Ville Vallgren
| Ville Vallgren | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
15. detsember 1855 Porvoo |
| Surmaaeg | 13. oktoober 1940 (84-aastaselt) |
| Amet | kujutav kunstnik |
| Autasud | Auleegioni ordeni kavaler, Auleegioni ohvitser |
Carl Wilhelm Vallgren (sünninimi Wallgren; 15. detsember 1855 Porvoo – 13. oktoober 1940 Helsingi) oli Soome skulptor.
Ville Vallgren jättis 16-aastaselt kooli pooleli ja otsustas arhitektiks õppida. Ta alustaski õpinguid Helsingi polütehnikumis 1872. aastal. Peagi hakkas teda aga skulptuur rohkem huvitama ning 1877. aastal siirdus ta sõber Albert Edelfelti soovitusel õpinguid jätkama Pariisi.
1902. aastal sai ta Prantsusmaa kodakondsuse. Pariisis elades osales ta alates 1892. aastast regulaarselt ka Soome kunstinäitustel. 1913. aastal, kui ta teine abielu purunes, kolis ta tagasi Soome. Ville Vallgren abiellus Soomes ka kolmandat korda, kuid järeltulijaid tal ei sündinud.
1889. aastal sai ta oma väljapaneku eest Pariisi maailmanäituse kuldmedali ja 1900. aasta näitusel peaauhinna.
Aastatel 1913–1918 ja 1924–1927 oli ta Soome skulptorite liidu esimees. 1919. aastal sai ta professori aunimetuse ja riikliku aastapensioni.
Ville Vallgreni tuntuim teos on 1908. aastal valminud merineitsit kujutav Havis Amanda Helsingis. Tuntumate skulptuuride hulgas on ka tema Albert Edelfelti, Sakari Topeliuse ja Aurora Karamzini kujud Helsingis ning kunstnikke kujutavad reljeefid Ateneumi fassaadil, Uno Cygnaeuse kuju Jyväskyläs, Torkkeli Knuutinpoika kuju Viiburis, vürst Barjatinski hauamonument Puškinis.
Pärast Soome naasmist tegi Ville Vallgren muu hulgas palju terrakotakujukesi ning asutas 1924. aastal ühenduse Terra-Cotta.
Ville Vallgren oli väga seltskondlik inimene ja populaarne võõrustaja. Tema sõprade hulka kuulusid näiteks Akseli Gallen-Kallela, Eino Leino ja Kyösti Kallio. Ta tundis huvi aianduse vastu ning pidas lemmikloomadena sigu, kes tohtisid ka toas ringi joosta. Ta kirjutas raamatuid ja artikleid ning käis meelsasti eri teemadel esinemas.
1925. aastal avati Porvoos Vallgreni muuseum.