Trabant
Trabant on automark, mida toodeti Ida-Saksamaal 8. novembrist 1957 kuni 1991. aastani.
Trabanti tootis Zwickau ettevõte Automobilwerk Zwickau, hilisem VEB Sachsenring Automobilwerke Zwickau.
Trabanti põhimudeleid oli neli:
- aastail 1957–1962 toodeti mudelit Trabant P50 (ka Trabant 500),
- aastail 1962–1964 mudelit Trabant 600 (Trabant P60),
- aastail 1963–1991 mudelit Trabant 601 ja
- aastail 1990–1991 mudelit Trabant 1.1.
Aastate jooksul toodeti kokku umbes 3,7 miljonit Trabanti.
2021. aasta alguse seisuga hinnati, et Saksamaa teedel on jätkuvalt ringi sõitmas 38 172 Trabanti.[1]
Trabantidel oli terasest monokokk, kuid küljed, katus, uksed ja luugid oli valmistatud duroplastist. Duroplast oli kõva, bakeliidisarnane materjal, mis oli valmistatud puuvillajääkidest ja fenoolvaigust.
Trabant P50 jõuallikas oli kahesilindriline kahetaktiline 500 cm3 mootor, mille võimsus oli 18 hobujõudu. Sellest automudelist kujunes peagi Ida-Saksa rahvaauto, hinnaga 7500 Saksa DV marka, kuigi auto kättesaamiseks tuli tihti oodata umbes 10–15 aastat järjekorras. Kasutatud Trabant maksis ligi kaks korda sama palju. Auto maksimaalne kiirus oli 95 kilomeetrit tunnis.
Ka Trabant 600 ja Trabant 601 jõuallikas oli kahesilindriline kahetaktiline mootor, kuid töömaht juba 600 cm3. Nende mootorite suurim probleem oli suitsune ja palju mürkaineid sisaldav väljaheitegaas.
Trabant 1.1 mootor oli 1,043-liitrine Volksvagen Polo neljasilindriline ja seekord juba neljataktiline mootor. Taasühinenud Saksamaal aga ei suutnud Trabant lääne toodanguga konkureerida, mispeale lõpetati selle tootmine peagi. Zwickau tehases hakati tootma hoopis VW Polosid ja Golfe.
-
Trabant P50 prototüüp
-
Trabant P50 kombi prototüüp
-
Trabant P50
-
Trabant P50 pikap prototüüp
-
Trabant P60
-
Trabant 600 kombi
-
Trabant 601
-
Trabant 1.1 universaal
-
Trabant 1.1 sõjaväeversiooni prototüüp
-
Trabant P1100 prototüüp
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Saksa teedel vurab rohkem nostalgilisi Trabante kui moodsaid Teslasid". ERR, 9. märts 2021
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tehnikamaailm 11/ 2007. Lk 114–115