Vererõhk
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2016) |
Vererõhk on suletud vereringeelundkonnaga organismidel vereringe eri osades toimiv sisemine hüdrostaatiline rõhk, mis põhineb vere liikumisel veresoontes.[1]
Vererõhk võib varieeruda nii liigiti kui ka indiviiditi ja on sõltuvuses nii elueast, keha asendist, organismi tervislikust ja/või haiguslikust seisundist, manustatavatest ravimitest, toitumisest ja pärilikkusest, aga ka patsiendi seisundist (ärkvel, tuimestatud jne) ning paljudest muudest teguritest.
Liigitus
[muuda | muuda lähteteksti]Eristatakse diastoolset, keskmist ja süstoolset vererõhku.
Arterites esinevat maksimaalset rõhku nimetatakse süstoolseks ja minimaalset diastoolseks. Nimetused tulenevad sellest, et maksimaalne rõhk tekib südame vasaku vatsakese kokkutõmbest (süstolist) ja minimaalne rõhk kujuneb välja südame lõõgastumise (diastoli) ajal. Süstoolse ja diastoolse vererõhu vahet nimetatakse pulsirõhuks.
Vererõhk inimestel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimese südame poolt väljapumbatava vere rõhk südame-veresoonkonnas, mida saab mõõta. Veresoonkonna erinevates osades on see erinev.
Vererõhk on varieeruv näitaja, mis muutub vastavalt organismi vajadusele ja seisundile, samuti ööpäeva osast sõltuvalt. Arvatakse, et madalamate näitajatega on vererõhk öösel, kõrgem erutuse või kehalise koormuse korral. Rõhu suurust mõjutavad ka südamelihase jõud ja veresoonte toonus.
Kõige tavalisemaks arteriaalse vererõhu mõõtmise kohaks on õlavarre arter, kus rõhk on südamesageduse rütmis tugevalt pulseeriv. Tervel vastsündinul on vererõhk 55/30 – 80/50 mmHg. [2] Tervel täiskasvanud inimesel on kokkuleppelisteks normaalseteks vererõhuväärtusteks <130/<85 mm Hg.[3]
Inimese süstoolse ja diastoolse vererõhu keskmised väärtused sõltuvalt vanusest (mm Hg):
| 1-aastased | 6–9-aastased | täiskasvanud |
|---|---|---|
| 95/65 | 100/65 | 110/65–140/90 |
Vererõhu regulatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Vererõhu regulatsiooni täpseid mehhanisme ei teata.
Lühikest aega kestvaid muutusi vererõhus reguleerivad autonoomne närvisüsteem (sümpaatiline närvisüsteem) ja reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteem (RAAS), pikemaajalist kontrolli seostatakse aga neerude tööga.[4]
RAA-süsteemi käivitumist peetakse vererõhu regulatsioonil oluliseks, sellega kaasnevad muutused mitmete hormoonide (nt reniin, angiotensiin II jpt) töös. Angiotensiin II hulga suurenemisel on tugevalt veresooni ahendav (vasokonstriktsioon) toime, mille tulemusel tõuseb vererõhk ning suureneb aldosterooni süntees ja eritumine neerupealiste koores.
Katsed laborihiirtega on tuvastanud, et lisaks hormonaalsetele toimetele osalevad vererõhu tõstmisel osalt ka immuunsüsteem, T-efektorlümfotsüüdid ja ka nende toiminguid supresseerivad regulatoorsed T-lümfotsüüdid (T-rakud pärinevad tüümusest).
Vererõhuväärtuste klassifikatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]| Nimetus | Süstoolne, mm Hg | Diastoolne, mm Hg |
|---|---|---|
| Hüpotensioon ehk madal vererõhk | < 90 | < 60 |
| Optimaalne | 90–119 | 60–79 |
| Normaalne | 120–129 | 80–84 |
| Kõrge normaalne | 130–139 | 85–89 |
| 1. astme hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi | 140–159 | 90–99 |
| 2. astme hüpertensioon | 160–179 | 100–109 |
| 3. astme hüpertensioon | ≥ 180 | ≥ 110 |
Peenise vererõhk
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis peenise vererõhk
Meditsiiniliselt, kuivõrd enamikul meestel on tänapäeval suguti kui suguelund vaskuloosset tüüpi (vererõhu toimel) ning mängib imetajate suguühtel ja paljunemisel tähtsat osa,[7] peetakse teatud haigusseisundite korral oluliseks meestel ka peenise vererõhu mõõtmist.
Selleks kasutatakse eri meetodeid; peenise vererõhku väljendatakse koefitsiendina. Normaalne koefitsient on 0,7–1,02 ja impotentsuse korral 0,60.[8]
Mõõtmise viisid, vahendid ja ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vererõhk (arteriaalne vererõhk) on füsioloogiline näitaja, mida mõõdetakse valdavalt vererõhumõõturitega kaudsel meetodil (inimestel õlavars) ja väljendatakse enamiku mõõtmiste korral elavhõbedasamba kõrgusega millimeetrites (mm Hg). Näiteid loomade vererõhu väärtuste kohta:
- normaalne vererõhk kassil: süstoolne vererõhk/diastoolne vererõhk = 160/100 mm Hg;[9]
- normaalne vererõhk kaelkirjakul: süstoolne/diastoolne = 280/180 mm Hg (pulsisagedus 170 lööki/minutis);[10]
- normaalne vererõhk ameerika alligaatoril (teadvusel): süstoolne/diastoolne = 28/17 mm Hg;
- normaalne vererõhk harilikul rästikul (teadvusel): süstoolne/diastoolne = 88/66 mm Hg.[11]
-
Automaatne vererõhuaparaat -
Mehaaniline manomeeter koos stetoskoobiga -
Elavhõbemanomeeter
Mõõtmise põhimõte
[muuda | muuda lähteteksti]Ümber õlavarre seotakse riidega kaetud kummimansett, millesse pumbatakse õhku. Rõhku mansetis näitab manomeeter, mis on ühendatud voolikuga. Kui õhurõhk mansetis ületab vere maksimaalse ehk süstoolse rõhu väärtuse, siis vere ringvool käes lakkab ja stetoskoobist, mis tavaliselt asetatakse küünarnuki juures arteri kohale, mingit heli kuulda ei ole. Kummiballooni ventiili avamise järel mansetis rõhk langeb ja mingil momendil pääseb osa verest manseti alt arteritest läbi ning see on stetoskoobiga kuulda tümpsuva helina. Rõhk mansetis heli tekkimise algul võrdub süstoolse rõhuga. Manomeetri näit helide kadumisel võrdub diastoolse vererõhuga. Kui rõhk mansetis langeb diastoolsest rõhust väiksemaks, siis voolab veri manseti alt vabalt läbi ja teravam heli kaob, jääb ainult südamelöökidega võrdse sagedusega rõhu kõikumine. Mõõtjal peab kuulmine korras olema.
Automaatset vererõhuaparaati võib kasutada vererõhu mõõtmiseks kodustes tingimustes. Vererõhuaparaati on võimalik ühendada ka arvutiga.
Patoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]- Kõrge arteriaalne vererõhk võib esineda hüpertoonia, kopsuvereringe hüpertensiooni ja muude seisundite korral;
- madal arteriaalne vererõhk võib esineda hüpotoonia korral;
- sobilike vererõhu näitajate puudumine peenise vererõhu mõõtmisel võib näidata impotentsust.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Meditsiinisõnastik", 839:2004.
- ↑ Anne Ormisson, Heili Varendi, "Neonatoloogia. Õpik arstiteaduskonna üliõpilastele.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 16, 2015
- ↑ VERERÕHK, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)
- ↑ Sandeep Chopra, Chris Baby ja Jubbin Jagan Jacob, Neuro-endocrine regulation of blood pressure, Indian J Endocrinol Metab. oktoober 2011; 15(Suppl4): S281–S288. doi: 10.4103/2230-8210.86860, PMCID: PMC3230096, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)(inglise keeles)
- ↑ Eesti Hüpertensiooni Ühingu ja Eesti Kardioloogide Seltsi arteriaalse hüpertensiooni juhised, Hüpertensiooni definitsioon ja klassifikatsioon, lk 13, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)
- ↑ Tartu Ülikool ja Eesti Haigekassa (2019). "Ravijuhend. Täiskasvanute kõrgvererõhktõve käsitlus esmatasandil". Vaadatud 16.02.2022.
- ↑ John Sparks, "Sugupoolte heitlus loomariigis. Seks ja looduslugu", tõlkinud Peeter Vissak, ISBN 9985 3 0378 4, Varrak, lk 81, 2001
- ↑ Peter Metz, Jeppe Bengtsson, Penile Blood Pressure, 1981, 15. köide, nr 3 , lk 161–164, veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)
- ↑ Hypertension in Dogs and Cats, veebiversioon (vaadatud 26.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ [1], veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)
- ↑ HARVEY B. LILLYWHITE, ROGER S. SEYMOUR, REGULATION OF ARTERIAL BLOOD PRESSURE IN AUSTRALIAN TIGER SNAKES, J. exp. Biol. (1978). 75. 65–79 65, lk 78, 1977, veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Sissekanne Encyclopædia Britannicas
- ADH
- Madal vererõhk
- L. Gabriel Navar, L. Lee Hamm, The Kidney in Blood Pressure Regulation
- Daniel W. Trott, David G. Harrison, The immune system in hypertension, Advances in Physiology Education Published, 1. märts 2014, 38. väljaanne, nr 1, 20–24 DOI: 10.1152/advan.00063.2013
- Michael J. Ryan, "Immune Mechanisms of Hypertension", 2013
- Svendsen UG, The role of thymus for the development and prognosis of hypertension and hypertensive vascular disease in mice following renal infarction, Acta Pathol Microbiol Scand A. mai 1976 ;84(3):235-43.
- Ba D, Takeichi N, Kodama T, Kobayashi H., Restoration of T cell depression and suppression of blood pressure in spontaneously hypertensive rats (SHR) by thymus grafts or thymus extracts, J Immunol. märts 1982 ;128(3):1211-6.