Kroonleht

Anna Munthe-Norstedt (1854-1936), "Vaikelu pojengiga"

Johanna Haverkamp Machwirth, "Vaikelu roosidega" (1926)

Antonio Sicurezza, "Vaikelu vee peal ulpivate roosikroonlehtedega" (1969)

Proosa

Pingne ängistav hääletus sirutas kõiksust haarava kollase lootusena aegamööda ning vagusi oma mõõtmatud õielehed üle merepinna.
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 344

Kui Stuart Elton kummardus ja pükstelt valge niidijupi maha nipsas, tundus see tühine tegu, millega kaasnes aistingute lihe ja valing, justkui õielehe langemisena roosi küljest, ning kui ta end sirgu ajas, et jätkata vestlust proua Suttoniga, tundis ta, et koosneb ise paljudest õielehtedest, mis katavad üksteist kindlalt ja tihedalt, kõik õhetavad, kõik läbi soojenenud, kõik sellest seletamatust kumast toonitud. Nii et kui ta kummardus, pudeneski talt õieleht. /---/

Jah, Stuart Eltonil oli olemas see, mis temal puudus, tundis proua Sutton, kui teine kummardus. Ja kui too end uuesti sirgu ajas, palus naine vabandust - ütles, et räägib liiga palju iseendast - ja lisas: "Mulle näib, et teie olete kaugelt kõige õnnelikum inimene, keda ma tean." See kõlas kummaliselt kokku Stuart Eltoni enda mõtetega, kujutlusega, kuidas elu pehmelt pudeneb ja siis end taas korrapäraselt paika seab, kujutlusega langevast õielehest ja terviklikust roosist. Aga kas see oli "õnn"? Ei. See suur sõna ei paistnud siia sobivat, ei paistnud viitavat roosikarva helvestena ereda valguse ümber keerdunud olemise tundele.

Virginia Woolf, "Õnn", tlk Mirjam Parve, proosakogu "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", LR 25-26 2017, lk 77

Kõik kokku kestis väga kaua ja mossèn Joan pidas ilusa kõne; ta kõneles Aadamast ja Evast, õunast ja maost, ja ütles, et naine on tehtud mehe küljeluust, ja et Aadam leidis naise enda kõrvalt magamast, ilma et Issand oleks teda üllatuseks ette valmistanud. Ta rääkis, milline näeb välja Paradiis: on ojakesed, aasad ja taevakarva lilled, ja et Eva noppis ärgates esimese asjana sinise lille ja puhus seda ja kroonlehed hõljusid tükk aega õhus ja Aadam tõreles temaga, sest ta oli teinud lillele haiget. Sest Aadam, kes on kõikide inimeste isa, tahtis ainult head. Ja kõik see lõppes tule-mõõgaga...
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, Loomingu Raamatukogu 21–23 2014, lk 25

Roosidelt nopitakse kroonlehed väga ettevaatlikult, püüdes mitte okkaga sõrme torgata, sest see on väga valus; pealegi võivad kroonlehed verega määritud saada, mis muudab roa maitset ja võib esile kutsuda keemilisi reaktsioone, liiati veel ohtlikke.
- Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994, lk 31

... minu arust Chagall on CHAGALL... lahti otsekui lille kroonleht, mis variseb, hõljub tähtede poole, nii nagu inimene kõige tõsisemas mõttes on: ajast ja kohast lahti.
- Rakel Liehu, "Helene", tlk Tiiu Kokla, 2013, lk 183

Luule

Kui Räitsakas -
kui langev Täht -
kui Roosi Õieleht
nad pudenesid - mida tuul
on puudutanud ehk -

Neid Rohuväljal ükski silm
ei enam seleta -
Vaid Jumal iga liblekest
ja nägu Mäletab -

Emily Dickinson, "Kui räitsakas", tlk Doris Kareva, rmt: "Kiri maailmale" (1988), lk 35

They dropped like Flakes —
They dropped like Stars —
Like Petals from a Rose —
When suddenly across the June
A wind with fingers — goes —

They perished in the Seamless Grass —
No eye could find the place —
But God can summon every face
Of his Repealless — List.

"They dropped like Flakes" inglise vikitekstides

Kohtuvad hämaras toas
selgus ja salapära.

Õieleht lehe haaval
armastus annab end ära.

Doris Kareva, "* Kohtuvad hämaras toas" kogus "Salateadvus" (1983), lk 36

"Näed sa?" sõnab Ürgema ja pistab
taevavõtme hingepuu ukseauku.
Hingepuu kasvatab endale tuhat ja üks
kroonlehte.
"Lootus? Lootos?" hakkab siristama
Ritsikliblikas.
"Ikka lootus," teatab Ürgema asjatundlikult.
Hingepuu jääb seisma lootuse tõlvikuna.

Lea Mändmets, "Ürgema võtab suure aidavõtme...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 16