Ariadne

Proosa

• Tuttavate asjade nägemine puudutab vahel salapärasel kombel meie mälu ja äratab tihti vastu meie tahtmist mõne mälestuse. Kui see mälunärv on puudutatud, juhib ta meid nagu Ariadne lõng mõttelabürinti, kus eksleme, jälgides mineviku varju, mida nimetatakse mälestuseks. (lk 299)
  • Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Mulle meenus Ariadne ilme, kui ta oli öelnud: minu vend. "Kas ta sai karistada? Theseuse aitamise eest?"

"Ei. Ta põgenes noormehega, kui ebard oli surnud. Theseus oleks tüdrukuga abiellunud, aga minu vend otsustas, et tahab teda enesele. Sa tead, kuidas ta armastab neid, kelle sammud on kerged. Vend ütles Theseusele, et ta jätaks Ariadne saarele, kuhu ta tüdrukule järele tuleb."

Ma teadsin, millist venda ta silmas pidas. Dionysos, luuderohu ja viinamarjade jumal. Zeusi mässumeelne poeg, keda surelikud kutsusid leevendajaks, sest tema seltsis kadusid kõik mured. Vähemalt võis Ariadne Dionysosega igal õhtul tantsida, mõtlesin ma.

Hermes raputas pead. "Ta jõudis kohale liiga hilja. Ariadne oli uinunud ja Artemis tappis ta." (lk 166)

• Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021