[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Eesti kultuur

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Eestis on väga elujõuline rahvatantsukultuur. XIX üldtantsupidu 2014. aastal
Altja võrgukuurid on näide Eesti traditsioonilisest arhitektuurist

Eesti kultuur on nii Eesti territooriumisse puutuv kui ka eestlaste kultuur.

Proosa

[muuda]
  • Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival.
    • Arthur Valdes, Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes



  • Eesti kultuuri üks suuremaid kitsaskohti on sumbumine ahtasse arhetüüpide ja kultuurimärkide jadasse, millest enamik ilmutab juba ammu nähtavaid kulumise märke. Me kargame ikka verivorsti juurest regilaulu juurde, regilaulu juurest kamakäki juurde, kamakäki juurest laulupeo juurde, laulupeo juurest Hurda juurde ja ikka nõnda edasi, edasi ja tagasi. (lk 72-73)
  • Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks. (lk 192)


  • Aga ei, mida ma ometi räägin! Meie seisame ju kuristiku serval: tohutusuure sokiaugu äärel. Ehk lükata see vastik võidunud monstrum lihtsalt august alla, oodaku teda seal mis tahes? Või veelgi parem: hüpata ise?
Just niisugune mõte tärkab kohe, kui võtta kätte Valdur Mikita "Lingvistiline mets"; ja edasi lugedes muutub see mõte järjest veetlevamaks. Sokiauk, mis meile Mikita teosest vastu terendab, on vähemalt niisama vastupandamatu, kui oli küülikuauk, mille kaudu Alice pääses imedemaale – ja võib-olla isegi veel kutsuvam, erutavam, magnetiseerivam, sest mida kaugemale me jõuame, seda enam süveneb kahtlus, et vanasse maailma tagasi ei tahakski enam minna. Sest mis seal siis õieti oli? Ainult see "Eesti kultuur", mis kuskil nurgas nakitses ja kiitles, kuidas ta oma niigi köndistatud ihuliikmeid kärbete abil veel nudimaks nüsida oskab. Hüvasti, "Eesti kultuur", olgu see sulle kerge, mille alla sa ükskord jääd! Selle "Eesti kultuuri" võime julgesti seljataha jätta, ilma et midagi kaotsi läheks, sest Eestit on seal umbes niisama palju kui telesaates "Eesti otsib superstaari".
  • Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.


  • [Kadi Estland]: Eile komistasin ühe teatri­arvustuse otsa, kus Postimehe kriitik Heili Sibrits toob välja, et ta on väsinud sellest, et naised tõstavad laval oma seelikusaba üles ja on hüsteeriliselt kiimalised. Kas meelelahutuskultuuris pole seda niigi liiga palju? Sellised analüüsid on juba samm edasi. Kui riik doteerib kultuuri, siis ei tohiks olla ohtu, et kultuurist saab mugav propagandariist, kus kedagi ei taheta panna ebamugavust tundma. Kui peame arvestama sellega, et oleks rohkem vaatajaid, siis pole kultuuril kommertskultuuriga mingit vahet. Kriitikust on saanud ju PR-tegija. Kui mõelda, kas #metoo on õnnestunud või mitte, siis väikesed killud, nagu see teatriarvustus või lood, mida ise räägime, või kui oleme valmis teisi toetama, osutavad ju õnnestumisele.
[Lea Larin]: Ega eesti filmis ja kirjanduses ole naiste kujutamine parem: filmis saab naine alati peksa.
Estland: Lingvistiline mets on ju lingvistiline peks.


  • Selle väikese ühiskonna tugevus on olnud ja on tänaseni rahva üleüldises harituses, tugevas pinnases, mis võib ühtviisi edukalt olla aluseks ja toeks üksikute eredate tähtede kerkimisele ja püsimisele, aga ka ootamatutele sotsiaal-kultuurilistele pööretele. (lk 149)
  • Eesti Vabariik oli 1919. aastal alles verinoor nähtus, vaevles sõjakeerises ja majanduslikes raskustes. Kõike oli vaja kiiresti ja korraga üles ehitada ning luua, kuigi võimalused ja tingimused olid ahtakesed. Tehti tööd ja nähti vaeva, sest omariikluse loomine maailmasõjast ja revolutsioonidest räsitud maal oli suur eesmärk. See, mis tollele ajajärgule andis väsimatu töötahte, lähtus eelnenud aastate kogemustest: kild killu haaval oli ju eesti seltskond loonud avalikkust, ladunud iseolemise aluspõhja. Senistest kultuuri- ja hariduselu eestvedajatest poliitikuiks tõusnud juhtidel, kes olid eelnenud aastatel väsimatult teinud kõikvõimalikku korraldus- ja organiseerimistööd, oli iseenda kogemusest usk, et rahvas suudab, oskab ja jaksab, kui seda tahab. Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. Kõik oli teada ja tuttav. Seetõttu algas ülesehitustöö peaaegu igas vallas kohe tegelike ja eluliste küsimuste lahendamisest. Kultuuris ja hariduses tähendas see eelkõige peremeheta ja hooletusse jäetud kultuuriväärtusega esemete, kunstiteoste ja raamatute kogumist, registreerimist ja nende kaitsmist. 1919. aasta algusest sai see suur töö maakonna koolivalitsuste ülesandeks. Koolivalitsused oskasid kultuuripärandi kogumisele ja registreerimisele lisaks eraisikutest vabatahtlikele kaasata nii koole kui ka koolilapsi. 1919. aasta aprillis loodi kogu töö paremaks ja süstemaatilisemaks korraldamiseks ning ühtlustamiseks haridusministeeriumi kunstiosakonna juurde kaks kunstikaitse toimkonda, Põhja-Eesti oma keskusega Tallinnas ja Lõuna-Eesti toimkond keskusega Tartus. Kultuuriväärtuste sihikindel ja korraldatud päästmine oli ühtlasi Eesti kultuurielu sihtide seadmine: kõik uus pidi kerkima kord olnule, seda arendama, kasvatama, laiendama, uuesti ja teisiti tõlgendama, aga mitte sellest mööda minema ega seda eitama. (lk 155-156)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158


  • Eesti kultuuri riiklik toetus on tõepoolest ka Euroopa lõikes väga kõrge. Ja me võibolla ei teadvusta endale, et ka sellised kultuuri toetusviisid, nagu näiteks Kultuurkapital, ei ole Euroopas sugugi levinud. Seal peavad kunstiinimesed pigem lootma metseenide toetusele.
  • Me tunneme oma kultuuri, aga maailma suures kultuuripildis see nii selgelt ei eristu. Meie noored kujutavad kunstnikud on edukad Ameerikas, saavad sealt mõjutusi. Euroopas õppivad noored teevad teistmoodi. Nii on see alati olnud. Meie maalikunstnikud-klassikud, kelle üle me nüüd uhked oleme, said osa euroopalikust kultuuripildist ja õppisid seal.
Samuti peaksime baltisaksa kultuuri tajuma oma kultuuri osana, nii nagu soomerootsi kunst on soome kultuuri osa. Antarktika avastaja Bellingshausen ongi Eesti maadeavastaja, kuigi ta esindas inglise laevasõidukultuuri ja sõitis vene laevaga. Tunneme uhkust Ludvig Puusepa üle ja samuti peaksime uhkust tundma Karl Ernst von Baeri üle.
  • Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi, eesti kultuuri tõelisi kandjaid. Mooste rahvamuusikuid ja Nedsaja külabändi, Haapsalu pitsiseltsi ja Vormsi paadiehitajaid, potisetusid ja Virumaa lõngaliisusid. Betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.



  • Kultuuri suurem osatähtsus aitaks meil aru saada, kes me ise oleme. Aga ka sellest, mis on see lääs, mille kultuuri me üle võtame – kui ikka tõepoolest on vaja, et me võtaksime üle lääne saateformaadid ja ühiskondliku poleemika, oleks hea nende võimalusi ja puudusi igakülgselt tunda.


Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.


  • Väiksemad ja eksperimenteerivamad on meil Sõltumatu Tantsu Lava ja Kanuti Gildi SAAL, nii et neid on ainult kaks! Lugesin hiljuti, et Tartu Uus Teater mõtleb sulgemisele, Von Krahl kolib, Paide teatri kollektiiv jääb väiksemaks. Mõte sellest, et varsti pole enam isepäisemaid, loovamaid, sõltumatumaid, eksperimenteerivamaid inimesi, teatreid ja asutusi, on ikka väga apokalüptiline. Mis riik me siis oleme? Jäävad suured korporatsioonid, suured teatrid ja kõik kuulub ainult paarile mehele?
  • Ma ei usu, et tahame rahvana ainult meelelahutust, aga kui muud ei pakuta, siis harjudki lõpuks sellega ära.
Peavoolumeediat lugedes jääb tihti mulje, nagu meil poleks Eestis üldse kriitilisi ega tarku inimesi, tegelikult on ja ma tahangi näha mõjukate tabelis vähemalt 50% kultuuritegelasi. Pange sisse need Hasso Krullid ja Kertu Moppelid! Teie muudategi mõtlemist: kui pole eesti kultuuri, pole Eestit. Mille eest ukrainlased praegu võitlevad? Mitte mingi maalapi, vaid eeskätt ikka oma kultuuri püsimajäämise eest.
  • Mina tahan ka, et eesti kultuur kestaks, aga mida meie poliitikud teevad selle nimel? Peamiselt tegeletakse ikka selle hävitamisega! Väiksemate ja eksperimenteerivate teatrite sulgemine, vabakutseliste aastakümnetepikkune alatasustamine ja ravikindlusetus näitabki, et kultuuripoliitika on laiemalt läbi kukkunud.
  • Stipendiumid, kirjanikupalk ja "Ela ja sära" on pelgalt plaastrid, vaja on laiemat struktuurset ja kultuurist endast mõtlemise muutust.
  • Ka riigikogu katuseraha ei lähe kultuurile, vaid veidratele ühendustele või religioonile. Aga ärge rääkige siis kultuurist ja selle kestmisest, ärge tsiteerige oma kõnedes Juhan Liivi, tsiteerige oma usutegelasi.

Luule

[muuda]

Taorauast pilakus peerg on läidetud.
Hõissa, vastlad
ja pastlad
ja kaerajaan!
Ühe päevaga triiki saab täidetud
rahvusliku kultuuri
kvartaliplaan.

  • Kalju Kangur, "100%" kogus "Vale mees vaadis". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 55

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eesti_kultuur&oldid=100797"