See on professionaali töölaud. On selge, et see kuulub isikule, kelle jaoks töö on kogu tema elu. Leidub küll... inimlikke nüansse, kuid need on niisugused inimlikud nüansid, mida lubab kasutada kohusetunde ja rutiini kõleda maailma karm kord.
Suurem jagu neist nüanssidest peitub ainsas tõelises värvikillus sellel must-hallil pildil. Selleks on kohvikruus. Kusagil tahtis keegi teha sellest lustaka kruusi. Sellel on üsna äratundmatu pilt mängukarust ja kiri "Maailma parimale vanaisale", ning sõna "vanaisa" pisut teistsugused tähed ütlevad selgelt, et see kruus on pärit säärasest müügiputkast, kus selliseid kruuse on sadu ja kõik nad kinnitavad, et nad on mõeldud maailma parimale vanaisale/isale/emale/vanaemale/onule/tädile/tühikule. Sellist tobedat nipsasja peab kalliks ainult isik, kelle elus muud on väga vähe. (lk 5-6)
