Pronks
Pronks (itaalia keeles bronzo) on kitsamas mõttes vase ja tina sulam, laiemas tähenduses vase sulamid teiste metallidega peale tsingi, mille sulamit vasega nimetatakse messingiks.
Proosa
[muuda]- D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 439
- Korraga kostsid eemalt pasunahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni kollases riides. Ka barett oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.
- Õukonnasidrunitel olid kellukesed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti ja rahvas jooksis seepeale kokku: inimesed arvasid, et on saabunud rändorkester.
- Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 6
- Ja huvitav, kes maksis kinni selle vägeva kivist juugendskulptuuri, lendava mehe, mis seal vaese Oscar Wilde’i hauda rõhub? Vaevalt küll, et tema halb ja truudusetu Bosie. Keda ta armastas. Ja kas pole nii, et kui oled kedagi elus armastanud, siis oledki juba oma tasu saanud ja pole enam üldse vaja, et armastatu su pronksi valaks või koormaks su jäänuste matmispaika mingite kivirahnudega. Pronksi valavad austajad. Kellest sa ei hoolinud. Need valavad. Või toovad rahnu. Et sa ometi aru saaksid!
- Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 19
Luule
[muuda]Pronks liitub pronksiga ja saab inimeseks
ja inimene käib, raud südames.
Aga on siis pronksil seda kohutavat kõuejumala
helki otsa ees?
Ma heidan oma südame tee peale, las raisakullid
kisuvad ta tükkideks,
täiskuu sünnitab mulle uue.
- Edith Södergran, "Vangipõli" (1919), tlk Debora Vaarandi, rmt: "tuleviku vari" (1986), lk 109
Kui paras-kõrge on su lend,
saad leiba alati.
Nii mõni keskelt-läbi-vend
ju pronksi valati.
- August Sang, "Kuldne kesktee" [1934] kogus "Sada laulu" (1965) lk 43
Sa varvastes tuikab elu, kuigi sa oled graniit.
Su sõnad on külmad kui gletšer, kuigi sus praksub tuliriit.
Sa suled silmad, et selgemini näha, ja su peopesade pronks-
peegleist purskuvad purunevad elamusjoad.
- Artur Alliksaar, "Hetkede surematus", rmt: "Olematus võiks ka olemata olla", 1968, lk 20
tahan tajuda kellade kooris
surma ja sündi
ja ehitud mõrsjasängi
kuulata nende kajas
kõikide keelte onomatopoeesiat
tunda kuidas hingepajas
sulava metallisulamina
saavad vask ja pronks ja tina
tin-tin-tintinnabuliks
- Veronika Kivisilla, "***Kirikukellad pole loodud selleks", rmt: "Veronica officinalis", Verb, 2012, lk 25
