[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Helvi Hämäläinen

Allikas: Vikitsitaadid
Helvi Hämäläinen poseerimas skulptor Essi Renvallile. 1943

Helvi Hämäläinen (16. juuni 1907 Hamina, soome – 17. jaanuar 1998 Espoo, soome) oli soome luuletaja ja prosaist.

Luule

[muuda]

Nägin varssa päris puhassinist,
ta tuli maalt, kus elavad ainult lapsed,
ta kapjadesse oli jäänud helepunaseid õisi,
suur päikeseauk oli ta juustes.

  • Helvi Hämäläinen, "Une esemeid VI", tlk Eha Lättemäe, rmt: Eha Lättemäe, "Pääsuke Päevalind", 1971, lk 104

Proosa

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Helvi Hämäläinen, "Väejooksik", tlk Ants Paikre, 1990.

  • Turritavatest kullakarva pajudest levib külmkirkasse õhku meelõhna. Põllul püsib veel viimane suur lumelaik, ülejäänud osa on vee all, ja põllu taga kasvab pajuvõsa. Kollaste isaspuhmaste seast paistab üksik samblatorte meenutavate urbadega emaspõõsas. (lk 7, romaani algus)
  • Õuedest on kadunud talvine vaikus, õhk on saanud erilise kõlavuse, otsekui heledahäälne kell, mida on puhastatud ja mille hõbe heliseb kirkalt ja selgelt. Millest küll tuleb see kevadõhus lausutud sõnade harjumatu helin, tuule häälekam kohin, vankrikägina erakordne selgus, see õhu habras kaja? Vahest ehk sellest, et lund, mis pehme villana maad kattis, enam ei ole; aga vahest sellest, et hallid, kogu taevavõlvi varjanud pilved on kadunud, nii et laotus kummub kiirgavana ja põhjatuna. (lk 7-8)
  • Tyyne mees on metsavend, juba paar aastat redus olnud. "Omast lollusest," ütlevad mehed, "nagunii on tema aastakäik koju lastud, rindel ju pikka aega vaikne." (lk 8)
  • Väejooksiku naine ostab riiet. Nojah, eks temal lähe seda samavõrd vaja kui teistelgi, aga sellest hoolimata peksavad eided keelt, eriti veel, kui märkavad, et Tyyne näikse kleidiriiet ostvat.
"Kus seda enne nähtud on," sosistavad eided.
"Ostab kleidiriideid, omal mees metsas."
"On ta õige arust ära või?" (lk 9)
  • Õmbleja peab veel kaevule lippama, et tuua ämbritäis vett. Lepapõõsas hakkab vidistama mingi öölind ja ta seisatab viivukeseks, linnu laulu kuulates. Kahutanud maa krobiseb jalge all, päike on peitunud kuusiku tumeroheliste okste vahele ja loojunud, õhk on muutunud sinkjashalliks. Jälle tuleb hallaöö; punased päikeselaigud on kadunud, nagu oleks keegi nad vaarikate pähe ära korjanud, õhk muutub kiiresti jahedaks.
Ei ole veel vihmaussegi selles mullas, mis öö jooksul kõvaks kohmetab, vihmaussid on alles sügaval. (lk 10)
  • Kerge rahuloluga mõtleb ta, et teab saladust, millest pole aimu veel kellelgi teisel külas: metsavenna naine Tyyne ootab last. Muidugi saadakse sellest varem või hiljem teada. Millega see küll lõpeb? Kõik ju ometi aimavad, et naine mehe redupaika teab ja temaga salaja kohtamas käib. (lk 11)
  • Temale, laanekurmumehele, kes nüüd väejooksikuna ennast inimeste eest varjama peab, on metsanurga rahu, selle kaugus külast ja võõrastest alati meeltmööda olnud. Külas ei ole ta ennast õieti kunagi päriselt kodus tundnud, ei külas ega ka kusagil mujal, ainult oma metsakurmus. (lk 12)
  • Mees teenis sanitaarväeosas, tassis haavatuid ja surijaid. Ta tundis hirmu ka siis, kui teised ei tundnud, hakkas üle keha värisema ja kui ta seda varjata püüdis, kattusid tema laup ja käed külma higiga.
Juba nooruses vaevasid teda mingid seletamatud hirmuhood, isegi siin, vaikses kõrvenurgas. Kui talitan nüüd nii või jälle naa, teen ringi ümber tolle sipelgapesa, astun üle tolle puujuurika, siis ei jää ma metsas langeva puu alla. Miks valutab pea, miks taob süda nii meeletult ja tundub seejärel otsekui seisma jäävat, miks matab hingamist? Äkki on mul kasvaja või südameviga või tiisikus? Seda tuleb laanekülade elanike hulgas sageli ette; haiget vaevavad eriti kevaditi köhahood, ta muutub kahvatuks otsekui imeks keegi salaja tema verd, silmad lähevad suureks, ripsmed ja juuksed tihedaks nagu varjulises kohas kasvav rohi, ja siis tuleb surm.
Oma hirmuhoogudest oli ta pärast abiellumist naisele pihtinud ja Tyyne oli suutnud teda rahustada, võtnud vahel tema käegi pihku nagu väikesel lapsel, silitanud ja vaigistanud.
Neis külahäältest eemale jäävates metsataludes, kus laas ulatub õue alla, lokkavad hirm ja luulud. Näib, nagu muutuks inimese ihunahk siin sedavõrd tundlikuks, et väratab pelgimastki tuulevirest otsekui peegelsile veepind, kui pilv varjab päikese. Tundub, et inimeste pilguski on siin metsade rüpes midagi tardunut ja sünget nagu metsajärve veel, kus peegeldub mustav kuusik. (lk 15-16)
  • Hirm on nagu mingi aine, mis ühtäkki voolab südamesse otsekui vesi astjasse. Kui huuled hirmu pärast sinakaks tõmbuvad ja nägu kahvatab, on raske mõistlikuks jääda. (lk 16-17)
  • Nad jõuavad umbekasvanud kõrvemaajärve äärde, mille soisel kaldal vedeleb paar vana ruupa. Kunagi oli see järv kalarohke, nüüd on siit arutu püügi tõttu kalad lõppemas. Erkki on siiski mõned põhjaõnged ööseks sisse lasknud ja sõuab neid poolpehkinud ruubas üle vaatama. Naine jääb teda kaldale ootama. Tihedad ja kõrged on siin kasvavad joovikapuhmad, küündides oma karmide konksus vartega kohati põlvini. Kui mõnikord sügishommikul neile uttu mähkunud kallastele juhtusid, võisid noppida sinkjashalle marju. Räägitakse, et need teevad purju nagu vein, kuid kellegagi polnud seda seni veel juhtunud. See-eest on Tyyne meelest mürgine sookailude vägev lõhn, see hakkab tõepoolest pähe just nagu toomingalõhngi, mis südame pööritama paneb. Talle meenub, kuidas nad koos Erkkiga käisid kord toomesalus, kus sinkjas hämaruses ruugevarrelised õietarjad rippusid pea kohal nagu valgesõstra kobarad. Tihedast lehestikust ja õitest oli hoovanud nii vänget lõhna, et teda iiveldama ajas ja taaruma pani nagu joobnut. (lk 18)
  • Üksainuke haug, seegi läbipaistev kui klaas, kahvatusinise selja ja valge kõhualusega kiitsakas nolk. Tyynel on himu öelda: "Viska see minema, siin järves on nii imelikud kalad." Ta teab, et kalades pole kunagi palju verd ja seegi pisku põhiliselt kõhus, ometi tundub see havi talle eriti verevaene, otsekui oleks vee sinine suu selle külmaks ja veretuks imenud. (lk 19)
  • Pärast vihma ja kevaditi lume sulamise aegu on külasse viiv tee alati täis suuri lompe. Maapind on siin soine ja sügiseti muutub tee põhjatuks mülkaks, mis jalgu lahti ei lase, vaid üha sügavamale imeb. Hobusega siit siis läbi ei pääse. Ja kõrvenurga elanikud kinnitavad koguni, et kevade poole ei pääse hobusega üle rahkjate hangedega kaetud niidulagedagi: vahedad sinised jääkristallid, mis koheva kihina lumekooriku all peituvad, lõikavad looma jalad veriseks. Nii räägivad kõrvenurga elanikud. Aga võib-olla meeldibki neile pesitseda oma vaikses metsakurmus ja neil pole lihtsalt lusti külateed ette võtta. (lk 20)
  • Südametu on siinne maapind, kaua hoiab ta külma oma põues. Haljendamagi lööb siin paar nädalat hiljem kui mujal. See-eest piisab siis esimesest vihmasagarast, et rohelus kõikjal lokkama hakkaks.
Ka praegu ripub põldude kohal see haljusttoov sadu: näib, nagu immitseks otse taevast heinamaasiiludele, põllupeenardele ja puude võradesse rohelust, õhk on jahe, vettinud pilved aga otsekui õhkuksid soojust; tareaknad peegeldavad nende videvat kuma. Kass trepi ees tõmbub küüru, valmis pagema algava vihma käest. Tundub, nagu sosistaksid mulla seest, juurisest maapõuest võrsuvad lehed ja pungad talle selle lähenemisest. Aga võib-olla too kohevhall, roheliste silmadega pelglik loom lihtsalt tunnetab seda. (lk 23)
  • Koos Irjaga kavatseb poodi minna ka kõrvenurga Tyyne, kes hääletult astudes õue on ilmunud. Temagi läheb mune viima. Sõnalausumata paneb ta trepile kala. Tassib naabritele meeleheaks oma tumerohelisi kuldsete vöötidega kalu. Pentti on alati selle kalatoomise peale viltu vaadanud; küllap on need ta väejooksikust mehe püütud. Pole temal selle mehe püütud kalu vaja. Ei ole tema, Pentti, teistele kohtumõistja, aga oma kalad hoidku Erkki endale. (lk 24)
  • Talvesõja puhkedes oli Erkki rindele läinud vaimustusega, tundes kummalist joobumust; tema naine polnud tahtnud sõduriperedele ettenähtud igakuist abirahagi vastu võtta. Ja nüüd on Erkkist saanud väejooksik. Rindel oli midagi temas murdunud. Erkki oli liiga õrnatundeline; ka tema, Penttiga, tuli seda aeg-ajalt ette, aga Erkki võis närvid kaotada kõige tühisemastki asjast. Penttile meenub, kuidas nad ükskord koos metsatööl olid, võõras kohas, nädalate kaupa kodust eemal. Tööga oli kiire, töökäsi napilt. Ühel päeval tõmbus Erkki aga järsku endasse ja jäi tardunud silmi ühte punkti põrnitsema; tema näonahk muutus kummaliselt kahvatuks ja kuivaks, otsekui oleks sellest kogu rasv kadunud; ta ei lausunud sõnagi, viskas ainult keset kõige kibedamat tööd pambu selga ja läks. Ka hiljem kodus ei teinud Erkki sellest juhtumist kunagi juttu. Ta oli oma okaspuumetsas rüppe peitunud kodupaiga vang, kahvatuks nõiutud tolle mustavaveelise, üksnes taeva peegeldusest vahetevahel heleneva järve poolt, seotud ühe koha külge nagu need valged lilledki, mis oma tihedate juurtega võrgu kombel järvemadalikule kinnituvad. (lk 25-26)
  • Penttil on Tyynest kahju; ta on naiste vastu, eriti veel, kui need on õnnistatud olukorras, üldse väga kaastundlik, kardab sünnituse pärast. Tema enda naine on selle vaid üks kord läbi teinud ja seegi ainus kord sündis laps surnult. Ämm tähendas miniale tookord ainult: "Verine töö see ilmaletoomine." (lk 26)
  • Ehkki Irja oli Tyynele, temaga koos poodi minnes, oma poolehoidu väljendanud, oli ta selleks siiski mehe nõusolekut oodanud.
Kas Irja oleks läinud, kui tema keelanud oleks? Vaevalt küll, ja see ongi üks naise varjatud veetluse ja nende õnne põhjusi. Irja kuuletub talle alati.
Niisugused on kõik selle maanurga naised. Kuidas oleks Tyynegi võinud mehele vastu hakata, toimis Erkki siis õigesti või valesti, isegi nii valesti, nagu oli toiminud. (lk 27)
  • Pääsuke lendab madalale maa ligi põigates pessa. Sinna salapaika muneb ta oma munad igal aastal, omaenda pessa, mille ta põllusavist tükkhaaval kokku on kandnud. Ta on nagu liitlane, pisut nagu sugulanegi, saab ta ju oma pesamaterjali tema, Pentti põldudelt. (lk 27)

Välislingid

[muuda]