Suurtükiväepataljon (Eesti kaitsevägi)

Suurtükiväepataljon
	Suurtükiväepataljoni embleem, kiri endiselt Suurtükiväegrupp
Tegev	16. jaanuar 1918 – 17. juuni 1940; 20. märts 1998 – ...
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti kaitsevägi
Haru	Eesti maavägi
Liik	Suurtükivägi
Ülesanne	Rahuajal: Reservallüksuste koolitamine; Sõjaajal: Suurtükiväepataljonide formeerimine brigaadidele;
Suurus	Pataljon
Osa	1. jalaväebrigaad
Garnison/staap	Tapa
Patroon	Püha Barbara
Deviis	Kindel surmani rahva vabaduse ja iseseisvuse kaitsel
Tähtpäevad	16. jaanuar, 20. märts
Ülemad
Praegune ülem	kolonelleitnant Allan Raidma
Võtmeisikud	Rudolf Krupp, Rein Luhaväli, Ardo Värä

Suurtükiväepataljon (varem Suurtüki(väe)grupp) on Eesti kaitseväe maaväe suurtükiväeüksus.

Suurtükiväepataljon paikneb Tapa sõjaväelinnakus ja kuulub 1. jalaväebrigaadi alluvusse.

Pataljoni ülem on kolonelleitnant Allan Raidma.

Koosseis

Pataljoni koosseisus on:

staap
suurtükiväekool
tulepatareid
staabipatarei
tagalapatarei

Enamuse koosseisust moodustavad ajateenijad, keda on sõltuvalt aastakäigust 200–300. Neile lisandub u 30 ohvitseri ja kaadriallohvitseri. Kaadri ja reservväelaste baasil formeeritakse sõjaajal vajalik arv suurtükiväepataljone.

Väljaõpe ja tegevus

Pataljoni rahuaegseks põhiülesandeks on suurtükiväe alane väljaõpe. Peamiselt õpetatakse välja ajateenijatest reservväelasi ja korraldatakse reservõppekogunemisi reservväelastele.

Ajateenija väljaõppe üldine ülesehitus

Suurtükiväepataljoni ajateenijad laskmistel (2011)

Suurtükiväepataljoni ajateenija USA armee relvastuse tutvustusel (2014)

Sõduri baaskursus – 7 nädalat (ühtne kõigile kaitseväe ajateenijatele), õpitakse sõduri põhioskusi ja teadmisi ning harjutakse teenistusega üksuses. Väljalubasid võimaldatakse vaid erandjuhul.
Erialakursus – valikuliselt õpetatavad erialad on:
1. relvasüsteemi õpe (D-30 või K9 Kõu);
2. laskeandmete arvestamine;
3. topogeodeetiline mõõdistamine;
4. sidesüsteemid;
5. meteoroloogia;
6. väliköök (valitakse eelneva vastava haridusega või kogemusega ajateenijad);
7. tehnika ja relvade remont (valitakse eelneva vastava haridusega või kogemusega ajateenijad);
8. varustamine, laskemoon;
9. meditsiin;
10. B-, C-, CE- kategooria sõidukijuhi õpe (eelvõtmisega 11-kuune teenistus).
Jao- või meeskonnakursus – õpitakse tegutsema jao või meeskonnana oma erialal.
Rühmakursus – õpitakse tegutsema rühmana.
Patareikursus – õpitakse tegutsema patarei koosseisus ja toimuvad pataljoniharjutused.

Nooremallohvitseride ja reservohvitseride väljaõpe

Lisaks tavapärasele väljaõppele on ajateenijatel-allohvitseridel:

Nooremallohvitseri baaskursus – 6 nädalat (ühtne kõigile ajateenijatele-nooremallohvitseridele)
Nooremallohvitseri erialakursus – 7 nädalat.

Parimatest ja haritumatest nooremallohvitserikursuse lõpetanutest valitakse välja aspirandid (reservohvitseri kandidaadid), kes suunatakse reservrühmaülema baaskursusele kaitseväe lahingukooli. Pärast naasmist praktiseerivad aspirandid ohvitseri ametikohtadel oma sõjaaja ülesannetes.

Õppused

Igal aastal toimuvad kevadel lahinglaskmised haubitsatest. Lisaks toimub väljaõppe käigus lahinglaskmine käsitulirelvadest. Kevadel toimuvad pataljoniõppused ja osaletakse maaväe õppusel Kevadtorm.

Reservväelastele toimuvad oskuste meeldetuletamiseks reservõppekogunemised, mille käigus viiakse läbi ka lahinglaskmisi. Suurim õppekogunemine (formeeriti terve 1 sõjaaja pataljon) toimus kaitseväe õppuse "Siil 2015" raames.

Relvastus ja varustus

Väljaõppes kasutatakse erinevaid relvasüsteeme:

FH-70 - 1. Jalaväebrigaad
D-30 - 2. Jalaväebrigaad
K9 Kõu - 1. Jalaväebrigaad
H61-37 – vaid tseremoniaaltegevustes.

Sõidukitest on kasutusel põhiliselt:

155 mm haubits FH-70
122 mm haubits D-30A
Veoauto MAN mil gl
Mercedes-Benz UNIMOG
Mercedes-Benz 250 GD

Traditsioonid

Suurtükiväepataljonis on kombeks tähistada 4. detsembril suurtükiväelaste kaitsepühaku Püha Barbara päeva.

Nooremallohvitseride allohvitseriks ristimine toimub Rakvere linnuses.

Reservohvitseridele ja -allohvitseridele korraldatakse kord aastas suurtükiväeteemalist kutsevõistlust "Põhisuund".

Ajalugu

Asutamine

1917. aasta detsembris koondusid 98 Eesti rahvusest suurtükiväelast Soomes, et sõita kodumaale. 26. detsembril 1917 (vana kalendri järgi 13.12) ilmus käskkiri nr 251 1. Eesti jalaväe polgule, milles on kirjas: Kõik suurtükiväelased kõikidest Eesti polkudest ja Eesti tagavara pataljonist eraldada ja üleviia 1-sse Eesti jalaväe polku. 1. Eesti jalaväe polgu ülemal moodustada suurtükiväelastest eriline komando. Komando eesmärk – olla kaadriks Eesti suurtükiväe formeerimisel.

16. jaanuaril 1918 (vana kalendri järgi 03.01.1918) sai alampolkovnik Andres Larka Ülemkomiteelt ettekirjutise nr 62, sõita Haapsallu, asuda seal 1. Eesti suurtükiväe brigaadi ülema kohustesse ja alustada brigaadi formeerimist.

1. Eesti suurtükiväe brigaadi tegevus jagunes kaheks perioodiks: 13.12.1917 – 22.02.1918 ja 24.02.1918 – 05.03.1918. Esimesel perioodil lõpetas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioonivõimud.

Tegevus Vabadussõjas

Vabadussõjas loetakse üksuse järglaseks 1. suurtükiväepolku.

Pikemalt artiklis 1. Suurtükiväepolk

1. polgu väljapatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suundades. Osaleti ka Landeswehri sõjakäigul. Enamik tuleülesandeid täideti Vabadussõjas siiski veel avatud tulepositsioonilt otsesihtimisega.

13. novembril kinnitati Ajutise Valitsuse poolt Eesti Rahvaväe esimene organisatsiooniline koosseis ja 21. novembril 1918 nimetas sõjaminister ajutiseks 1. suurtükiväepolgu ülemaks kapten Hugo Kauleri ja andis käsu hakata formeerida suurtükiväeüksusi. Suurtükiväepolk pidi koosnema 3 divisjonist, igaühes 2 4-suurtükilist patareid (1.–6.). Vabadussõja alguseks oli Rahvaväe käsutuses vaid 4 töökorras suurtükki, kuid neid saadi peagi juurde Soomest ja Inglismaalt. Täielikult puudusid esialgu aga sidevahendid.

Esimesena jõudis Sonda juures rindele 1. polgu 3. patarei I rühm alamkapten Laretei juhtimisel 10. detsembril 1918. Kuna telefonikaablit ei jätkunud, ei saadud paigutada vaatluspunkti piisavalt heale kohale ja esimesed mürsud langesid hoopis oma jalaväelaste selja taha, põhjustades nendes pahameelt. Polgu 2. patarei alamkapten Jaan Tõnissoni juhtimisel jõudis rindele 14. detsembril Rakvere juures. 1. suurtükiväepolgu 1., 2., 3. ja 6. patarei saadeti Viru rindele, 4. ja 5. aga lõunarindele, kus jäid hiljem juba teiste formeeritud suurtükiväeüksuste alluvusse.

1920–1940

Pikemalt artiklis 1. Suurtükiväegrupp

Pärast Venemaaga rahu sõlmimist jäid 1. suurtükiväedivisjoni koosseisu väljapatareid nr 1, 2, 3 ja 17. Järgneva nelja aasta jooksul toimus sage ümbernimetamine ja ümberformeerimine. Esmalt formeeriti väeosa "1. Suurtükiväepolguks" ja 1920. a juunis väeosaga liidetud "Kindluse suurtükiväe 1. grupp" nimetati "2. suurtükiväegrupiks." 1920. aasta juunis nimetati "1. Suurtükiväe polk" ümber "1. Välja Suurtükiväe Divisjoniks", kuid 1. jaanuaril 1921 nimetati taas "1. suurtükiväe polguks". 1922. aasta novembris sai suurtükiväepolk nime "1. Välja Suurtükiväe Rügement."

1924. aasta 15. märtsil nimetati rügement "1. Diviisi Suurtükiväeks" 1. Diviisi alluvuses ja see koosnes 1. Suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. Suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. Suurtükiväegrupp oli pidevalt komplekteeritud lahinguvalmiduses piirikatteüksus. 28. oktoobril 1928 annetas Tallinna Naisühing 1. Diviisi Suurtükiväele lipu.

Grupi koosseis 01.09.1939:

staap
spetsialistide komando
1. patarei – kergekahuripatarei 4 x 76 mm vene kahur mudel 1902
2. patarei – kergekahuripatarei (ka õppepatarei) 4 x 76 mm vene kahur mudel 1902
3. patarei – kergekahuripatarei 4 x 76 mm vene kahur mudel 1902; varem 114 mm inglise kergehaubits
4. patarei – raskehaubitsapatarei 2 x 150 mm saksa raskehaubits (Olginas).

Kokku oli rahuaegses koosseisus ette nähtud 413 sõjaväelast, neist 24 ohvitseri. Reaalselt oli septembri lõpul 1939 siiski rivis 314 sõjaväelast, neist 16 ohvitseri.

1940. aastal üksus senisel kujul likvideeriti. Suurem osa varast ja relvastusest arvati Punaarmee koosseisu, kus see Loode-Venemaal 1941. aastal lahingutegevuses hävines.

Taasasutamine

1997/1998 kinkis Soome Vabariik Eestile ühe pataljoni jagu suurtükiväerelvi H61-37 koos varustusega. Väeosa taasasutati kaitseväes Vabariigi Valitsuse otsusega 20.03.1998 Tapal ja kandis esialgset nimetust (1.) Suurtükiväegrupp. Esimesed ajateenijatest suurtükiväelased võeti teenistusse aprillis 1998. Kuni 2002. aastani oldi sunnitud kaudtulelaskmisi läbi viima Soomes, sest kodumaal puudus korralik polügoon. Otselaskmisi saadi läbi viia Eestis. Esimesed kaudtulelaskmised viidi Eestis läbi 2004 Sirgalas.

2003–2004 hangiti 120 miljoni Eesti krooni eest Saksamaalt FH-70 suurtükiväepataljoni relvad koos varustuse ja tehnikaga. 2004. aasta algul liideti Suurtükiväegrupp Tapa väljaõppekeskuse koosseisu, seejärel 2008. aastal Kirde kaitseringkonna koosseisu. Alates jaanuarist 2009 on väeosa nimi suurtükiväepataljon. 2014. aasta suvest on suurtükiväepataljon seoses kaitseväe ümberkorraldamisega 1. jalaväebrigaadi koosseisus.

Vaata ka

Kirjandus

Toe Nõmm. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus. // Laidoneri muuseumi aastaraamat 2004 (4.). Laidoneri Muuseum, 2005

Välislingid