Vesikirbulised

Vesikirbulised
	; Bythotrephes longimanus.
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Alamhõimkond	Vähid Crustacea;
Klass	Lõpusjalgsed Branchiopoda;
Selts	Vesikirbulised Diplostraca/Cladocera;

Vesikirbulised ehk kladotseerid (Diplostraca/Cladocera) on selts väikeseid vähke lõpusjalgsete klassist. Vesikirbulisi on umbes 400 liiki. Eestis 80 liiki.

Vesikirbuliste sagedasimad esindajad on perekonnast vesikirp (Daphnia). Vesikirpu kasutatakse sageli vees olevate kemikaalide toksilisuse testimiseks ning on seetõttu kõige uuritum rühm vesikirbuliste seltsis.

Kehaehitus ja välimus

Kui välja arvata kaks äärmuslikku liiki, siis jääb nende suurus vahemikku 0,2–3,0 mm^[1].

Vesikirbulistel on (nagu ka teistel vähkidel) peas kaks paari tundlaid. Neist esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised, mis lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Vees on vesikirbuliste liikumine neile ainulaadselt hüppeline, millest ka nimetus "vesikirp". Pea alumisel küljel paikneb suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ja külgedelt ülalõuad.

Vesikirbud võivad olla kas punakad või pruunid. Nende värvus on tingitud kehas paiknevatest värvilistest rasvakerakestest, mis vähendavad looma erikaalu ning aitavad seetõttu vees paremini hõljuda.

Sigimine

Vesikirbulised on lahksugulised: on olemas nii isased kui ka emased loomad. Kui elutingimused on vesikirbulistele veekogus soodsad, leidub seal ainult emaseid loomi, kes munevad viljastamata mune. Sellist paljunemisviisi, kus ei osale isane loom, nimetatakse partenogeneesiks ehk neitsisigimiseks.

*Ceriodaphnia* on perekond vesikirpe; perekonda kirjeldas 1853. aastal James Dwight Dana.

Emane vesikirp paigutab munetud munad oma seljal asuvasse haudetaskusse, kus juba kolme-nelja päeva pärast arenevad noored vesikirbud. Heades elutingimustes on ka munadest koorunud loomad kõik emased, kes saavad 8–10 päeva pärast suguküpseks. Tavaliselt toimub järglaste sünnil ka emaslooma kestumine.

Munadest koorunud loomad arenevad täiskasvanuks vahepealsete kestumistega nagu kõik vähid – heidavad aeg-ajalt ära kitsaks jäänud kesta ja kasvatavad uue.

Taksonoomia

Vesikirbulised on jagatud 4 alamseltsi, 11 sugukonda, 80 perekonda. Siin on toodud üks võimalik vesikirbuliste süstemaatika:

Selts Cladocera Latreille, 1829

Alamselts Anomopoda
- Sugukond Daphniidae Straus, 1820
  - Ceriodaphnia Dana, 1853
  - Daphnia Müller 1785
  - Daphniopsis Sars, 1903
  - Megafenestra Dumont & Pensaert, 1983
  - Simocephalus Schödler, 1858
  - Scapholeberis Schödler, 1858
- Sugukond Moinidae Goulden, 1968
  - Moina Baird, 1850
  - Moinodaphnia Herrick, 1887
- Sugukond Bosminidae Baird, 1846
  - Bosmina Baird, 1846 (sealhulgas Bosmina longirostris)
  - Bosminopsis Richard, 1895
- Sugukond Macrothricidae Norman & Brady, 1867
  - Acantholeberis Lilljeborg, 1846
  - Bunops Birge, 1893
  - Drepanothrix Sars, 1862
  - Grimaldina Richard, 1892
  - Guernella Richard, 1892
  - Iheringula Sars, 1900
  - Ilyocryptus Sars, 1862
  - Lathonura Lilljeborg, 1853
  - Macrothrix Baird, 1843
  - Ophryoxus Sars, 1862
  - Parophryoxus Doolittle, 1909
  - Pseudomoina Sars, 1912
  - Streblocerus Sars, 1862
  - Wlassicsia Daday, 1904
- Sugukond Neothricidae Dumont & Silva-Briano, 1998
  - Neothrix Gurney, 1927
- Sugukond Chydoridae Stebbing, 1902
  - Acroperus Baird, 1843
  - Alona Baird, 1843
  - Alonella Sars, 1862
  - Alonopsis Sars, 1862
  - Anchistropus Sars, 1862
  - Archepleuroxus Smirnov & Timms, 1983
  - Armatalona Sinev, 2004
  - Australochydorus Smirnov & Timms, 1983
  - Australospilus Smirnov, 2001
  - Bryospilus
  - Camptocercus Baird, 1843
  - Celsinotum Frey, 1991
  - Chydorus Leach, 1816
  - Dadaya Sars, 1901
  - Disparalona Sars, 1862
  - Dunhevedia King, 1853
  - Ephemeroporus Frey, 1982
  - Euryalona Sars, 1901
  - Eurycercus Baird, 1843
  - Graptolebris Sars, 1862
  - Karualona Dumont & Silva-Briano, 2000
  - Kurzia Dybowski & Grochowski, 1894
  - Leberis Smirnov, 1989
  - Leydigia Kurz, 187
  - Miralona Sinev, 2004
  - Monope Smirnov & Timms, 1983
  - Monospilus Sars, 1862
  - Notoalona Rajapaksa & Fernando, 1987
  - Oxyurella Dybowski & Grochowski, 1894
  - Paralona Šráhek-Hušek, 1962
  - Picripleurocus Frey, 1993
  - Phrixura P. E. Müller, 1867
  - Planicirclus Frey, 1991
  - Pleuroxus Baird, 1843
  - Plurispina Frey, 1991
  - Pseudochydorus Fryer, 1968
  - Pseudomonospilus Smirnov, 2001
  - Rak Smirnov & Timms, 1983
  - Rhynchotalona Norman, 1903
  - Spinalona Ciros-Perez & Elias-Gutierrez, 1997
  - Tretocephala Frey, 1965
- Sugukond Sayciidae Frey, 1967
  - Saycia Sars, 1904

Alamselts Ctenopoda
- Sugukond Sididae Baird, 1850
  - Diaphanosoma Fischer, 1850
  - Latona Straus, 1820
  - Latonopsis Sars, 1888
  - Penilia Dana, 1849
  - Pseudosida Herrick, 1884
  - Sarsilatona Korovchinsky, 1985
  - Sida Straus, 1820
- Sugukond Holopedidae Sars, 1865
  - Holopedium Zaddach, 1855
Alamselts Onychopoda
- Sugukond Polyphemidae Baird, 1845
  - Polyphemus Linnaeus, 1758
- Sugukond Cercopagidae Mordukhai-Boltovskoi, 1966

*Cercopagis* (ülemine) ja *Bythotrephes* (alumine).

- - Bythotrephes Leydig, 1860
  - Cercopagis Sars, 1897
- Sugukond Podonidae Mordukhai-Boltovskoi, 1968
  - Caspievadne Behning, 1941
  - Cornigerius Mordukhai-Boltovskoi, 1967
  - Evadne Lovén, 1836
  - Pleopsis Dana, 1852
  - Podon Lilljeborg, 1853
  - Podonevadne Gibitz, 1922
Alamselts Haplopoda
- Sugukond Leptodoridae Lilljeborg, 1861
  - Leptodora Lilljeborg, 1861

*Scapholeberis mucronata* (tavaline sarvik)

Eesti vesikirbulised

Eestis elab 80 liiki vesikirbulisi. Neid leidub kõigis veekogudes. Eesti järvedes on teada 70, jõgedes 55, lompides 51, tiikides 34, turbaaukudes 32, rabalaugastes 26, allikates 19 ja meres 18 liiki.^[2]

Eesti liikidega perekondi

Perekonda mütsik (*Ceriodaphnia*) kuuluva vesikirbu püsimuna. Püsimunad tekkivad kui elutingimused veekogus on halvenemas (nt talve tulekul), need vajuvad veekogu põhja ja on seal seni kuni elutingimused paranevad

Alonella – pisilestik
Bosmina – nokik
Ceriodaphnia – mütsik
Daphnia – kiivrik
Evadne – rübik
Podon – paunik
Scapholeberis – sarvik
Simocephalus – ebakiivrik

Eesti liike

Vesikirp perekonnast ebakiivrik (*Simocephalus*)

Alonella excisa – viiruline pisilestik, elab kõikjal mageveekogudes
Alonella nana, elab rabajärvedes
Bosmina coregoni longispina – järve nokik, rabajärvedes
Bosmina coregoni maritima – meri-nokik, elab meres
Bosmina longirostris – väike nokik, elab järvedes ja tiikides
Cercopagis pengoi – sabaloom, Pärnu lahes, võõrliik
Ceriodaphnia reticulata – võrkjakojaline mütsik, elab lompides
Chydorus sphaericus – tavaline lestik, elab kõikjal mageveekogudes
Daphnia cucullata – järve kiivrik, elab järvedes
Daphnia longispina hyalina – suuresilmane kiivrik, elab järvedes
Daphnia magna – suur kiivrik, elab lompides
Daphnia pulex – lombi kiivrik ehk kammkiivrik
Evadne nordmanni – nordmanni rübik, elab meres
Podon leuckarti – meri-paunik, elab meres
Podon polyphemoides – tavaline paunik, elab meres
Scapholeberis aurita, elab lompides
Scapholeberis mucronata – tavaline sarvik, elab kõikjal mageveekogudes
Simocephalus exspinosus, elab allikates

Viited

↑ Wetzel, R. G. (1983). Limnology [Second Edition]. Saunders College Publishing. Lk 414.
↑ Vesikirbulised Eestis.

[XY-1] Wetzel, R. G. (1983). Limnology [Second Edition]. Saunders College Publishing. Lk 414.

[2] Vesikirbulised Eestis.

[1]

[2]