Rolls-Royce Merlin
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2024) |
Rolls-Royce Merlin oli Inglismaal 1930. aastatel välja töötatud V12-kolbmootor, mis leidis laialdast kasutust teise maailmasõja liitlaste lennukitel. Rolls-Royce Merlin on tuntud ka kui mootor, mis võitis sõja.[1]
Arendus
[muuda | muuda lähteteksti]Merlini arendustöö sai alguse 1929. aastal, kui hakati uurima võimalusi toota Rolls-Royce Kestreli mootorist võimsamat ja suurema töömahuga mootorit. Oktoobris 1933, kõigest 6 kuud peale Henry Royce’i surma, algasid maapealsed katsetused. Rolls-Royce’i insenerid töötasid 21-liitrise mootori baasil välja esimese 27-liitrise versiooni võimsusega 790 hobujõudu, mille algne märgistus oli PV-12 (Private Venture) ning mis pärast nimetati ümber Merliniks. Paljud on arvanud, et mootor sai nime vana Inglise legendi võluri Merlini järgi, kuid tegelikult tuleneb nimi Rolls-Royce’i traditsioonist nimetada oma mootoreid röövlindude järgi (sõna tähendab väikepistrikku). Esimene lend tehti 1935. aastal, kui mootor pandi Hawker Harti külge. Katsetused tõid välja palju probleeme silindripea ja laagrite disainis, mistõttu kukuti järjepidevalt läbi 50-tunnisest töötamise testist.[2]
Kompressori tehnilises lahenduses tehti suur areng ja revolutsiooniliselt mindi üle kaheastmelisele kompressorile, mis aitas mootoril säilitada kõrgemat rõhku madalamatel pööretel. Lisaks kujundati ümber õhuvõtuavad ning hakati kasutama kvaliteetsemat, suurema oktaaniarvuga lennukikütust. Esimesed Merlinid said valmis 1937. aastal ning neid kasutati algul Suurbritannia legendaarsetel hävituslennukitel Supermarine Spitfire ja Hawker Hurricane, millel oli oluline roll lahingus Suurbritannia pärast. Lennukitootjad nägid mootoris tohutut potentsiaali ning selle tulemusel hakati Merlini modifitseeritud versioone kasutama ka Avro Lancasteri ja Handley Page Halifaxi pommitajatel. Lisaks oli USA-s litsentsi alusel toodetud Merlini versioon Packard V-1650 jõuallikaks North American P-51 Mustangile.[3]
Rolls-Royce arendas mootorit kogu sõja vältel. Järjepideva täiustamise, probleemide kõrvaldamise ja uute tehnoloogiate rakendamise tulemusel oli mootori kõige võimsam versioon Merlin 130/131 (2060 hj) sõja lõpuks kaks korda võimsam kui esimene Merlin II (1030 hj). Kuna kolbmootorite disain hakkas vaikselt 1940. aastate lõpul jalgu jääma reaktiivmootorite arengule, siis tootmine lõpetati 1950. aastal. Mootorit toodeti 17 versioonis kokku umbes 168 000 tükki.[4]
Mootori tehnilised andmed
[muuda | muuda lähteteksti]
Rolls-Royce Merlin 130 (RM 14 SM)[5]
[muuda | muuda lähteteksti]- Tüüp: neljataktiline turbokompressoriga V12, vedelikjahutusega
- võimsus:
- õhkutõusul 1645 hj / 3000 rpm
- stabiilsel lennul 1190 hj / 2650 rpm 7400 m kõrgusel
- töömaht: 27 L (1649 cu in)
- kaal: 778 kg
- kütus: 100/130 lennukikütus
- surveaste: 6 : 1
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ The Rolls-Royce Merlin Engine Imperial War Museums (vaadatud 07.04.2024).
- ↑ N. O'Dell, „The Magnificent Merlin,“ Aviation History, kd. 20, nr 1, lk. 30 –39, 2009.
- ↑ National Air and Space Museum. Packard (Rolls-Royce) Merlin V-1650-7, V-12 Engine. https://airandspace.si.edu/collection-objects/packard-rolls-royce-merlin-v-1650-7-v-12-engine/nasm_A19520106000 (vaadatud 07.04.2024).
- ↑ R. P. &. G. Fedder, „Aircraft Engines: a proud heritage and an exciting future,“ The Aeronautical Journal, kd. 120, nr 1223, lk. 131–169, 2016.
- ↑ P. H. Wilkinson, Aircraft Engines of the world - 1944, New York: Paul H. Wilkinson, lk 197, 1944.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Rolls-Royce Merlini mootor. JAW. Wikimedia Commons. 19. november 2005.
