Ernst Enno

Ernst Enno

Ernst Enno (8. juuni (vkj 27. mai) 1875 Valguta, Rannu kihelkond Liivimaa – 7. märts 1934 Haapsalu) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik. Tema tuntuim luuletus on "Nii vaikseks kõik on jäänud". Mitmeid tema luuletusi on viisistatud.

Luule

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.

• "Rändaja õhtulaul"

Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

• "Nii vaikseks kõik on jäänud..."

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl, -
kel sõnu siin leiaks veel keel.
...
Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.

• "Öö valge on õnn..."

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, –
Ma unistaja nagu muinasjutt.

• "Ma tulen hilja"

Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja, rändaja.

• "Mina"

Sa ainult juuri sügavamalt a'a,
Et liiguks kord, mis meil nii kaua tukkus -
See vabadus, see vabastab ka maa.

• "Ja vabadus"

"Öö, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumi said, -
öö, ütle, kas nägid mu südant?" -
Öö kandis ahelaid.

Öö seisis ja vaatas mu silmi -
ööd hoidsivad tunnetest keed -
öö seisis ja vaatas mu silmi,
ma läksin oma teed.
...
Ma läksin ja vaatasin silmi
siis iseenesele -
ja leidisin, et jäljed kõik viisid
mu oma hingesse.

• "Ta tuli..."

Juss oli väike peremees
talu liivaaugu sees
adraks kõver kapsaraud
äkkeks silgupüti laud

• "Juss oli väike peremees", luulekogust "Üks rohutirts läks kõndima" (1957)

Üks rohutirts läks kõndima;
ei saanud aga kõndida:
kaks jalga liiga pikad tal
ja teised lühikesed all

• "Üks rohutirts läks kõndima", luulekogust "Üks rohutirts läks kõndima" (1957)

Tema kohta

Luule

...Oli kord siin nõudlik koolinõunik,
olid postijaam ja voorimees.
Sõitis voorimehel koolinõunik,
sõiduk peatus väikse kooli ees.

Ja siis "kooli katsuma" ta astus,
hallis ülikonnas mees, pedant.
Päike rannakõrkjatesse laskus
ja jäid vaikseks lossipark ja rand.
...
Aastad läinud märkamatult, lennult,
õitsend juba mitmes ristikhein.
Siin sa seisad, koolinõunik Enno.
Ja nii nõudlikult sa vaatad meid.

• Helgi Muller, "Koolinõunik Ernst Enno", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 9