[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Sakala

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib muinasmaakonnast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Sakala (täpsustus).
Eesti ja Põhja-Läti muinasmaakonnad, linnused ja teed

Sakala oli muinasmaakond praeguse Edela-Eesti ja Põhja-Läti alal. Maakonna peamised keskused olid Viljandi ja Leole linnused.

1202

Sakalat on mainitud 13. sajandi alguse kirjalikes allikates (ladina keeles, kujul Saccala, Sackala,Saccele, Saccale, maakonna elanikud Sackalanenses, Saccalanenses),[1][2] ennekõike Henriku Liivimaa kroonikas, mis kirjeldab maakonna vallutamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt Liivimaa ristisõja ajal. Selle käigus paistsid sakalased silma ühe sõjaliselt tugevama ja poliitiliselt juhtivama jõuna Eesti alal. Sõjategevus algas 1208. aastal. Kuigi maakond määrati Riia piiskopi võimu alla juba 1212. aastal sõlmitud rahuleppega, alistati Sakala korduvate ülestõusude tõttu lõplikult siiski alles 1223. aastal.

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Sakala nime vasteid on nähtud murdesõnades sakas:sakkad ("känd") ja sakkama ("kände juurima"). Nii võib maakonna nime teke (sarnaselt näiteks kohanimedega Põltsamaa ja Nurmekund) olla seotud maaviljelusega.[3] Teisalt on oletatud Sakala pärinemist isikunimest. Järelliide -la märgib kohta või vähendust ehk deminutiivi.[4]

Ulatus ja sisemine jaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Lõhavere linnamägi, ilmselt ühe Sakala keskse linnuse asupaik

Muinasmaakondade, sh Sakala olemuse kohta on tänapäeva ajaloolaste seas levinud kaks erinevat vaadet. Traditsioonilise arusaama kohaselt oli tegu muinaskihelkondade (kui suveräänsete üksuste) poliitilise ja sõjalise liiduga. Sellest tulenevalt võis maakond vastavalt liitlassuhete muutumisele kasvada või kahaneda.[5][6][7] Uuema arusaama järgi olid maakonnad pigem sarnase keele ja kultuuriga ning naabermaakondadest looduslikult eraldatud piirkonnad, kus asunud kihelkonnad või linnusepiirkonnad võisid, aga ei pruukinud omavahel koostööd teha.[8][9]

Sakala piirnes idas Võrtsjärve, Väikese Emajõe ja Ugandiga, põhjas Navesti jõe ning Nurmekunna ja Alempoise väikemaakondadega ning lõunas arvatavasti Säde jõest põhja pool asuva metsa- ja sooalaga, mis eraldas seda Tālava latgalite asualast. Maakonna ulatus lääne suunas on ebaselge, see võis lõppeda Sakala kõrgustiku serval, aga võib-olla ulatuda ka mereni.[10] Sakala põllumajandusliku maa kogusuuruseks on hinnatud 3000 adramaad, mis vastab ligikaudselt ka majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli arvatavasti 6–9 inimest.[11]

Sakala sisemise territoriaalse jaotuse kohta on ajalooallikates vähe teavet. Seda võib seletada Lõuna-Eestile omane hajus asumislaad, mis tingis külakogukondade ja kihelkondliku jaotuse suhtelise ebamäärasuse ja nõrkuse.[12] Kirjalikes allikates on selgelt ära toodud vaid ühe, Alistekunna muinaskihelkonna nimi, mida uurijad üksmeelselt Hallistega seostavad. Lisaks hilisemale Halliste kirikukihelkonnale on sellesse kuuluvaks peetud ka Karksi kirikukihelkonna ala ja Ruhja ümbrust Lätis. Samas on Raul Vaiksoo oletanud, et Karksi oli eraldi kihelkond. Üsna kindlaks peetakse Viljandi ja Lõhavere linnuste kui maakonna peamiste keskuste ümber olnud kihelkondade olemasolu. Esimene hõlmas lisaks hilisemale Viljandi kirikukihelkonnale tõenäoliselt ka Kõpu kirikukihelkonna idaosa, teine asus Suure-Jaani kirikukihelkonna maadel.[10][13][14][15]

Paistu, Helme ja Tarvastu kirikukihelkondade territooriumil on võimalikuks peetud nii ühe suure kui kolme väiksema muinaskihelkonna olemasolu, aga ka võimalust, et Paistu oli eraldi, aga Tarvastu ja Helme moodustasid ühise kihelkonna.[10][13][14][16] Kuna Paistut on ühes 16. sajandi allikas kutsutud Paistekunda, on Enn Tarvel välja pakkunud, et muinasaegne kihelkond võis just seda nime kanda. Henriku kroonikas on mainitud Võrtsjärve-äärset kihelkonda, mida Tarvel peab vastavaks hilisemale Tarvastule (võib-olla koos Helmega).[13] Sakala kõrgustiku ja mere vahele jääva hõreda (või isegi olematu) asustusega soise ja metsase piirkonna, hilisema Saarde kirikukihelkonna ning Pärnu jõest kuni Laigaste nina ja Lemmejõeni ulatuva rannaala staatuse küsimuses pole uurijad ühtsele järeldusele jõudnud. Oletamisi on Saardet üksi või kogu mereni ulatuvat ala (mõnikord nime Saarkunda all, tuletatuna mõnedest 16. sajandi allikatest, mis kasutavad nimekuju Sarkund) peetud eraldi kihelkonna või Alistekunna tagamaana Sakala osaks või määratlemata kuuluvusega alaks, aga ka (vähemalt osaliselt) Metsepole või Soontagana alla kuuluvaks territooriumiks.[10][13][16][17][18]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Maakonna moodustumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Evald Tõnissoni hinnangul, kes eeldas, et maakonnad olid kihelkondade liidud, võisid Eesti ala maakonnad hakata tekkima keskmisel rauaajal ja põhiosas välja kujuneda nooremal rauaajal.[19] Sakala on moodustunud kahest (või isegi kolmest) erinevast hõimurühmast – Sakala lõunaosas on elanud mulgikeelne, põhjaosas põhjaeesti keskmurret (ja võib-olla ka läänemurret) kõnelev rahvastik.[17][20] Kuna maakonna põhjaosast, Suure-Jaani kihelkonnast, varaseid muistiseid ei teata, võidi see alles alates 11. sajandist koloniseerida Pilistvere või Põltsamaa suunalt, aga võib-olla ka läänest tulnud inimeste poolt.[20] Nii on oletatud, et Suure-Jaani ala oli algselt omaette väikemaakond, mis liitus Sakalaga (eeldusel, et Sakala oli kihelkondade liit) muinasaja lõpul ja jäi selle keskuse Viljandiga lõdvalt seotuks.[10] 13. sajandi alguses võis Sakalale sõjalis-poliitiliselt olla lähenemas ka Nurmekund.[21]

Ristisõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjad riialaste, liivlaste ja latgalitega (1208–1215)

[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlam teave Sakala kohta pärineb 13. sajandi alguse kirjalikest allikatest (ennekõike Henriku Liivimaa kroonikast), mis kirjeldavad Sakala allutamist Riia piiskop Albertile ja Mõõgavendade ordule aastatel 1208–1223. Sel ajal olid sakalased üks sõjaliselt tugevamaid ja poliitiliselt juhtivamaid jõude Eesti alal.[10] Kui ugalastel tekkis 1208. aastal konflikt Riia piiskopi, ordu ja Tālava latgalitega, ühines ugalaste liitlastena sõjategevusega ka sakalasi. Riialaste (piiskopi ja ordu), liivlaste ja latgalite esimesele sõjakäigule Ugandisse vastati üheskoos rüüsteretkega Trikātasse ja Beverini linnuse piiramisega. Beverini, Sotecle ja Autine latgalid Russini ja Waridote juhtimisel omakorda rüüstasid seepeale Sakalas, tõenäoliselt Alistekunna lõunaosas Ruhja piirkonnas. 1208. aasta lõpus või tõenäolisemalt 1209. aasta alguses sõlmisid vaenupooled üheaastase vaherahu. Kuigi kroonika nimetab vaherahu sõlmijatena vaid ugalasi, võisid ka sakalased selles osalised olla, vähemalt ei jätkanud nad sel ajal sõjategevust.[22]

Pärast Otepää linnuse mahapõletamist riialaste, liivlaste ja latgalite poolt 1210. aasta suvel tegid eestlased sõjakäigu Võnnu linnuse, Mõõgavendade ordu tugipunkti vastu. Kuigi Henriku kroonika nimetab sellest osavõtjaid vaid üldnimetusega "eestlased", on peetud tõenäoliseks, et tegemist oli ugalaste ja sakalaste väega. Kui Võnnu piiramise ajal kuuldi, et linnuses olijate päästmiseks lähenevad liivi üliku Kaupo abijõud, otsustasid eestlased taanduda. Neid jälitama asunud vastaste väele korraldati Ümera jõe ääres aga varitsus ja võideti neid lahingus.[23]

1210. aasta jõulupühade ajal riialaste poolt organiseeritud rüüsteretk Läänemaale tõi kaasa läänemaalaste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. 1211. aasta 19. jaanuari ja 17. veebruari vahel tungiti üksteisega kooskõlastatult Liivimaale. Samal ajal olid omakorda sõjakäiku kavandamas riialased, kes kogunesid koos liivlaste ja latgalitega Asti järve äärde. Seal kohtuti sakalaste ja ugalaste väega, mis neid nähes põgenes. Üks mahajäänu andis teada samal ajal toimuvast läänemaalaste sõjaretkest ja kristlaste vägi otsustas pöörduda tagasi oma linnuseid kaitsma.[24]

17. veebruari ja 9. märtsi vahel korraldasid riialased hästi ettevalmistatud sõjakäigu Viljandi linnuse vastu. Kaasavõetud piiramisrelvastuse abil rünnati linnust 6 päeva, kuni seesolijad lubasid ristiusu vastu võtta. Sõlmitud rahuleppe kohaselt lasti linnusesse preestrid, kes seda pühitsesid, kuid ristimise läbiviimine lükati tulevikku. Rahu kinnitamiseks andsid Viljandi vanemad pantvange ja piirajad lahkusid.[25] Kristjan Oadi arvates tähendas viljandlaste alistumine varem nende võimu all olnud Sakala põhja- ja lõunaosa iseseisvumist. Tema arvates haarasid põhjasakalased millalgi pärast seda oma võimupiirkonda ka Alempoise ja Nurmekunna.[26]

Henriku kroonika kohaselt ütlesid sakalased tehtud rahu aga peagi üles, valmistudes sõja jätkamiseks.[27] Oadi hinnangul jäid viljandlased järgnevatest võitlustest siiski kõrvale.[26] Kaupo, Võnnu orduvendade juht Bertold ja piiskopi sõjasulased oma vägedega tegid kiire rüüsteretke Sakala lähimasse kihelkonda (võimalik, et Tarvastu-Helme piirkonda). Järgnes mitu sakalaste vasturetke. Kõigepealt laastas üks vägi Asti järve ja Ümera vahelist ala, seejärel tungis teine Lembitu ja Meeme juhtimisel Ümera piirkonda, kus muuhulgas riisuti seal preestriks olnud Läti Henriku vara ja süüdati tema kirik. Lembitu nimetamine näitab, et kui varem võis sõjategevusest osa võtta vaid osa Sakalast, siis nüüd astus sõtta ka sõjakäikudest otseselt mittepuudutatud maakonna põhjaosa. Hiljem rüüstasid eestlased Brasla jõe piirkonnas Idumeas, millele Kaupo oma väega vastas Sakala lõunaosa rüüstamise ning Owele ja Purke linnuste põletamisega.[28]

Peagi rüüstasid ugalased ja sakalased taas latgalite aladel, tappes teiste seas palju Russini kaaskondlasi. Enne lahkumist tehti ka edutu katse vallutada Beverini linnust. Beverini ülikute Paike ja Dote abipalve peale otsustati Riias korraldada sõjakäik varasematest retkedest kõrvale jäänud Sakala põhjaossa. Kohale jõudes oma laagri Lembitu küla juurde püstitanud vägi tegi sealt kolme päeva jooksul ümbruskonda, sh ka Nurmekunda, rüüsteretki, mille käigus Paike ja Dote tapeti. Neljandal päeval süüdati põlema linnus, tõenäoliselt Leole, ja liiguti tagasi. Hiljem suundus Alistekunda rüüstama Beverini latgalite salk. Selle peale otsustasid Henriku kroonika kohaselt kõigepealt Alistekunna ja siis ka teised Sakala ülikud rahu paluda.[29] Kristjan Oadi tõlgenduses piirdus see rahulepe siiski ainult lõunasakalastega.[26] Riialastele anti pantvange ja anti lubadus end ristida lasta.[29]

1212. aasta alguses saadeti Riiast alistunud sakalaste juurde preester, et viia läbi ristimist. Samal ajal, kuuldes, et Vene vürstid on Eestimaal sõjakäigul, kogusid sakalased ja ugalased omakorda sõjaväe. Viljandis ristimist alustanud preester otsustas seepeale koos oma kaaskonnaga lahkuda, kuid sõjasalk eesotsas Lembituga asus neid jälitama, sai kätte ja tappis nad. Pärast seda tungis sakalaste-ugalaste vägi pihkvalaste sõjakäigul olekut ära kasutades Pihkva linna ja rüüstas seda.[30]

Pärast neid sündmusi katkestati sõjategevus levima hakanud katku ja nälja tõttu. Lepiti kokku 3-aastases vaherahus ja selles, et Sakala kuni Navesti jõeni jääb piiskopi võimu alla ja kohustub vastu võtma ristiusu. Sakalaste alistumine jäi siiski suuresti formaalsuseks ja ristimist seal läbi viia isegi ei üritatud. Vaherahu ajal, 1213. aasta alguses tabas Sakalat aga leedulaste rüüsteretk.[31]

Pärast vaherahu lõppu, 1215. aasta märtsi-aprilli paiku korraldasid riialased sõjakäigu Sakala põhjaosas asunud Leole linnuse vastu. Linnuse piiramise kolmandal päeval õnnestus neil kindluse kaitsesein põlema süüdata ning sees olnud sakalased eesotsas Lembituga alistusid, lasid end ristida ja andsid pantvange.[32]

Veidi hiljem osales osa sakalasi saarlaste juhitud sõjalises aktsioonis Riia vallutamiseks. Samal ajal kui saarlased asusid linna piirama, tungisid sakalased koos ugalastega latgalite ja läänemaalased Turaida liivlaste alale, et takistada nende appiminekut riialastele. Sakalased ja ugalased piirasid mõnda aega Autine linnust ning piinasid surnuks kättesaadud Trikāta üliku Talibaldi. Saarlastel Riiat vallutada aga ei õnnestunud.[33]

Maakonna ristimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Talibaldi tapmisele järgnes latgalite kättemaksuretkede seeria Ugandisse, mille mõjul ugalased andsid end riialaste võimu alla ja lubasid end ristida lasta. Peljates järgmisi sõjakäike enda vastu tulevat, järgisid sakalased nende eeskuju. Sakala ristimine viidi läbi arvatavasti suve lõpul või sügise alguses. "Teiste eestlaste metsikuse tõttu" preestrid kohapeale elama jääda siiski veel ei söandanud.[33]

1216. aastal kavandasid saarlased uut katset Riia ründamiseks, kuhu seekord kaasati ka Polotski vürst. Eestlased (tõenäoliselt taas sakalased, ugalased ja läänemaalased) pidid seejuures jälle ründama latgaleid ja liivlasi. Vürsti ootamatu surma tõttu jäi plaan aga teostamata. Hiljem samal aastal suundus Sakalasse riialaste sõjavägi, mis Sakala ülikute nõuandel liikus edasi Harjumaale ja rüüstas seal.[34] 1217. aasta jaanuaris osalesid Sakala ülikud teejuhtidena riialaste sõjakäigus Järvamaale.[35]

Ülestõus (1217)

[muuda | muuda lähteteksti]
1969. aasta septembris avatud Lõhavere mälestusmärk "Sakalamaa kaitsjatele 1217–1223"

Veebruaris-märtsis kogusid novgorodlased ja pihkvalased suure väe, millega liitusid lisaks saarlastele ja harjulastele ka juba ristitud sakalased. Üheskoos piirati Otepää linnust ning seal olnud riialasi ja ugalasi, kuni nad alistusid. Piiskopi ja ordu väed pidid linnuse maha jätma ja Liivimaale pöörduma. Nende lüüasaamine Ugandis pani kahtluse alla ka teised Eestimaal saavutatud sõjalised edusammud. Piiskop Alberti sakalastele tehtud ettepanek omavahelist rahu kinnitada lükati tagasi ja sakalased valmistusid sõja jätkamiseks.[36]

Novgorodi läinud eestlaste saadikute palve peale lubas seal vahepeal uueks vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, läänemaalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti riialastest, liivlastest ja latgalitest kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Viljandist põhja pool kaks vaenuväge kohtusid ja ründasid teineteist. Selles nn Madisepäeva lahingus langesid nii Lembitu kui Kaupo. Lõpuks ajas kristlaste vägi eestlased põgenema. Pärast Sakala vanematega uuesti rahu sõlmimist, selle kinnituseks pantvangide võtmist ja ümbruskonna rüüstamist pöördusid lahingu võitjad tagasi.[37]

Enne lahingut Liivimaalt lahkunud piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga pidas eestlaste ja Vene vürstide liitu riialastele väga ohtlikuks ning kohtudes Taani kuninga Valdemariga kutsusid nad teda appi, lubades vastutasuks Eestimaa, sh Sakala, kuningale jätta. 1219. aastal sekkuski Valdemar Eestimaa jagamisse, vallutades Revala ja tehes Toompea linnusest oma tugipunkti.[38]

Riialaste alluvuses (1218–1222)

[muuda | muuda lähteteksti]

1219. ja 1220. aasta alguses osales sakalasi abiväena riialaste sõjakäikudes Järva-, Viru- ja Harjumaale, millega ka need maakonnad alistati. Kahe viimase retke ajal tegutsesid sakalased riialaste sõjaväes eraldi üksusena: Virumaal määrati neile rüüstamiseks maakonna lääneosa, Rebala kihelkond, ja Harjumaal maakonna põhjaosa, kusjuures vanemate käsust üle astudes rüüstati ka Revalat.[39]

Kuna riialased ei soovinud täita lubadust Eestimaa kuningale üle anda, tekkis neil 1220. aastal Taaniga konflikt. Valdemar otsustas kompromissina lubada Sakala ja Ugandi koos Kesk-Eesti väikemaakondadega ordule, jättes Riia ja Eestimaa piiskopi maade jagamisest välja. Kui Riias kuninga pakkumisest teada saadi, mõjutas Zemgale piiskop Lippe Bernhard omakorda orduvendi sellest leppest taganema.[40] Peagi lubas piiskop Albert aga taas Eestimaa Taani kuningale jätta, kuna Valdemar oli hakanud takistama piiskopi värvatud ristisõdijatele laevade andmist. Ometi asusid tõenäoliselt juba 1220. aastal Sakala linnustesse orduvennad.[41]

1221. aastal jõudis Andreas Sunesen, kuninga esindaja Eestimaal, otsusele, et riialastega tülis olemine on ohtlik ja et neile tuleb osaliselt järgi anda. Sunesen lubas seni formaalselt Taanile kuuluvas Sakalas ja Ugandis tunnustada ordu ilmalikku ja Riia piiskopi vaimulikku võimu.[42] Hiljem kinnitas selle otsuse ka Valdemar.[43]

1221. aastal puhkes taas pärast mõneaastast vaheaega sõda Vene vürstide ja riialaste vahel. Venelased ütlesid üles kunagi Otepääl sõlmitud rahulepingu ja tungisid koos leedulastega Liivimaale. Riialased, ennekõike ordu ja nende alamad, vastasid sellele rea rüüsteretkedega Novgorodi aladele. Talve algul korraldati suurem riialaste, liivlaste, latgalite, ugalaste ja sakalaste ühine sõjakäik, hiljem tegid sakalased iseseisvalt väiksemaid sõjaretki. Kesktalvel rüüstas sakalaste vägi Ingerimaad.[44]

Ülestõus (1223–1224)

[muuda | muuda lähteteksti]

Saarlaste ärgitusel, kes alistasid 1222. aastal Saaremaal kanda kinnitada püüdnud Taani kuninga sõjaväe, algas Eestimaal Taani ja ordu võimu vastane ülestõus. 29. jaanuaril 1223. aastal ründasid Viljandi linnuses koos sakslastega elavad sakalased ootamatult linnuses olnud orduvendi, nende sulaseid ja kaupmehi ning surmasid või võtsid nad vangi. Osa Viljandi sakalasi läks edasi Leole linnusesse, kus kästi samamoodi toimida. Sealt suunduti Järvamaale, kus võeti kinni foogt Hebbe koos teiste taanlastega ja viidi nad Viljandisse, kus nad rituaalselt tapeti. Samal päeval läkitasid viljandlased teate toimunust Otepääle ja Tartusse ning kutsusid ugalasi üles oma eeskuju järgima. Ugalased ühinesidki ülestõusuga ning tapsid või vangistasid kohapeal olnud orduvennad ja teised sakslased.[45]

Mõistes, et oma jõududest riialastele vastu seismiseks ei piisa, kutsusid sakalased sarnaselt ugalastega nüüd Vene vürste appi. Saabunud abiväed paigutati linnustesse ning neile jagati kingitusi ja sakslastelt võetud vara. See võis ühtlasi tähendada, et sakalased tunnistasid Novgorodi ja Pihkva ülemvõimu enda üle. Sakalased läkitasid saadikud Riiga teatama, et nad soovivad küll rahu sõlmida, aga ristiusku enam vastu võtta ei kavatse. Seda rahupakkumist vastu ei võetud. Lisaks tegid sakalased ettepaneku vangide vahetamiseks ja sellega jäädi nõusse. Riialaste käes pantvangiks olnud Sakala ülikute pojad vahetati vangi võetud orduvendade ja kaupmeeste vastu üks-ühele põhimõttel. Võitluseks valmistudes ehitati linnuseid tugevamaks ja õpiti orduvendadelt saagiks saadud ambude kasutamist.[46][47]

Nõrgenenud ordus mõisteti, et üksinda on tekkinud situatsioonis raske midagi saavutada, ja pöörduti toetuse saamiseks piiskopi leeri poole. Sealt nõuti varem kehtinud vallutatud alade jaotamise põhimõtte – 1/3 maadest ordule, 1/3 Riia piiskopile ja 1/3 Eestimaa piiskopile – taastunnustamist. Ordu leppis selle tingimusega ja piiskopimehed liitusid sõjaga ülestõusnute vastu.[47][48]

Oletatavalt märtsis saigi teoks piiskopi vasallide ja orduvendade ühisretk Sakalasse. Kaasa kutsuti ka liivlasi ja latgaleid. Viljandi juurde jõudes tungisid neile kallale linnusest väljunud sakalased, kellega mõnda aega võideldi ja siis taanduti, asudes ümbruskonda rüüstama. Lemmit Mark on seda mõneti ebamäärast kroonikakohta tõlgendanud eestlaste suure võiduga lõppenud lahinguna, Sulev Vahtre hinnangul sakalased selget ülekaalu ei saavutanud, kuna vastastel võimaldati pärast lahingut vabalt edasi liikuda ja külasid rüüstata. Osa kristlaste väest liikus Leole linnuse alla ja piiras seda kolm päeva, teine osa käis samal ajal Nurmekunnas rüüstamas. Linnust vallutamata pöörduti seejärel Liivimaale tagasi.[49]

Peagi korraldasid sakalased koos ugalaste, Kesk-Eesti väikemaakondade eestlaste ja oma Vene abijõududega omakorda rüüsteretke Tālava, Metsepole ja Turaida aladele. Sõjakäigult naasvat väge asusid jälitama orduvennad, piiskopimehed, äsja Riiga jõudnud ristisõdijad, liivlased ja latgalid. Vaenupooled kohtusid Ümera jõe ääres, kui eestlased olid parajasti üle silla teisele kaldale minemas. Puhkenud lahingus sai eestlaste vägi lüüa ja ellujäänud põgenesid.[50]

Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Sihtmärgiks valiti Viljandi, ülestõusu peamine keskus. Suur riialaste, liivlaste ja latgalite vägi suundus Sakalasse ja asus 1. augustil piirama Viljandi linnust, mille kaitsjad pärast kahenädalast piiramist alla andsid. Riialased lasid sakalastel oma vara maha jättes tervelt linnusest lahkuda, kui need olid lubanud edaspidi kristlase kohustustest kinni pidada, venelastest abivägi poodi aga teiste Eestimaal olevate venelaste hirmutamiseks ja võib-olla ka eestlaste ja venelaste vahel lõhe tekitamiseks üles. Võidukas vägi liikus Viljandist kohe edasi Leole linnuse alla. Seal alistusid sakalased Viljandi saatuse kordumist kartes kiiresti, nõustudes samuti loobuma kogu linnuses olnud varast. Sellega luges kroonik sakalaste "nurjatu hõimu" taasalistatuks ja vägi pöördus tagasi.[51]

Enne riialaste sõjakäiku olid sakalased aga jõudnud omale appi kutsuda Vene vürste. Nii jõudiski peagi Eestimaale suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna juhtimisel. Jaroslav paigutas oma mehi Tartu ja Otepää linnustesse ning hakkas koos ugalastega Liivimaale liikuma. Puides tulid neile aga vastu saarlased, kes veensid Vene väe juhti Riia asemel Tallinna ründama. Saades Sakalasse jõudes teada linnuste langemisest, Viljandi venelaste ülespoomisest ja sakalaste alistumisest riialastele, vürst vihastas ja elas oma pahameele seda maakonda rüüstates välja, enne kui Tallinna alla edasi liikus.[52]

1223. võttis Tartus võimu oma kätte Novgorodist saadetud vürst Vjatško, kelle teenistusse asus ka osa sakalasi. 1224. aasta augustis vallutasid riialased Tartu linnuse ja surusid sellega ülestõusu lõplikult maha. Pärast seda leppisid riialased omavahel kokku vallutatud alade jagamises, mille järgi Sakala koos Nurmekunna, Mõhu ja osaga Vaigast läks ordule. Sakala linnustesse enam kohalikke ei võetud ja neile kehtestati kümnis.[53][54]

Sakala ala jaotati Viljandi komtuurkonnaks (sakala põhjaosa), Sakala foogtkonnaks (see ühendati 14. sajandi II poolel eelmisega) ja Karksi foogtkonnaks (Sakala lõunaosa).[1] Loodud kiriklikku haldusjaotusse kuulusid Paistu (Paystele), Suure-Jaani (Walle), Tarvastu (Tarwis), Viljandi (Fellin), Helme (Helmet), Karksi (Karkus), Ruhja (Ruien), võib-olla ka Härgmäe (Ermes) kirikukihelkonnad.[viide?]

Sakala nime hilisem kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Sakala maakonnanimena pärast 13. sajandit püsima ei jäänud, kuid on oletatud, et sellest võivad pärineda mitmel pool Eestis esinevad Sakla nimed (neis on toimunud sisekadu). Leo Tiik on arvanud, et Saaremaa Sakla nimi tuleneb selle esmaasuka Sakala päritolust, Hiiumaa Sakla oma aga kas Saaremaa Saklast või samuti Sakalast pärit esmaasukast.[55] Peeter Päll peab usutavaks, et kui muinasmaakonna nimetraditsioon poleks katkenud, oleks ka selle nimi tänapäeva jõudnud kujul Sakla.[56] Hiljem on Henriku Liivimaa kroonika nimekuju järgi[57] tuletatud nt ajalehe Sakala, Sakala kõrgustiku, korporatsioon Sakala jm nimed. 1928. aastal esitati Riigikogule eelnõu Viljandi maakonna ümbernimetamiseks Sakalaks. Riigikogu juhatus küsis selles asjus nõu Tartu Ülikoolilt, mille esindajad olid mõttega üldjoontes päri. Vastav seadus jäi siiski vastu võtmata.[58][59]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Sakala, Eesti entsüklopeedia 12, 2003; muudetud 2013
  2. ↑ Tarvel 1968, II osa, lk 586
  3. ↑ Alvre 1985, lk 98
  4. ↑ Kallasmaa 2016, lk 293, 586
  5. ↑ Tõnisson 1982, lk 301–302, 400–401
  6. ↑ Kriiska 2002, lk 208–212
  7. ↑ Tarvel 2013, lk 32–37
  8. ↑ Lang, lk 275
  9. ↑ Heiki Valk, Ettekanne Eesti keskaja uurimise arutelupäeval Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Tõnisson 1982, lk 408–409
  11. ↑ Tõnisson 1982, lk 388, 401
  12. ↑ Tõnisson 1982, lk 400–401, 408
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Tarvel 1968, I osa, lk 544–545
  14. ↑ 14,0 14,1 Lang 2007, lk 277
  15. ↑ Vaiksoo
  16. ↑ 16,0 16,1 Adamson 2003, lk 10
  17. ↑ 17,0 17,1 Sutrop 2011, lk 106–116.
  18. ↑ Eesti: Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus
  19. ↑ Tõnisson 1982, lk 302, 401
  20. ↑ 20,0 20,1 Moora 1956, lk 116–117
  21. ↑ Tõnisson 1982, lk 404
  22. ↑ Vahtre 1990, lk 58–62
  23. ↑ Vahtre 1990, lk 68–73
  24. ↑ Vahtre 1990, lk 75–76
  25. ↑ Vahtre 1990, lk 77–79
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Oad 2012
  27. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XIV 12, lk 116–117
  28. ↑ Vahtre 1990, lk 79–81
  29. ↑ 29,0 29,1 Vahtre 1990, lk 86–88
  30. ↑ Vahtre 1990, lk 89–91
  31. ↑ Vahtre 1990, lk 91–94, 97
  32. ↑ Vahtre 1990, lk 103
  33. ↑ 33,0 33,1 Vahtre 1990, lk 103–107
  34. ↑ Vahtre 1990, lk 111–113
  35. ↑ Vahtre 1990, lk 116
  36. ↑ Vahtre 1990, lk 116–119
  37. ↑ Vahtre 1990, lk 121–128
  38. ↑ Vahtre 1990, lk 130, 137–140
  39. ↑ Vahtre 1990, lk 140–143
  40. ↑ Vahtre 1990, lk 143, 145
  41. ↑ Vahtre 1990, lk 147–149, 152
  42. ↑ Vahtre, lk 150–151
  43. ↑ Vahtre 1990, lk 153
  44. ↑ Vahtre 1990, lk 151–153
  45. ↑ Vahtre 1990, lk 154–155
  46. ↑ Vahtre 1990, lk 156–157
  47. ↑ 47,0 47,1 Selart 2012, lk 52
  48. ↑ Vahtre 1990, lk 157
  49. ↑ Vahtre 1990, lk 157–158
  50. ↑ Vahtre 1990, lk 158–159
  51. ↑ Vahtre 1990, lk 159–160
  52. ↑ Vahtre 1990, lk 160
  53. ↑ Vahtre 1990, lk 164, 166
  54. ↑ Selart 2012, lk 53
  55. ↑ Kallasmaa 2016, lk 586–587
  56. ↑ Peeter Päll (2018). Eesti kohanimed. Peatükk raamatus: Tiit Hennoste (toimetaja), Ellen Niit, Karl Pajusalu, Peeter Päll ja Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Lk 245
  57. ↑ Kallasmaa 2016, lk 586
  58. ↑ Remmel 2003, lk 151
  59. ↑ Pae 2008, lk 880–881

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti ala maakonnad muinasaja lõpul

Adsele • Alempois • Harjumaa • Jogentagana • Järvamaa • Läänemaa • Metsepole • Mõhu • Nurmekund • Revala • Saaremaa • Sakala • Soopoolitse • Ugandi • Vaiga • Valgatabalve • Virumaa

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sakala&oldid=6710128"