastes üksnes põhjusel, et see oli suur ja liikuv ja võõras, ürgsem kui räpased poekesed ja võlaprotsentidest akumuleeruv kapital; poiss oli nüüd mees ja hierarhilise järjestuse kohaselt laagri peremees ning tal polnud raske hakkama saada niivõrd metsa kahanemisega, mis jättis üha vähem ulukeid, vaid pigem Snopesidega, kes hävitasid toda vähestki. (lk 1694-1695)
Alguses lihtsalt mahajäänu, juba homme kõigest ilmajäetu: metsik algonkin — chickasaw ja choctaw ja natchez ja pascagoula — kes vaatas Mississippi kõrgelt kaldajärsakult alla, kolme prantslast kandvale chippeway kanuule, ning jõudis vaevu ümber pöörata ning näha oma selja taga Atlandi ookeani äärest maitsi tulnud tuhandet hispaanlast, veel natuke nautides eesõigust jälgida võõraste rahvuste mõõna-tõusu-mõõna-tõusu, kiiret ja püsitut nagu mustkunstniku kaartide ilmumine ja haihtumine: hetkeks prantslane, siis võib-olla paariks sekundiks hispaanlane, siis veel kaheks prantslane, ja siis uuesti hispaanlane ja siis uuesti prantslane, veel viimaseks pooleks hingetõmbeks enne anglosaksi, kes tuli, et jääda, püsida: pikk möirgav mees protestantliku pühakirja ja kihava viskiga, Piibel ja kann ühes ning indiaani tomahook enamasti teises käes, riiakas, torm, naistenõrk ja polügaamne: võitmatu abielus poissmees, kes ei tundnud sihti, vaid üksnes liikumist, edasiminekut, vedades oma raskejalgset naist ja enamikku ämma suguseltsist enda kannul rajatusse laande, et aidata üks laps ilmale puuharusse toetatud püssi taga ja siis panna naine kandma teist veel enne, kui nad edasi liikusid, samal ajal pulates oma ammendamatut seemet kolmesaja miili ulatuses tõmmudesse kõhtudesse: ilma kasuhimuta või kaastundeta või ettemõtlemisvõimetagi: langetades kakssada aastat kasvanud puu, et kätte saada karu või mütsitäis humalamett. (lk 1695)
Noil aegadel (aastatel 1901 ja 1902 ja 1903 ja 1904) sai kinke ainult jõulupühadel, mitte nagu nüüd, ja ülejäänud aasta mängisid lapsed sellega, mida nad oskasid leida või leiutada või meisterdada, kuigi just nagu nüüdki, pool sajandit hiljem, mängisid nad, aimasid miniatuuris järele seda, mida olid kõige enam kogenud, kuulnud või näinud või mis neid kõige enam oli liigutanud. Mis oli tõsi ka selle lapse ajal ja puhul: kui järeleandmatud ja alistumatud vanad naised hoidsid ikka veel, kolmkümmend viis ja nelikümmend aastat hiljem, oma teenistuses mõnda endistest majaorjadest: naisi, kes nagu nemadki tõrkusid, keeldusid jätmast vanu kombeid ja unustamast vanu valusid. Laps ise mäletas üht neist: Caroline'i, kes oli olnud juba palju aastaid vaba, kuid keeldus lahkumast. Ega võtnud kunagi tervikuna vastu ka igal laupäeval makstavat nädalapalka, ja pererahvas ei mõistnud, miks, kui õige põhjus polnud just see, mis paistis: lihtne rahuldus, mida pakkus pidev pererahvale meenutamine, et nad on talle võlgu, sundides poisi vanaisa, seejärel isa ja lõpuks teda ennastki olema niihästi tema pankuriks kui ka raamatupidajaks; miskipärast oli ta pähe võtnud, et seda on kaheksakümmend üheksa dollarit, ja kuigi võla tegelik suurus muutus sellest mõnikord suuremaks ja mõnikord väiksemaks ja mõnikord oli hoopis Caroline ise neile mitme nädala eest võlgu, jäi tema summa ikka samaks: igal ajal, eriti siis, kui enamik perekonda oli kogunenud söömalauda, võis ilmuda mõni valge- või mustanahaline laps ja teatada: "Mammi käskis teile meelde tuletada, et te olete talle kaheksakümmend üheksa dollarit võlga." (lk 1697)
Mitte pikad mehed, sest need olid endiselt kütid, metsamehed; ja mitte orjad, sest need olid nüüd vabad; vaid too mehhiko puuvilla seeme, mille keegi oli sellele natchez'i arstile andnud, nüüd kiirelt raadamas maad, kündes üles idas asuvate preeriate piisonirohu ja keskküngastiku oja- ning jõeorgude kibuvitsad ja pilliroo, ja kuivendades kogu selle deltakujulise uhtetasandikulise maalahmaka, mis külgnes Suure Jõe, Vanamehega: ehitades tamme, et hoida maad kuiva külvist lõikuseni, Jogi aga tõusmas oma uues mõõtmes samavõrra, mis inimene teda vanas mõõtmes jalg-jalalt kitsendas: nii et puuvillapalle Memphisesse või New Orleansi vedavad aurulaevad näisid ujuvat mööda taevast ennast. (lk 1698)
Kuigi suurem osa selle piirkonna puuvillast kuni tolle punktini idas, kust oli juba majanduslikult kasulikum jätkata ida suunas Tombigbeeni ja siis pöörduda lõunasse Mobile'i poole, veeti kuuekümne miili kaugusele Memphisesse maitsi muulade ja vankritega; Wylie kohal kaldajärsakul, täpselt seal, kus Jeffersoni lähedusest reisi alustav või jätkav puuvillavanker või -voor olnuks sunnitud ööseks peatuma, paiknes asundus — midagi trahteritaolist ja sepikoda ja mõned räämas hütid. Õieti mitte asundus, vaid urgas, mille elanikud lüürasid päeviti nähtamatult jõeoru padrikuis ja võsastikes, ilmudes ainult öösel ja ka siis ainult niikauaks, et astuda trahterikööki, kus päevase puuvillavankri juht istus paha aimamata kolde ees, mispeale juht, vanker, muulad ja puuvill kõik kadusid: laip tõenäoliselt jõkke ja vanker tuleroaks ja muulad paar päeva või nädalad hiljem mõnel Memphise karjaturul ja tuvastatamatu puuvill oli juba teel Liverpooli veskisse. (lk 1698-1699)
Samal ajal elas kuueteistkümne miili kaugusel Jeffersonis üks proto-Snopes, tegelikult üks pikki mehi, päris hiiglane: ilmikust baptistijutlustaja, kelle innukas raev ei lähtunud uinumatust paradiisiulmast ega olnud isegi suure O-ga algavast universaalsest Ordnungist, vaid lihtsalt turvavajadusest. Kõik hoiatasid teda, et ta sinna ei läheks, sest et ta mitte üksnes ei saavutaks midagi, vaid üsna tõenäoliselt kaotaks seda üritades elugi. Kuid ta läks, üksipäini, ega kõnelnud ei evangeeliumist ega Jumalast ega isegi voorusest, vaid valis lihtsalt kõige suurema ja julgema ja vähemalt pealtnäha kõige roimarlikuma sealseist asukaist ning ütles talle: "Ma võitlen sinuga. Kui sina võidad, võid võtta mu raha. Kui mina võidan, ristin ma sinu oma kirikusse;" ja tagus ja materdas ja muljus teise jumalakartusesse ja kodanikuvoorustesse, seejärel esitas väljakutse suuruselt ja roimarluselt järgmisele ja nii edasi; ja järgneval pühapäeval ristis jões kogu asunduse, nii et puuvillavankrid võisid nüüd käsirammuparvel koolme ületada ning jätkata teed rahulikult ja segamatult Memphiseni, kuni tulid raudteed ja võtsid neilt laadungi üle. (lk 1699)
See oli seitsmekümnendatel. Neeger oli nüüd vaba talumees ja poliitiline jõud; üks, kes ei osanud oma nimegi kirjutada, teenis Jeffersonis föderaalmarssalina. Pärastpoole sai temast linna ainus ametlik salaviinamüüja (Mississippi oli Maine'i kõrval esimesi, kes proovis keeluseaduse õilsat eksperimenti), uuendades — kuigi polnud seda õieti kunagi tühistanud — truudust endise peremehe vastu ja saades oma kutsenime Mulberry doktor Habershami apteegi taga kasvavalt iidvanalt mooruspuult, mille juurte vahele tunnelkoridoridesse ta peitis oma pudeldatud müügiobjekte. (lk 1699-1700)
Varsti rühkis neeger tolles majanduslikus võitluses Snopesidest koguni ette, mis saatis Snopesid karjadena Ku Klux Klani — mitte endisse, esialgsesse Klani, mis oli sündinud Kodusõja kaootilisest ja meeleheitlikust lõpust ja nonde meeleheitlike aegadega mõõtes oli oma meeleheitlikus sihis vähemalt aus ja tõsine, vaid tollesse kahekümnendate aastate hilisemasse ja alatusse Klani, mida endisega ühendas vaid nimi. (lk 1700)
Nii et nüüd olid siin maal raudteed; noorpaarid, kes tavakohasteks mesinädalateks New Orleansis olid sõitnud maitsi vankriga Jõe äärde maabumiskohtadesse ja sealt edasi aurulaevadega, võisid nüüd astuda rongile peaaegu kõikjal. Ja varsti ilmusid ka pulmanvagunid kaugest Chicagost ja teistest Põhja linnadest, kus oli raha, kapitali, nii et rikkad põhjalased võisid mugavalt tulla ja tõepoolest maa avada: rajades jänki dollarite abil lõunapoolseil männikualadel hiiglaslikke saeveskeid ja lauavabrikuid, alevid, mis olid viiskümmend aastat muutusteta külakesed, kerkimas ja paisumas üleöö linnadeks kesk kännuarmilist ahermaad, mis jäigi ahermaaks, kuni lihtne majanduslik hädavajadus õpetas inimesi kasvatama männipuid, nii nagu nad muudes piirkondades olid õppinud kasvatama maisi ja puuvilla. (lk 1700-1701)
Ja nüüd olid põhjalaste saeveskid ka Deltas: kahekümnendate aastate keskpaik oli käes ja Delta tootis hoogsalt nii puuvilla kui puitu. Kuid peamiselt tootis ta lihtsalt raha: inkremendiks troglodüüt isaks troglodüüdikaksikuile: maksujõulisusele ja pankrotile, mis kolmekesi pumpasid maale nii kähku raha, et oli lausa probleemiks, kuidas sellest lämbumishirmust vabaneda. Kuni peaaegu enesekaitseks — mitte üksnes, et raha kulutada, vaid et lihtsast kulutamisest tuleneva juurdekasvuga õnne mängida — seitse või kaheksa suuremat Delta linna moodustasid pesapalliliiga, jahtides varsti söötjaid ja jooksjaid sama kaugel — ja edukalt — nagu kaks põhilist liigatki; poisi, nüüd juba noormehe samaaegne tutvus nii selle liiga kui ka ühe suure Põhja metsatöötlusfirmaga polnud juhuslik, vaid tulenes teisest. (lk 1701)
Siis äkitselt oli seal ka mr. Sells Wales ja pesapalliliiga koos temaga. Noormees ei saanudki teada, mis sidet (ja kas üldse) mr. Walesil pankrotiga oli, ega vaevunud huvi tundma, saati siis hoolima ja pärima, mitte üksnes seetõttu, et kultiveeris oma noblesse oblige'i, mis olnuks piisav põhjus, vaid seetõttu, et mr. Wales oli Deltas juba legend. Mitte aakrites, vaid miilides mõõdetava istanduse valdaja, ning kuuldavasti tolle pesapalliliiga ühe võistkonna või igatahes selle mängijate enamiku ainuomanik, kellele kindlasti kuulusid ässad — püüdja ja "põletaja" ja 0,340 rekordiga väljakumeest, väidetavasti üle võetud Chicago "Kutsikatelt" —, kandis ta tavaliselt kogu nädala kahe- või kolmepäevast habet ja mudaseid säärsaapaid ja lohmakat jahiülikonda; legendi järgi sisenenud ta selles rõivastuses kord hilisõhtul ühte nooblisse St. Louisi hotelli ja nõudnud tuba; smokingis administraator vaadanud korrata habet ja mudaseid saapaid, tõenäoliselt küll eeskätt nägu, ja öelnud, et kõik on kinni, mispeale mr. Wales küsinud, palju nad hotelli eest tahavad, ja saanud kümnetes tuhandetes üleoleva vastuse, mispeale — nii rääkis legend — võtnud ta oma jahipükste taskust tuhandedollariliste pataka, millest oleks jätkunud kahe hotelli ostmiseks, ja andnud administraatorile kasu kõik toad kümne minutiga vabaks teha. (lk 1702)
Puuvillaseeme ja saeveskid raadasid ülejäänud Deltat, surudes laanejäänused aina lõunasse Suure Jõe ja küngaste vahelisse V-sse. Kui noormees, tollal kuueteist- või seitsmeteistaastane nooruk, esmakordselt kaasa võeti jahiklubisse, mille peremeheks ta oma hierarhilises järjekorras pidi saama, võis jahimaadele, hirve ja karu ja metskalkuni asualadele jõuda muulavankris üheainsa päeva või ööga. Nüüd kasutati autosid: sada, siis kakssada Mississippi miili lõuna poole, ikka enam lõuna poole, sedamööda kui laas Yazoo jõe ja hiiglase, Vanamehe liitumiskoha suunas taganes. Vanamees: kõik tema lisajõekesed nagu ta isegi tammitatud, aga kui oli tuju ja tahtmist, siis ei teinud ta tammidest väljagi, kogudes umbes korra iga inimpõlve jooksul kõikjalt Montanast Pennsylvaniani tuleva vee ja veeretades seda alla mööda oma ohvrite väetist ja alusetust lootusest sündinud kunstlikku sängi, kuhjates vett kiirustamata, üksnes vääramatult, andes küllaga aega oma harja mõõtmiseks ja ette telegrafeerimiseks, hoiatades peaaegu päevatäpsusega, millal ta majja siseneb ja klaveri ning pildid seintelt minema uhub ja maja endagi kaasa viib, kui see just kõvasti maa küljes kinni pole.

Vääramatu ja rututu, möödudes ükshaaval lisajõgedest ja neisse vett tulvates, kuni nad mitmeid päevi jooksid tagurpidi, ülesvoolu: Wylie koolmeni Jeffersoni kohal välja. Lisajõed olid samuti tammitatud, kuid siinkandis oli individualistide maa, kus elasid nüüd talunikuks hakanud pikkade meeste järglased ja jäänukid, ja Snopeside järglased, kes olid enam kui individualistid — kes olid Snopesid, nii et sellal kui tuhandeaakriliste istanduste omanikud Suure Jõe ääres liitusid nagu üks mees, et liivakottide ja masinate ja oma neegreist rentnike ja sulaste abiga peatada lekkeid ja pragusid, patrullis siin saja- või kahesaja-aakrilise farmi omanik tammilõiku, liivakott ühes ja püss teises käes, et tema naaber ülaltvoolu ei laseks seda dünamiidiga õhku, päästmaks enda jagu. (lk 1703-1704)

Kuhjates vett, sellal kui neeger ja valge töötasid vahetustena kõrvuti mudas ja vihmas, autotulede ja bensiinipõletite valgel, turgutuseks viskiaamid ja küüritud ning kõrvetatud õlivaatides keevad viiekümnegallonilised kohviannused; limpsates katseliselt, peaaegu süütult, üksnes vääramatult (kus temal kiiret) grotesksete liivakottide alt ja vahelt ja lõpuks ka pealt, just nagu olnuks kogu tema eesmärk lihtsalt anda inimesele veel üks võimalus tõestada (mitte temale, vaid endale), kui palju inimkeha suudab kanda, taluda, vastu pidada; siis, lasknud inimesel seda tõestada, tehes seda, mis ta paari viimase nädala jooksul võinuks teha igal ajal, kui vaid oleks suvatsenud: eemaldades rututa ja ka erilise kurjuseta või raevuta miili või kaks tammist ja kohvivaadid ja viskiaamid ja bensiinitõrvikud üheainsa hoogsa varinguga, veel veidi aega paralleelsete puuvillavagude vahel tuhmilt läikides, kuni põllud koos teede ja tanumate ja viimaks linnade endaga kadusid.

Kadusid, haihtusid üheainsa hiiglasliku kollase liikumatu pinna alla, millest ulatusid välja üksnes puude ja telefonipostide tipud ja maharaiutud peadena mõjuvad inimelamute harjad, nagu mingi salapärase ja mõistetamatu kavatsusega räpasele peeglile paigutatud mõistatuslikud esemed; ja ürgasukate maundid, mokassiinmadudest kihvad, kus kannatlikult, vastastikuses vaherahus ootasid karud ja hobused ja hirved ja muulad ja metskalkunid ja lehmad ja kodulinnud; ja tammid ise, kus matriarhaalses segadikus jätkuvalt sündis noori ja suri vanu, mitte pingutusest, vaid aeg ja kõdu lihtsalt tegid oma tavalist tööd, just nagu oleksid inimene ja tema saatus lõpuks tugevamad jõestki, mis talt kõik oli võtnud, heitlikele muutustele allumatud, võitmatud.

Siis, olles tõestanud ka seda, tõmbus ta — Vanamees — tagasi, kuid ei taganenud: alanes, lahkus maalt, ikka aeglaselt ja vääramatult, tühjendades lisajõed ja -harud jälle asjatut lootust toitvasse vanasse sängi, kuid nii aeglaselt ja vähehaaval, et mitte vesi ei tundunud alanevat, vaid maa ise näis vargsi tõusvat, kerkivat ühtse pinnana taas valguse ja õhu kätte: ükssama pidev kollakaspruun triip ikka selsamal kõrgusel — telefonipostidel ja raatsikuuride ja majade ja poodide seinte peal, justnagu oleks selle kõrgus teodoliidiga määratud ja triip ise üheainsa hiiglasliku katkematu pintslitõmbega veetud, maa nüüd ühe uhtetolli võrra kõrgem, rammus muld ühe tolli võrra paksem, kuuma ägeda mailõõsa all pikkades pragudes kuivamas; kuid mitte kauaks, sest peaaegu kohe tuli ader, künd ja istutamine, juba kaks kuud hilinenud, ent see ei lugenud: augustiks oli puuvill taas kord mehekõrgune ning noppimiseks veel valgem ja tihedam, otsekui ütleks Vanamees: "Ma teen, mis ma tahan, siis kui ma tahan. Kuid ma maksan kõige eest." (lk 1704-1705)

Mees mäletas oma noorusest ka seda, kuidas ta ühel suvel ühe väikese purjekaga aina ümber läks, sest Mississippi põhjaosas sündinud ja sisemaal põlvkondi kasvanud, ei aimanud ta pagisid enne ära, kui need olid juba kohal. Järgmisel suvel, avastanud, et see veerohkus talle meeldib, pöördus ta tagasi, sedapuhku traalerimehena, ja ta mäletab eestekil hõõguvate süte kohal podisevat neljagallonilist raudpada, milles peotäite soola ja pipra hulgas keesid peata krevetid; seda pada ei tühjendatud ega pestud kordagi ja selle sisu uuenes pidevalt, nii et krevette söödi päev õtsa möödaminnes nagu maapähkleid; ta mäletab varajast aoaega, mille äge subtroopiline kollakaspunane päev peaaegu kuuldava plahvatusena kohe hävitab, kuid kus veel veidi aega on pime, mustjas laev triivimas krevetipaikadesse, ahtri taga hääletu fosforne keeris nagu uppuvate jaanimardikate sülem, nooruk lamamas näoli piigil, pilk ainiti tumedal veel, kus häiritud krevetid sööstsid eemale sätendavate ja tuhmuvate lehvikutena nagu tillukesed raketid. (lk 1707-1708)
Õppides tundma ka barjäärisaarestikku; seilates ühena viiest amatöörist koosnevas meeskonnas, õppis ta hoidma suurt luupi kiilu peäl püsti ja liikvel, nagu sedagi, kuidas manööverdada seda ühest kohast teise ja tagasi, nii et nüüd juba professionaal ja New Orleansi asukas, teenis ta elatist ühele salaviinavedajale (olid kahekümnendad aastad) kuuluva mootorpaadi kaptenina, meeskonnaks mustanahaline kokk-tekimadrus-lastija ning salaviinakaupmehe noorem vend: kahekümneühene või -kahene sale itaallane, kellel oli kollased kassisilmad ja siidsärk, kergelt punnis kaenlaalusest väikesekaliibrilisest püstolist, mis võinuks kaasa tuua kõigi nende surma, kui kaptenil või kokal olnuks vähimatki kavatsust vahelejäämisel vastupanu osutada, ja mille kapten või kokk esimesel võimalusel kabuurist eemaldasid ning ära peitsid (õieti ei peitnudki, vaid lihtsalt poetasid mootori all loksuvasse õlisesse pilssi, kus see oli turvalises kohas, sest ehkki Pete selle asupaiga varsti avastas, keeldus ta kätt pistmast õlisesse vette, lihtsalt mossitades kokpiti ääres selili tekil); nad sõitsid paadiga üle Pontchartraini järve ja läbi kitsuste Mehhiko lahte Rigoleti saarte tagusesse väina, varitsedes seejärel kustutatud tuledega, kuni rannavalvekaater (see sõitis peaaegu graafiku täpsusega; nendelgi oli oma töö, ehkki võrdlemisi lootusetu) oli kihutanud kiirelt ja suureliselt ida poole, minnes, nagu neile meeldis mõelda, Mobile'i tantsupeole; siis kompassi abil saarele (see oli pelk liivaseljandik, kus kasvasid mõned kidurad räsitud männid, teispool möllava ja möirgava avalahe tuultest alatasa nahutatud), kuhu Kariibi saarelt käiv kuunar mattis vaadid rohelise alkoholiga, mille salaäritseja ema New Orleansis muundas ja pudeldas ja sildistas šoti või burbooni viskiks või džinniks. Saarel olid mõned metsikud veised, kelle eest nad pidid hoiduma, neeger kaevamas ja püstoli pärast mossis Pete endiselt keeldumas igasugusest abist ja kapten ootamas rünnakut (nad ei võinud riskida tulega), mis juhtus igal kolmandal või neljandal reisil — kiitsakad metsikud poolnähtavad kogud tungimas äkitselt ja hoiatuseta peale, nii et nad pöördusid ja jooksid läbi painajaliku liiva ning vupsasid jullasse, siis piki kallast aerutades, loomad kannul, kuni nad olid piisavalt kaugele meelitatud, nii et neeger võis minna ja ülejäänud vaadid rannast ära tuua. Siis jälle vaikne varitsus, kuni kaater, tantsupidu ilmselt läbi, sama suurelise ja kõrgi kiirusega tagasi läände kihutas. (lk 1708-1709)
Seejärel algas noormehele tuttav Mississippi: hõrenevais asulates temale tuttavad inimesed, sest nendesarnaseid oli tema kodukohaski: pikkade meeste järeltulijad või vähemalt vaimsed pärijad, kes ei töötanud tehases ega harinud põldu ega isegi juurviljaaeda, sest ei elatunud maast, vaid selle asukatest: kalapüügijuhid ja üksikud elukutselised kalamehed, ondatra- ja alligaatoripüüdjad ja hirvede salaküttijad — nüüd oli maa tõusmas poolveest kindlaks, vaipjalt pikaokkaliste mändidega kaetud pinnaks, mida Põhja kapital konverteeris Ohio ja Indiana ja Illinoisi pankades dollariteks. Kuigi mitte tervenisti. Osa sellest muutis külad ja alevid linnadeks ja isegi rajas peaaegu üleöö uusi — linnu, millel olid Mississippi nimed, ent Ohio ja Indiana ja Illinoisi nägu, sest nad olid Mississippi linnakestest suuremad, täna kerkides neid loonud kõrgete mändide keskel, homme aga (nii kähku, nii kärmelt, nii ruttu) mälestusmärkidena rõugearmiliste kännustike vahel, sest maa oli andnud oma ainsama saagi: pinnas oli liiga sõre ja õhuke, et võistelda tõsiselt puuvillakasvatuses — kuni inimesed avastasid, et see kasvatab taimi, mida muud pinnased ei toida: tomateid ja maasikaid ja peent suhkruroogu: mitte põhjaja läänepoolsete maakondade sorgot, mida tõelise roopiirkonna inimesed kutsusid seatoiduks, vaid ehtsat magusat roogu, millest tehti siirupit. (lk 1709)
Ja nüüd on noormees, praeguseks keskealine või vähemalt keskikka jõudmas, samuti tagasi kodus, kus need, kes kujundasid ümber tema noorpõlve sood ja laaned, on nüüd andnud maale enesele teise näo: see, mida tema mäletas tiheda jõeorurägastikuna ja rammusa põllumaana, on nüüd kahekümne viie mii1li pikkune kunstlik järv: üleujutusi tõkestav moodustis tohutust muldtammist allpool asuvate puuvillapõldude kaitseks, kuhu igal aastal lisandub paar päramootoriga paati ja lõpuks ka üks purjekas. (lk 1711-1712)
Teel kodunt linna möödus keskikka jõudev mees (nüüd elukutseline kirjanik, kes oli tahtnud jääda hulkuriks ja omandita vagabundiks nagu noores eas, kuid aeg ja edu ja arterite kalestumine olid tast võitu saanud) tihti ühe arstist sõbra tagaõuest, kelle poeg oli Harvardi üliõpilane. Ühel päeval pidas üliõpilane ta kinni näitas talle kahekümnejalase luubi lõpetamata keret, öeldes: "Kui ma ta valmis saan, härra Bill, siis tahan ma, et te õpetaksite mind purjetama." Ja iga kord, kui ta seejärel möödus, kordas üliõplane: "Mäletate, härra Bill, ma tahan, et te õpetaksite mu purjetama, kui ma ta ükskord vette saan," mispeale keskealine vastas alati: "Hüva, Arthur. Lihtsalt anna mulle teada."

Siis ühel päeval, kui ta väljus postkontorist, hõikas keegi teda taksost, milleks Mississippi väikelinnades võib olla iga kindlama ametita sõiduhimulise noormehe auto, kes end taksojuhiks kuulutanud, nagu Napoleon kuulutas end keisriks; peale juhi oli autos too üliõpilane ja üks noormees, kelle pangapresidendist isa oli seoses pankrotiga haihtunud hiljuti kuhugi läände, ja veel neljas noormees, üldtuntud tüübi esindaja: linnatola, veiderdaja, kelle huumor pole õel, vaid sageli vaimukas ja alati naljakas. "Ta on vees, härra Bill," ütles üliõpilane. "Olete minekuvalmis?" Seda ta oli, nagu ka luup; üliõpilane oli ema õmblusmasinaga purjed kokku traageldanud; nad manööverdasid paadi järvele, kus see võttis hoogsa kursi, kui keskealisele tundus äkitselt, et osa temast ei ole enam luubis, vaid umbes kümme jalga eemal ja jälgib seda vaatepilti: Harvardi üliõpilane, taksojuht, redus pankuri poeg ja külanarr ja keskealine romaanikirjanik purjetamas omatehtud paadiga Põhja-Mississippi küngasmaa kunstlikul järvel, ja ta mõtles, et sellist asja ei juhtu rohkem kui korra elus. (lk 1712)

Kuid kõige enam vihkas ta sallimatust ja ülekohut: neegrite lintšimist — mitte sooritatud kuriteo eest, vaid nahavärvi pärast (lintšimist jäi aina vähemaks ja varsti kaovad nad hoopis, ent kuri oli tehtud ja hüvitamatu, sest seda poleks tohtinud kunagi olla); ebavõrdsust: nende koolide viletsust, kui koole üldse oli, hütte, kus nad virelesid, kui ei tahtnud elada lageda taeva all: kes nad võisid kummardada valgete jumalat, aga mitte valgete kirikus; tasuda makse valgete kohtumajas, aga mitte seal hääletada; töötada valgete kella järgi, kuid sunnitud leppima valge palgaarvestusega (kapten Joe Thorns, üks Delta istanduseomanikke, kuigi mitte suuremate hulgast, kes pärast halba saagiaastat võttis pangast tuhat hõbedollarit ja kutsus oma viis rentnikku ükshaaval söögituppa, kus kakssada dollarit oli hooletult lauale lambi alla puistatud, öeldes: "Noh, Jim, see on meie tänavune teenistus." Mispeale neeger kostis: "Suur Jumal, kapten Joe, kas see kõik on minu?" Ja kapten Thorns: "Ei, ei, ainult pool sellest on sinu. Teine pool kuulub mulle, pea meeles."); valevagatsemist, mis saatis Washingtoni selliseid senaatoreid ja kongresmene, nagu mõned neist olid, ja mis võis püstitada Jeffersoni-suuruses linnakeses viie eri usulahu kirikuid, kuid ei eraldanud ruutjalgagi maad laste mänguplatsiks, kus ka vanainimesed võiksid istuda ja neid jälgida. (lk 1713-1714)
Caroline'i onnis oli nüüd elekter, aga ta ei kasutanud seda, jäädes truuks vanale tuttavale petroolilambile. Nagu ta ei kasutanud ka prille, kandes neid ainult ehtena laubal, lumivalgel rätil, mis kattis tema nüüdseks juusteta pead. Ta ei vajanud neid: nii talvel kui ka suvel koldes hõõguva tule ääres, mille tuhas küpsesid maguskartulid, viieaastane valge laps miniatuurses kiiktoolis koldest ühel pool ja peaaegu sama pisike neegrieit oma toolil teisel pool, eredate riidetükkidega korv kahe vahel, mõlemad seal tuhmis valguses, milles keskealine ei suutnud ilma prillideta oma nimegi lugeda, tähti ja ruute ja rombe uueks mustriks sulandamas, et voltida see tekk siis kirstu kadakalaastude sekka. (lk 1715-1716)
Siis oli neljas juuli, köök pärast hommikusööki suletud, et kokk ja majahoidja võiksid osa võtta suurest piknikust: kuumal keskhommikul korjasid elatanud neegritar ja valge laps aiast rohelisi tomateid ja sõid neid soolaga ja pärastlõunal pistsid mooruspuu all tagaõues kahekesi kinni peaaegu kogu viieteistnaelase külmas hoitud arbuusi, ja sellel õhtul sai Caroline esimese rabanduse. Arsti arvates pidanuks see jääma ka viimaseks. Ent päevavalgeks oli ta toibunud ja hommikul hakkasid saabuma tema niuetest pärit põlvkonnad, tema enda seitsmekümne ja kaheksakümneaastastest lastest kuni nende lapselapse- ja lapselapselapselasteni — näod, mida keskealine polnud kunagi näinud, kuni onn neid enam ei mahutanud: naised ja tüdrukud magasid sees põrandal ja mehed ja poisid magasid väljas maapinnal, Caroline ise oli nüüd teadvusel ja varsti juba voodis istukil: — ta polnud unustanud midagi: matriarhaalne ja majesteetlik, enamgi: talle ei saanud vastu vaielda: kell kümme ja koguni üksteist õhtul ning keskealine ise nüüd lahtirõivastunult voodis lugemas, kui ta eksimatult kuulis sukkades või paljaid jalgu tagatrepist üles tulevat; siis vaatas võõras tume nägu — mitte kunagi sama mis üleeile või kaks või kolm õhtut tagasi — uksest sisse ja tasane, viisakas, aga orjalikkuseta hääl ütles: "Ta tahab jäätist." Ja mees tõusis ja riietus ja sõitis autoga linna; ta sõitis linna isegi läbi, ehkki teadis, et kõik seal on ammu suletud ja ta peab tegema sama mis üleeile: sõitma kolmkümmend miili peateeni ja siis seal ühes või teises suunas, kuni leiab mõne avatud baari või hot-dog'i kioski, kust saab osta kvardi jäätist. (lk 1716)
Kuid too rabandus polnud veel saatuslik; varsti kõndis Caroline — ehkki majahoidja oli saanud kasu anda talle igal ajal auto — jälle läbi kogu maa linna, et istuda koos keskikka jõudnud emaga, nagu keskealisele meeldis mõelda, tema isa ja tema enda ja kolme noorema venna aegadest, mil nemad, kaks naist, kes kokku ei kaalunud kahtesada naelagi, pidid viie lärmitseva mehega toime tulema: kuid tõenäoliselt nad ei rääkinud, sest erinevalt meestest on naised õppinud elama ilma sellise keeruka sentimentaalsuseta. (lk 1716-1717)
Ta armastas seda kõike, isegi kui pidi osati vihkama, sest nüüd ta teab, et ei armastata mitte millegi pärast, vaid millegi kiuste; mitte vooruste pärast, vaid puudustele vaatamata. (lk 1717)

Tema kohta

Käesolev tõlge ilmub enam-vähem William Faulkneri 101. sünniaastapäevaks (25. september). Nõnda kaugele on siis juba nihkunud tema sünd ja surmastki lahutab meid nüüdseks 36 aastat. Peaks nagu olema tekkinud seesugune distants, mis ühelt poolt vahetu aktuaalsuse kaotab, järgnevaid põlvi tema loomingust võõrutab, teiselt poolt selle loomingu hinnanguliselt "paika paneb". Tollest viimasest ei tarvitse küll eriti hoolida: sportlikuks kohtadejagamiseks pole kunstides täpseid mõõdupuid, ja võidupärgade loorbereist immutatakse tegelikult mumifitseerivat leotist. (lk 1717)
Uskugem, et sellel ja teistel Faulkneri uudsustel on olnud oma osa eesti proosa teisenemisel. Raske on küll osutada otseseid mõjusid: faulknerlikuks on kriitika mõnd oma autorit nimetanud vahel siis, kui too on kasutanud kas keerulisemat süntaksit või romaanist romaani korduvaid tegelasi ja miljööd; kuid kummalegi ei ole Faulkneril ainupatenti. Erinevalt Hemingwayst, kelle stiilimõju on 1960. aastate noores eesti proosas vahel selgesti eristatav, näib Faulkneri toime olnuvat varjatum. Ent nõnda paistab olevat kõikjal maailmas: Hemingway stiil näib olemuslikult kergemini jäljendatav või vähemalt kergemini äratuntav. (lk 1718)
- Jaak Rähesoo, kommentaar: William Faulkner, "Mississippi", tlk Lauri Pilter, Akadeemia 8/1998, lk 1717-1719