Katk
- Albert Camus' romaani kohta vaata artiklit Katk (Camus)
Katkuks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergesti levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter (Yersinia pestis).
- Kuna bakterirakud on tublisti väiksemad kui keharakud, on igas püsisoojases loomas baktereid tublisti rohkem kui tema enda keha rakke. Selles valguses peaks olema üsna selge, kes on maa peal elu tegelik peremees. Pisilaste kommunaalvalitsust ei tohi välja vihastada - kui see peaks juhtuma, viskavad nad tülinorija lihtsalt ühiselamust välja. Laamendab teine natuke tänaval ja heidabki hinge. Ka eesti rahva saatust kõige enam mõjutanud elusorganism on tegelikult pisilane (katkupisik).
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad 2013, lk 114
Piibel
[muuda]- Ma saadan teie kallale tasumismõõga, mis tasub kätte lepingu rikkumise eest. Ja kui te siis kogunete oma linnadesse, läkitan mina teie keskele katku ja teid antakse vaenlase kätte.
- Kolmas Moosese raamat 26:25
- Ja Gaad tuli Taaveti juurde, kuulutas seda ning ütles temale: "Kas peaks su maale tulema seitsmeks aastaks nälg? Või kas tahaksid kolm kuud põgeneda oma vaenlaste eest, kes sind taga ajavad? Või peaks su maal olema kolm päeva katk? Mõtle nüüd järele ja vaata, mida ma vastan temale, kes mind läkitas!"
- 14 Ja Taavet ütles Gaadile: "Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!"
- 15 Siis saatis Issand Iisraelisse katku, alates hommikust kuni määratud ajani; ja rahvast suri Daanist kuni Beer-Sebani seitsekümmend tuhat meest.
- Teine Saamueli raamat 24:13-15
Sest tema kisub su välja
linnupüüdja paelust,
hukkava katku käest. /---/
Ei sa siis karda öö hirmu
ega noolt, mis päeval lendab,
ei katku, mis rändab pilkases pimedas,
ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
- Psalmid 91: 3 ja 5
- Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal, see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.
- Hesekieli raamat 7:15
Proosa
[muuda]- Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes [...] puhkes surmakülvav katk. [...] Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese tarkus ega ettevaatusabinõu, ei see, et selleks ette nähtud inimesed linna mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et tervise hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. [...] Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu tuli, mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad.
- Giovanni Boccaccio, Dekameron, 14. sajand
- Meie väikesel maakeral on arvamustest sündinud enam kurja kui katkust või maavärinatest.
- Voltaire, Kiri Élie Bertrandile (5. jaanuar 1759)
- Villu noogutas.
- "Jah, katk. Katk on jälle teel."
- Rehepapp otsis käega seinast tuge. See oli kõige kohutavam sõnum, kõige kohutavam sõna. Katk! Kus see kärnane elajas oma lõikust alustas, sinna jäid vaid hauad.
- "Ta tuli öösel meie külla,” ütles Villu, ootamata ära teise küsimusi. "Me ei jõudnud midagi teha. Ainult minul õnnestus teda ära petta, tõmbasin kiiruga endale püksid pähe ja kui katk tuli, uuris ta mind kaua ja ütles viimaks: "Kahe perssega inimest pole ma varem näinud, ei ma sihukest julge võtta!""
- Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 95
Draama
[muuda][Eusophylos]:
oi oi
oi
oidipus ma olen ma olen oidipus
ma olen oidipus ja teebas on katk
ja teebas on katk ja mina olen süüdlane /---/
sest teebas on katk katk taud
teebas on taud taud tõbi
teeba on tõbine tõbine vigane
teeba on vigane vigane vaadake
ennast teebas on katk ja mina
olen süüdlane heldeke heldeke
mina olen oidipus mina olen oidipus
pus pus
pus
- Paul-Eerik Rummo, "Süit ja finaal näidendist "Pseudopus"". Raamat: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 231-241
Luule
[muuda]Juba kaugelt kõrge puude rivi
viipab sõbralikult mulle vastu:
tule! Tule, pilguks puurist lastu!
Ongi aed ja mulk ja mulgust veerend kivi.
Ka see kivi, samblapadjast pehme,
kutsub lahkelt; istu, puhka puhu.
Vaarikas poeb varrelt ise suhu.
Heinputk poetab sülle valge ehme.
...
Istun. Vaatan, kukal pärna najal,
mille lehti läbib hooti kohin.
Kas ma saan ja võin, kas julgen, tohin
jääda siia aeda —
peole katku ajal?
- Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", 1942-1972, rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)
Nälja vahel katk
ja katku vahel nälg
ja vahetevahel nälga ettevalmistav nälg
- Märt Avandi, Ott Sepp ja Õ-fraktsioon "Olla eestlane on halb (Kannatame ära)"
