Teaduslik meetod

Teaduslik meetod väljendab tõeste teadmiste saamise üldiseid toimingud. Tuntum on nn hüpoteetilis-deduktiivne meetod; vaatluste või mõõtmiste põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. Toetudes teaduslikule meetodile omame kaasaegset teaduspõhist maailmavaadet, tunneme loodusseaduseid ja oskame maailmas toimuvat seletada teaduslike teooriate abil.

Vaidlused teadusfilosoofias

Karl Popper arvas, et hüpoteetilis-deduktiivse teadusliku meetodi järjekindel kasutamine eristab teadust mitteteadusest. Tema definitsiooni järgi teadus peab sisaldama hüpoteese (oletusi), mis võimaldavad teha kontrollitavaid ennustusi ning hüpoteesid peavad olema falsifitseeritavad.

Paul Feyerabend vaidlustas Popperi teadusfilosoofiat ning astus teadusliku meetodi seatavate piirangute vastu, väites, et need piiravad vaba teadusliku mõtte arengut, pealegi on teadlased ajaloos nagunii järjekindlalt rikkunud kõiki meetodi reegleid.

Thomas Kuhni järgi pole võimalik eraldada kontrollitavat teooriat teooriast, mille raames vaatlusi tehakse; teadust tehakse teadlaskonna konsensust väljendavate paradigmade raames, teadus on pigem sotsiaalne kui loogiline protsess ning vahe teaduse ja mitteteaduse vahel on vastavate kogukondade käitumises. Teadusfilosoofid on esile toonud ka induktsiooniprobleemi – üksikute katsetulemuste põhjal ei saa vältimatult järeldada üldist teooriat.

Filosoofide kriitikale vaatamata tunnustatakse teaduslike meetodeid teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahenditena.

Tänapäeval ei räägita enam üldisest teaduslikust meetodist, vaid üksikutest meetoditest ja teadusuuringust. Selline uuring koosneb: probleemi püstitamisest, teabe kogumisest, hüpoteesi sõnastamisest, hüpoteesi kontrollist, tulemuste analüüsist ja järeldustest. Teaduslik uurimistöö algab erapooletust vaatlusest või mõõtmisest (kuigi seda tehakse üldiselt mingi eelneva teooria või oletuse raamides). Mõõtmised peavad olema võimalikult täpsed ning sisaldama ka mõõtemääramatuse hinnangut. Seejärel püstitab teadlane hüpoteesi, tavaliselt mingi põhjusliku seose või korrelatsiooni kohta. Hüpoteesi allikaks võib olla analoogia, induktsioon või puhas fantaasia, sageli ka raskesti seletatav inspiratsioon. Deduktsiooni teel tuletatakse üldisest hüpoteesist konkreetne ennustus. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine, korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine. Teadusliku uuringu osaks on kujunenud ka nõue kasutatavaid mõisteid täpselt defineerida ja järjekindlalt kasutada, selleks eristatakse täppiskeelt üldkeelest.

Teadusliku meetodi ajaloolisse kujunemisse on panuse andnud mitmed teadlased ja filosoofid: Roger Bacon, René Descartes, Galileo Galilei, Isaac Newton, John Stuart Mill, David Hume jt.

Vaata ka

Kirjandus

"Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? : arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest." Autor Alan Francis Chalmers Tõlkinud Kristin Sarv, toimetanud Rein Vihalemm ja Leili Punga, järelsõnad: Erast Parmasto ja Rein Vihalemm. Sari Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu 1998, 292 lk; ISBN 9985821939

Välislingid

(Video inglise keeles) http://www.youtube.com/watch?v=YGrA4kwuQSc