[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Thomas Bruce

Allikas: Vikipeedia
Lord Elgin, maalija Anton Graff, c. 1788.

Thomas Bruce (1766–1841), tuntud kui Lord Elgin, oli šoti päritolust seitsmes Elgini krahv, üheteistkümnes Kincardine krahv [1][2], ja kõige kuulsam lääne rändur, kes eemaldas 19. sajandil Ateena Akropolist kultuuresemeid[3].

Thomas Bruce Türgis

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1798 saatis Briti valitsus Lord Elgini Türki saadikuna (His Britannic Majaesty´s Ambassador Extraordinary ja Minister Plenipotentiary). Tema ülesanne oli hoida sidemeid Osmanite riigi sultaniga Selim III, kuna Briti valitsus oli mures Napoleoni pärast, kes okupeeris Türgi kontrolli all olevat Egiptust. Thomas Bruce, olles olnud veendud arhitekti Thomas Harrisoni poolt, otsustas ka kasutada ära oma positsiooni, et edendada kunsti Inglismaal.[1]

Tema algne soov oli teha detailseid joonistusi ja kipskujusid Ateenas olevatest antiigi päranditest, skulptuuridest ja iidsetest hoonetest, et inglise arhitektid saaksid hiljem nendest õppida. Tol ajal oli väga raske arhitektidel õppida Inglismaal Antiik-Kreeka arhitektuuri, kuna neil ei olnud selleks sobilikku allikaid.[4][5]

Olles Ateenas, pidas Lord Elgin pidevat kontakti Thomas Harrisoniga, kuna tema teadis, mida oli puudu inglismaa kunstiharidusest. Lord Elgin soovis Kreekast saada nii palju kasulikku materjali kui võimalik sel ajal kui ta seal oli, ning Harrisoni nõuanded olid talle ülimalt tähtsad.[6]

Lord Elgini ekskursioon Kreekasse oli üks vähestest 17. ja 18. sajandil, mille peaeesmärk oli kohe alguses koostada graafilisi õppevahendeid kunstnikele[6].

Thomas Bruce soovis, et tema tellitud graafilised joonistused hariksid nii palju inimesi kui võimalik. Seetõttu, plaanis ta määrata oma publikatsiooni hinna arhitektidele ja kunstnikele taskukohaseks. Ta kartis ka, et prantslased võivad proovida sama teha ning tema tegevusi takistada, mille tõttu tema eesmärk oli kiiremas korras oma tööga valmis saada. Lord Elgini kava ei olnud ainult Inglismaa kunsti arendamine vaid ka Prantsusmaast suurema edu saavutamine kunstimaailmas.[7]

Elgini marmorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1801 andis Thomas Bruce käsu oma töölistel eemaldada Akropolisest marmortahvlid, et neid viia Londonisse[8]. Kasutades oma diplomaadi staatust, sai Lord Elgin selle jaoks loa Osmani riigi sultanilt[9][10][5], aga alles pärast, kui suursaadik oli Selim III teinud märkimisväärse annetuse[5].

Parthenoni marmorite välja viimine Kreekast ei olnud algselt osa Thomas Bruce´i plaanist aga tema siht oli ikka kasutada neid kultuuri edendamise kontekstis, mitte oma kodukoha dekoreerimiseks[7].

Lord Elgini peamiseks mureks oli see, et kui need kujud jäävad Kreekasse, siis need võivad hävineda ehitusprojektide tõttu. Ateena linn ei olnud 19. sajandi alguses väga suur ning oht, et Akropolises olevad sambad muutuvad taaskasutavaks ehitusmaterjaliks oli tõenäone.[5]

Eemaldamisi juhtis personaalselt Lord Elgini teenistuses olev Giovanni Battista Lusieri[11].

Metoop, millel on kujutatud kentauri ja lapithai võitlemas. Elgini marmoridest.

Parthenoni templist võeti kaasa 15 metoopi, 67 friisi ja kõik peale kahe frontoon skulptuuri. Et transportida friise kergemini, lõigati neid ka pooleks.[9]

Järgmisena eemaldati Erechteioni templist karüatiidid ja Athena Nike templist neli friisiplaati[5]. Töölised lõpetasid oma töö aastal 1803 kuid marmorid jõudsid Londonisse alles 9 aastat hiljem[8]. Pärast seda, ainuke osa, mis jäi puutumata Ateena Akropolises oli lääne friis[12].

Aastal 1807 sai marmorite ajutiseks hooldekohaks hoone, mis asus Thomas Bruce´i ajas. Lord Elgin tegi selle avalikuks vähestele ning skulptuuride populaarsus kasvas aina rohkem.[5]

Aastal 1815 kutsus Thomas Bruce Londonisse Itaalia arhitekti ja skulptori Antonio Canova, et ta restaureeriks Kreekast toodud kunstiteoseid[13]. Canova aga keeldus seda tegemast, kuna ta pidas neid jumalikuks, väites, et midagi nii täiusliku ei ole isegi võimalik restaureerida[13][14].

Lord Elgini soov oli, et tema toodud marmorid jõuaksid lõpuks kindla hinna eest Briti Muuseumisse. Ta pakkus Inglismaa valitsusele need müügiks 62 400 ₤ eest kuid riik ei olnud sellest huvitatud. Alles siis kui Bruce oli nõus oma vara müüma maha 35 000 ₤ eest, jõudsid need lõpuks rahva kätte.[15]

Elgini marmorid paigutati Briti muuseumisse aastal 1816[16]. Kui publik oli 1817. aastaks Parthenoni marmoritega juba tutvunud, hakati neid pidama klassitsismi stiili parimaks esindajaks[17].

Reaktsioon marmorite eemaldamisele

[muuda | muuda lähteteksti]

Thomas Bruce´i käitumist peeti tol ajal õigluslikuks, kuna tema Parthenoni marmorite eemaldamine ei näinud välja nagu rööv vaid hoopis vajalik tegu, et kaitsta antiikkunsti türklaste käest[18]. Suurbritannia parlament tunnustas Lord Elgini tegevusi seaduspäraseks[15].

Kreeka tänapäeva valitsus seda aga ei tunnusta. Aastal 2007 toimus Pariisis UNESCO 34. üldkonverents, milles tol ajal olev Kreeka president Karolos Papoulias pidas kõne Briti valitsuse vastu. Ta väitis, et Parthenoni marmorite väljaviimine Kreekast oli kuritegu ning, et Kreeka riik nõuab nende tagastamist.[19]

Kreeka surve Briti valitsuse vastu, seoses marmorite tagastamisega, suurenes aastal 2009 kui Ateenas sai valmis uus ja modernne Akropoli muuseum. Enne seda oli Inglismaa keeldunud tagastamast marmoreid hinnangul, et kreeklastel ei olnud sobiliku tingimusi, et neid eksponeerida. See väide oli nüüdseks kehtetu.[19]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Gallo, Luciana (2009). Lord Elgin and Ancient Greek Architecture: The Elgin Drawings at the British Museum (inglise). Ühendkuningriik: Cambridge University Press. Lk 18.
  2. ↑ Kaasik, Airi-Kairi (2013). "Lord Elgini marmorid Tartu Ülikooli kunstimuuseumis Bakalaureusetöö". Lk 27. Vaadatud 16. november 2024.
  3. ↑ Ousterhout, Robert (2005). „Bestride the Very Peak of Heaven“: The Parthenon After Antiquity. - The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 293-329 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 321.
  4. ↑ Gallo, Luciana (2009). Lord Elgin and Ancient Greek Architecture: The Elgin Drawings at the British Museum (inglise). Ühendkuningriik: Cambridge University Press. Lk 18–19.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Kaasik, Airi-Kairi (2013). "Lord Elgini marmorid Tartu Ülikooli kunstimuuseumis Bakalaureusetöö". Lk 28. Vaadatud 16. november 2024.
  6. ↑ 6,0 6,1 Gallo, Luciana (2009). Lord Elgin and Ancient Greek Architecture: The Elgin Drawings at the British Museum (inglise). Ühendkuningriik: Cambridge University Press. Lk 19.
  7. ↑ 7,0 7,1 Gallo, Luciana (2009). Lord Elgin and Ancient Greek Architecture: The Elgin Drawings at the British Museum (inglise). Ühendkuningriik: Cambridge University Press. Lk 20.
  8. ↑ 8,0 8,1 Jokilehto, Jukka (2010). Arhitektuuri konserveerimise ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 121.
  9. ↑ 9,0 9,1 Neils, Jenifer (2005). . Indtroduction: A Classical Icon. – The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 1–7 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 4.
  10. ↑ Szegedy-Maszak, Andrew (2005). „Well-Recorded Worth“: Photographs of the Parthenon. - The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 331–361 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 333.
  11. ↑ Palagia, Olga (2005). Fire from Heaven: Pediments and Akroteria of the Parthenon. – The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 225–259 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 226.
  12. ↑ Neils, Jenifer (2005). „With Noblest Images in All Sides“: The Ionic Frieze of the Parthenon. – The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 293–329 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 200.
  13. ↑ 13,0 13,1 Maiste, Juhan (2008). "Klassitsism ja tõde, lk 7–13". Kunstiteaduslikke uurimusi 2008/1-2 17. osa: 7.
  14. ↑ Jokilehto, Jukka (2010). Arhitektuuri konserveerimise ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 106, 119.
  15. ↑ 15,0 15,1 Kaasik, Airi-Kairi (2013). "Lord Elgini marmorid Tartu Ülikooli kunstimuuseumis Bakalaureusetöö". Lk 29. Vaadatud 16. november 2024.
  16. ↑ Neils, Jenifer (2005). Indtroduction: A Classical Icon. – The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 1–7 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 1–2.
  17. ↑ Palagia, Olga (2005). Fire from Heaven: Pediments and Akroteria of the Parthenon. – The Parthenon: From Antiquity to the Present, Jenifer Neils (koost.), lk 225–259 (inglise). Cambridge, New York jne: Cambridge University Press. Lk 225.
  18. ↑ Gallo, Luciana (2009). Lord Elgin and Ancient Greek Architecture: The Elgin Drawings at the British Museum (inglise). Ühendkuningriik: Cambridge University Press. Lk 16.
  19. ↑ 19,0 19,1 Kulbach, Madli (2011). Elgini marmorid: Kreeka pärand Briti Muuseumis. Tartu: Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Kunstiajaloo õppetool. Lk 31.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Thomas_Bruce&oldid=6767194"