Vaherahu
|
See artikkel on üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata Vaherahu (täpsustus) |
Vaherahu (inglise keeles armistice, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast arma 'relvad' ja -stitium 'peatus') on sõdivate poolte formaalne juriidiline kokkulepe, mille kohaselt sõjategevus lõpetatakse teatud tähtajaks või tähtajatult kas kogu rindel (üldine) või mingis rindelõigus (osaline). Kui on sõlmitud tähtajatu vaherahu, siis on sõdivatel pooltel õigus alustada uuesti sõjategevust mis tahes ajal, kuid tingimusel, et sellest hoiatatakse vastaspoolt ette. Igasugune ühe poole vaherahu tingimuste rikkumine annab teisele poolele õiguse loobuda vaherahulepingust ja alustada omapoolseid vastuaktsioone.
Vaherahu võib eelneda ka sõjas ülekaalu saavutanud poole diktaadist lähtuvalt enne rahulepingu või kapitulatsiooniaktile allakirjutamist. Vaherahu võidakse välja kuulutada haavatute lahinguväljalt äratoomiseks, langenute matmiseks, sõjavangide vahetamiseks, lahingutsooni jäänud tsiviilelanike evakueerimiseks jne. Vaherahulipp on tavaliselt valge, mis pannakse välja läbirääkimiste korraldamise ajal või alistumise märgiks.
Vaherahu on modus vivendi ('eluviis') ega ole võrdsustatav rahulepinguga, mille kokkuleppimiseks võib kuluda kuid või isegi aastaid. Selle sõlmimise rahvusvahelised õiguslikud normid on määratud kahel Haagi konverentsil vastu võetud konventsioonidega. Esimesel konverentsil 18. maist kuni 29. juulini 1899, millel osales 26 riiki, võeti vastu kolm konventsiooni (sõjaväe ja relvastuse koguste piiramine, meresõja pidamise põhimõtted ning maasõja seaduste ja tavade deklaratsioon, mis ei jõustunud). Sellel Haagi konverentsil deklareeritigi, et kui vaherahu kestust ei määrata, võivad pooled sõdimist jätkata (Artikkel 36), nii nagu nad ise seda heaks arvavad, kuid peavad sellest vastasele ette teatama.
Teine konverents toimus 15. juunist kuni 18. oktoobrini 1907 ja seal osales 44 riiki. Relvastust küll piirata ei õnnestunud, kuid võeti vastu rida vaherahu sõlmimiseks vajalikud konventsioonid nagu võlgade väljanõudmise ja sõjalise jõu kasutamise kohta, neutraalsete riikide ja isikute õiguste ning kohustuste kohta maa- ja meresõjas, veealuste kontaktmiinide paigaldamise kohta, vaenlase kaubalaevade staatuse kohta, merevägede poolt pommitamise kohta, rahvusvahelise priisikohtu rajamise kohta, mis ei jõustunud jt. Sellel konverentsil oli pärast Esimese maailmasõja lõppemist otsene mõju Rahvasteliidu loomisele.
Tänapäeval võib sõdivatelt pooltelt vaherahu sõlmimist nõuda ÜRO Julgeolekunõukogu. Julgeolekunõukogu kehtestab või proovib kehtestada oma resolutsioonidega vaherahu konfliktis olevate poolte vahel, kuid sageli see ei tooda tulemust. Kuna vaherahu üle peetakse alati läbirääkimisi sõdivate poolte endi vahel, milleks võivad olla kaasatud ka vahendajad, milleks on olnud ÜRO, siis on nende läbirääkimiste tulemused kaasaegses rahvusvahelises õiguses siduvamad kui sisuliselt mittekohustuslikud ÜRO relvarahu resolutsioonid.
Esimese maailmasõja ajal sõlmiti kõigepealt detsembris 1917 vaherahu leping Venemaa ja Keskriikide vahel. Sellele järgnes Salonikis sõlmitud (september 1918) Bulgaaria ja liitlasriikide vaheline, Murdoses sõlmitud liitlaste ja Otomani impeeriumi vaheline (oktoober 1918) ja Villa-Giustis (november 1918) Austria-Itaalia vaherahu leping. Üheks tuntumaks vaherahu lepinguks sõdade ajaloos on Compiègne'is (Prantsusmaa) Esimese maailmasõja ajal sõlmitud leping, mis hakkas kehtima 1918. aasta 11. kuu 11. päeva 11. tunnil. Leping osapooled olid sõjas osalenud liitlased (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA jt) ning Keskriikide peamise sõjalise jõud Saksamaa keisririik. See hetk tähistas Esimese maailmasõja lõppu. Seda päeva meenutatakse tänaseni (Briti Rahvaste Ühenduses nimetatakse „mälestuspäevaks” ja USA-s „veteranide päevaks”) mitmetes sõjas osalenud riikides minutilise vaikusseisakuga. Mudanyas sõlmiti 14. oktoobril 1922. aastal Türgi, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia ning hiljem Kreeka vahel.
Eesti sõjaajaloos on tuntud Pljussa vaherahu (1583), Altmargi vaherahu (1629). Eesti riigi loomiseks määrava tähtsusega Eesti Vabadussõjas hakkas vaherahu Eesti ja Venemaa vahel kehtima 3. jaanuaril 1920. aastal. Sellele järgnes Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920.
Teise maailmasõja ajal kirjutasid Prantsusmaa ja Saksamaa 22. juunil 1940 alla omavahelisele rahulepingule just samas salongvagunis Compiègne’is, kus sõlmiti 1918. aasta vaherahuleping. Järgnesid eri aegadel Saksamaa vastu võidelnud liitlaste ja nende vastaste vaherahu lepinguid. 14. juulil 1941. aastal sõlmiti Süürias Püha Jean d'Acre'i vaherahu Lähis-Idas tegutsenud Briti vägede ja Prantsusmaa Vichy valitsuse vägede vahel. Lisandusid lepingud Itaaliaga (1943), Bulgaariaga (oktoober 1944), Nõukogude Liidul Moskva leping Soomega (september 1944), liitlastel Rumeeniaga (september 1944) ja Ungariga (jaanuar 1945). 1945. aastal ei kirjutatud vaherahu lepingule alla ei Saksamaa ega Jaapaniga. Mõlemad riigid kapituleerusid ja andsid alla, mistõttu polnud mingit põhjust lahingutegevuse seiskamist vaherahu lepinguga.
Teise maailmasõja järgsetest lepingutest nimetagem 1949. aasta Iisraeli ja tema naabrite Egiptuse, Jordaania, Liibanoni ja Süüria vahelisi vaherahulepingud. Korea sõja vaherahu leping sõlmiti 27 juulil 1953 Panmunjomis. Korea sõja lõpetamise de jure rahuleping on tänaseni sõlmimata. Prantsusmaa ja Viet Minh allkirjastasid Genfis 20. juulil 1954 lepingu, mis lõpetas esimese Indohiina sõja. Alžeeria iseseisvumissõja Prantsusmaa vastu lõpetas 19. märtsil 1962 Alžeeria vaherahu leping.