Lepik

Proosa

• Päike hakkas mulle armsamalt paistma, tuul ei vingunud mitte aina valust, vaid ta kuuldi kaasikule nagu julgustades jutustavat, et see vangipõli mitte igavesti ei kesta, et elu kord jälle ärkab ja et puud kõik pungel puhkema ning lilled õilmil õitsema ajab – ja teeb, et iga linnuke lepikus rõõmust päevad otsa lukutada võib, ja iga veeojake suurest [[rõõm99ust hüppama peab. Ning õigus oli tuulel: Kevadised kohavad vetevolinad ja murduvate jääpankade mürinad, esimesed rohul haljendavad aasad ja imeliselt ehitud õilmenupud, lepik-lindude lahked lood ja käo kurblik kukkumine – kõik kuulutas õnnest, mida loodus uuel aastal igavusest lootuseta unest päästes tundis.
  • Jaan Tõnisson, esimene juhtkiri Postimehe peatoimetajana 1893

• Samal ajal, kui põllud ärkavad, nõretavad lepad põllu ääres koplis urbade rohkusest. Sellest ennustas vana põllumees head viljasaaki. Kui tuul liigutab leppade rippuvaid täidlasi isasurbi, rappub pilvena alla rohekaskollast õietolmu. Kevadine lepik on sellest tolmust pidulik ja ilus, nagu oleks ta mässitud kuldsesse uttu. (lk 17)
  • Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976

Luule

Näol naeruvalgus, näpus angervaks,
 noor suvehaldjas tuli tantsijaks
 me kisakilda.
 Kaja,
 lõõp suure suuga lõkerdaja,
 lõi lärmi lepikus.
 Nii järjest valjemaks
 läks meie killpall.

• Betti Alver, "Noorus" kogus "Tähetund", lk 121

Kuskil ent näsiniin õitseb
ning süttivad punased küünlad
lepikus, raismike veertel
ja tumeda kuusiku all.

• Viivi Luik, "Ristipäev" III. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 118