Sulaaeg
Sulaaeg oli periood, mis algas Nõukogude Liidus pärast seda, kui Jossif Stalini isikukultus 1956. aastal NLKP XX kongressil paljastati. Seda iseloomustas tendents seaduslikkuse taastamisele stalinismi ajal represseeritute vabastamise ja rehabiliteerimise näol, mis iseendast ei hoidnud aga ära uusi poliitilisi piiranguid ega karistamisi.
Sulaajal pöörati tähelepanu vajadusele arendada Nõukogude Liidus põllumajandust, elamuehitust, kergetööstust ja tarbimissfääri. Selleks otsiti uusi viise ja meetodeid, mille kasutuselevõtus aga ilmnes märgataval määral ebajärjekindlust, subjektivismi ja voluntarismi. Välissuhetes võeti kurss üleminekuks külma sõja poliitikalt rahumeelse kooseksisteerimise poliitikale, mis siiski ei välistanud ka sõjalisi vastasseise ja aktsioone. Nõukogude riigi sise- ja välispoliitika liberaliseerimine mõjutas kõiki eluvaldkondi, sealhulgas ka kultuuri. Hakati tegema struktuuri- ja personalimuudatusi kultuuriga tegelevates parteiorganites ja asutustes, loodi NSV Liidu Kultuuriministeerium ja vastavad ministeeriumid liiduvabariikides. Ehkki stalinism oli väliselt möödas, ei toonud see aga kaasa kiireid muutusi kultuurielus ega avaldunud kohe ka kunstis, sest kultuuri püüti hoida samaviisi kontrolli all nagu varemgi.[1]
Näiteks eemaldas Nikita Hruštšov 1956. aastal teadlaskonna survel Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia presidendi ametikohalt Trofim Lõssenko. Ent aastatel 1961–1962 oli Lõssenko uuesti selles ametis.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Rita Peirumaa. Hruštšovi aja “sula” ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja -elus 1950. aastate teisel poolel Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu 2004.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Rita Peirumaa. Hruštšovi aja "sula" ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja -elus 1950. aastate teisel poolel Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu 2004.