Ma kükitasin nurgas idaneva linnasehunniku ette. Need öeldi olevat vanaema matuselinnased ja seetõttu olid nagu erilised. Mulle tundus ka, et need on hulga magusamad kui varem idandatud linnased. Miks ometi linnased on magusad, aga odrad, millest meid tehakse, ei ole? hakkasin jällegi mõistatama. Onu ütles küll, et ise lähevad. Aga kuidas? miks? ja mispärast? — selle peale ei andnud keegi vastust.
Kükitasin selle üle juureldes ja imestades linnasehunniku ees, näksides üksikuid ivi. Paljuks mu suu sellest magusaks saigi, pigemini ehk läägeks. Aga paljuks mu suu üldse magusat maitsnud oligi. Sõja tõttu oli Rummusaarelt suhkur juba nii ammu otsa lõppenud, et mina selle olemasolu vaevalt mäletasingi. Ainult sinist suhkrupeapaberit hoidis onunaine kirstus, et oleks rohuks peale panna, kui kellelgi juhtub roos kuhugi lööma. (lk 8-9)
