Walter Kollo

Walter Elimar Kollo (õieti Walter Elimar Kollodzieyski; 28. jaanuar 1878 Neidenburg, Ida-Preisimaa, tänapäeval Nidzica, Poola – 30. september 1940 Berliin) oli Poola päritolu saksa helilooja, dirigent ja muusikakirjastaja.

Ta komponeeris 28 operetti ja posse't ning ühe koomilise ooperi, samuti arvukalt revüü- ja filmimuusikat, laule ning muid kergemaid muusikavorme.

Detail Walter Kollo hauamonumendilt Berliini Friedhof II der Sophiengemeinde kalmistul

Õpingud ja karjäär

Ta oli Poola juudi soost kaupmehe poeg. Isa soovis poega näha ärialal, kuid kontsertpianistist ema toetas tema muusikahuvi ja õhutas minema õppima Königsbergi Sondershauseni konservatooriumi. Töötas Königsbergi teatri dirigendina, komponeerides samal ajal lööklaule. 1906 asus perekond elama Berliini, kus sai dirigendi koha tollases Berliini juhtivas operetiteatris Metropol-Theater. Töötas ühtlasi pianistina ning komponeeris laule Berliini kabareedele ja numbreid Max Reinhardti menukatele revüüetendustele "Schall und Rauch" ja "Roland von Berlin". Käis dirigeerimas ka Stettinis.

Operetiheliloojana

1907 debüteeris operetiheliloojana. Berliini Apollo teatris ette kantud "Ali ben Mokka" osutas väga edukaks. Alates 1910. aastast oli Berliini Charlottenstraße Berliner Theateri helilooja, kuid täitis ka Theater am Nollendorfplatzi, Metropol-Theateri ja Hamburgi Neues Theateri tellimusi. Osales 1919 muusikakirjastuse Verlag und Vertriebs AG (VUVAG) asutamisel. Koos Jean Gilberti ja Paul Linckega asutas teatri Berliner Operetta.

Operetiloomingust olid populaarsemad ja rahvusvahelise levikuga "Wie einst in Mai" ("Nagu kord mais"), mille ainelt komponeeris Sigmund Romberg oma "Maytime'i" ("Maipäevad", 1917) samuti "Die Frau ohne Kuss" ("Suudluseta naine"), "Ein Kaiser ist verliebt" ("Armunud keiser") ja "Der Juxbaron" ("Lõokeseparun").

Walter Kollo hauamonument

Isiklikku

Abiellus Königsbergis šansoonilauljanna Mizzi Josettiga (kodanikunimi Marie Preuß). Nende poeg Willi Kollo oli samuti helilooja. Pojapoeg René Kollo kujunes Saksamaal mainekaks Wagneri tenoriks.

Natsirežiimi ajal oli oma Poola juudi päritolu tõttu ebasoosingus ja kõrvaldatud kõikidest ametitest. Tegeles küll komponeerimisega, kuid tema operette Berliini mainekates teatrites ei esitatud. Suutis vältida represseerimist.

Berliini Admiralspalasti seinal on Walter ja Willi Kollo mälestusplaat.

On maetud Berliini Ackerstraße kalmistu sissepääsu lähedal.

1978 laskis Deutsche Bundespost käibele Kollo kujutisega margi, millega tähistati tema 100. sünniaastapäeva.

Eesti teatrid on tema operetiloomingust esitanud "Drei arme kleine Mädels" ("Kolm vaest väikest tütarlast"): (Vanemuine 1928; Võitleja 1934), "Frauen haben das so gern" ("Naistele meeldib see") (Estonia 1932; Ugala 1992) ja "Mees minevikuga" (Ugala 1992).

Walter Kollole pühendatud postmark 1978

Operetid (esmaettekanne Berliinis, kui pole teisiti märgitud )

• Ali ben Mokka (1907),
• Ein aufgelegtes (koomiline ooper, 1912),
• Der Liebesonkel (koos Schüttiga, Hamburg, 1912),
• Filmzauber (koos Bredschneideriga, 1912),
• So wird’s gemacht (Hamburg, 1912),
• Wie einst in Mai (täiendavaid muusikalugusid Rudolf Bernaurilt, Rudolph Schanzerilt ja Willy Bredschneiderilt, 1913),
• Der Juxbaron (Hamburg, 1913),
• Die tolle Komtesse (1917),
• Drei alte Schachteln (1917),
• Blitzblaues Blut (1918),
• Sterne, die wieder leuchten (1918),
• Fräulein Puck (München, 1919),
• Marietta (1923),
• Die Frau ohne Kuss (koos poeg Willi Kolloga, 1924),
• Olly-Polly (Ich bin in Meine Frau verliebt) (1925),
• Nur Du! (1925),
• Der vertauschte Frau (1925),
• Drei arme kleine Mädels (1927),
• Kitty macht Karriere (1928),
• Arme Ritter (München, 1928),
• Majestät lässt bitten (Hamburg, 1930),
• Rideamus (Hamburg, 1930),
• Derfflinger (1933),
• Lieber Reich-Aber Glücklich (1933),
• Ein Kaiser ist verliebt (Hamburg, 1935),
• Heirat nicht ausgeschlossen (1935),
• Berlin wie es Weint – Berlin wie es Lacht (Der Alten ind die Jungen) (1935),
• Mädel ahoi! (Osnabrück, 1936),
• Das Schiff der schönen Frauen (Köln, 1940).