[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Arhitekt

Allikas: Vikitsitaadid
Adélaïde Binart, "Arhitekti portree" (1806)
Arhitekt oma joonestuslaua juures, 1893
  • Pean nüüd oma tsetoloogilise süsteemi jätma seisma niisama lõpetamatult nagu Kölni suure katedraali, mille pooliku torni otsas seisab ikka veel kraana. Esimesed arhitektid viivad ainult väikesed hooned katuse alla, tõeliselt suurejooneliste ehituste lõpuleviimine jääb tulevastele põlvedele. Hoidku jumal mind midagi lõpetamast. Terve see raamat on ainult visand, ei, ainult visandi visand. Oo Aeg, Jaks, Raha ja Kannatlik Meel!
  • Millegipärast ei saa ma lahti kujutluspildist, et praegune kaldus maja on uue kunstimuuseumi makett. Arhitektid ja skulptorid teevad makette enamasti ettepaneku peale või proovitööna. Makett on suurema idee vähendatud teostus: see ei ole nii kallis ja peenelt viimistletud kui valmishoone, selle tugevus seisneb pigem idees kui teostuses.
  • Arhitektuuriajaloolased, Kalm nende seas, pole uurinud, mis juhtus Eesti arhitektide koolitusega, kui tehnika­haridus majanduskriisiaegse kokkuhoiu eesmärgil Tartu ülikooli viidi (muide, ka Lätis viidi tehnikaharidus ülikooli). Kuna Tartus ei toetanud inseneriõpet õieti miski, ei ülikooli teised teaduskonnad, õppejõud (kutsuti Tallinnast) ega linn ise, kus polnud insenere vajavat suurtööstust, siis toodi tehnikaerialad varsti Tallinna tagasi. Kuid Tallinna Tehnikumis ei võetud uusi arhitektuuritudengeid vastu juba 1930. aastast ja nii see jäi kuni nõukogude ajani. On õieti imelik, et see asjaolu pole varem arhitektuuriuurijate tähelepanu paelunud: üle kümne aasta Eestis arhitekte üldse ei koolitatud.
  • Kui teedeministeerium 1933. aastal küsis EAÜ [Eesti Arhitektide Ühingu] seisukohta küsimuses, kas õpetada arhitekte Tartus või Tallinnas, siis saadeti EAÜst vastus: arhitekte pole Eestis üldse vaja koolitada. Majanduskriisi järel oli arhitektidel muidugi tööd vähe. EAÜ (toona liikmeid 53) kinnitab, et "2/3 arhitekte Eestis vireleb" ning leiab, et nende juurde­koolitamisega "kasvataksime ainult õnnetut elementi riigis". Kui võtta tehnikumi sada tudengit, siis jaguneksid nad osakondade vahel nii, et kursusele jääks vaid viis inimest, mida "kuidagi auditooriumiks pidada ei saa", arutletakse EAÜ kirjas. Kokkuvõttes leiab EAÜ "polütehnikumi avamise täiesti ülearuse olevat, iseseisva arhitektuuri fakulteedi avamise aga täiesti lubamatu olevat".
  • Paralleelid tänapäevaga on rohkem kui ilmekad: ka nüüd üritas Eesti arhitektide liit takistada arhitektuuriõppe taasavamist TTÜs väitega, et arhitekte on Eestis niigi palju (hakates samal ajal arhitektuuriõppe toetamisega keskastme tehnikakõrgkoolis iseenda seisukohale kohe ka vastu töötama). Erinevalt 1930. aastatest ei õnnestunud arhitektide liidul seekord arhitektidele ülikoolihariduse andmist seisma panna.
  • Ilmekas on üleliiduliste arhitektuuri õppekavade võrdlus aastatest 1948 ja 1951. Neid lahutab vaid kolm aastat, kuid tendents on väga selge: 1951. aastal on järsult vähendatud tehnikaalasid ning suurendatud (600 tunni võrra!) kunstiaineid, lisaks ideoloogiaained. Ametlik seisukoht oli, et nõukogude arhitektidel pole inseneriteadmisi vaja, kuna nad lähevad tööle suurtesse projekteerimisinstituutidesse, kus töötavad ka insenerid. Stalinistlikud arhitektid pidid olema "kunstnikud-skulptorid", kes teevad loovat koostööd pigem tarbekunstnikega.

Allikata

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel