[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Retsitatiiv

Allikas: Vikipeedia

Retsitatiiv on muusikas tavaliselt ühehäälne vokaalmuusika žanr, mida iseloomustab sõnalise teksti lausumise jäljendamine lauldes.

Retsitatiiv võib olla number suurvormides, näiteks ooperis, oratooriumis.

Retsitatiiv ooperis on loomuliku kõne lähedane laulev deklamatsioon või kõnemeloodiat jäljendav laulmine, mis viib ooperi tegevust edasi ning ühendab kahte muusikanumbrit. Tavaliselt kirjutatud ettekandmiseks ühele, mõnikord ka kahele häälele. Teksti ülesehitus on kooskõlas kõne loogikaga, kusjuures meloodia järgib kõne rütmi ja intonatsiooni. Deklameeritavaid retsitatiive kohtab Firenze Camerataga seotud ooperiajaloo esimestes teostes nagu Jacobo Peri "Euridice" (1600), Giulio Caccini "Euridice" (1600), Agostino Agazzari "Del sonare sopra l’basso" (1607), Marco da Gagliano "Dafne" (1608) jt. Tavaliselt saadetakse ret­si­tatii­vi vaid basso continuo harvade akordidega. Seda laulmisviisi nimetatakse kuivaks ehk secco retsitatiiviks. Dramaatilistes kõrgpunktides lisa­takse retsitatiivile kogu ansambel või orkester. Seda nimetatakse recitativo accompagnato ehk saa­te­ga retsitatiiviks. Retsitatiivi kasutati barokk ooperites ja hiljem nii tõ­sistes kui ka buffo ooperites.

Retsitatiiv arenes välja 17. sajandi alguses Itaalias helilooja Claudio Monteverdi ajal. Seda esines esimest korda tema ooperis "Il combattimento di Tancredi e Clorinda" (1624), kus jutustaja seob tegevust retsitatiiviga. Tollal olid selged erinevused Itaalia (recitativo), Prantsusmaa (récita­tif), Saksamaa (Rezitativ) ja Inglismaa (Recitative) heliloojate viljeldud retsitatiivide olemuses. Prantslased (eriti Jean-Baptiste Lully) modelleerisid retsitatiivi sõnateatri stiliseeritud deklameerimisena, mis olid sujuvalt meloodilised. Sakslased olid kinni piibellikes psalmides, mille kaudu väljendasid oma romantilist ellusuhtumist. Inglismaal oli retsitatiiv valdavalt monotoonne (näiteks Henry Purcelli teostes), kuid Inglise teatritele komponeerinud Georg Friedrich Händel ja Johann Adolf Hasse surusid peale sakslaste romantilisemat ja meloodilisemat lähenemist.

Esimese harvade akordidega retsitatiivid leiab Domenico Mazzocchi ooperist "La catena d’Adone" (1626). Väidetavalt kasutas esi­mest korda (1663) orkestrit retsitatiivi saat­miseks helilooja Gaetano Rovettino. Seda nimetati algul accompagnato („saatmine”) või stromentato („instrumentaalne”) ja see oli ka Christoph Willibald Glucki ooperireformi lahutamatu osa.

Populaarne vorm 18. sajandi tõsistes ooperites oli recitativo secco („kuiv retsitatiiv”), mille puhul retsitatiivi saadeti klavessiinil või mõnel keelpillil, enamasti tšellol. Seda võtet kasutati veel ka 19. sajandi keskel koomilistes ooperites, mida sageli viljeles Gaetano Donizetti. 19. sajandi II poolel retsitatiiv kui niisugune kadus, sest heliloojad komponeerisid libretole kompleksse muusika.

Prantsuse ooperites eelistati kaua aega retsitatiivide asemel kõnedia­loogi, näiteks Georges Bizet’ "Carmenis" või Charles Gounod' ooperites "Mireille" ja "La colombe". Hilisemates lavastustes asendati kõnedialooge lauldud retsitatiividega. Nimetatud prantslaste teoste puhul komponeeris Bizet’ "Carmenile" Viinis toimunud postuumsele lavastusele retsitatiivid Ernest Guiraud' ja Gounod' ooperitele vastavalt Erik Satie ja Francis Poulenc. Ka Carl Maria von Weberi "Der Freischütz" (1821) oli algselt kõnedialoogidega, kuid 1841. aasta Pariisi lavastusele kirjutas retsitatiivid Hector Berlioz. Paljud heliloojad, sealhulgas ka Mozart ja Rossini, end retsitatiivide komponeerimisega eriti ei vaevanud, vaid jätsid selle oma õpilaste ülesandeks või kohustasid seda tegema teatrite juures töötavaid heliloojaid ja muusikajuhte või palusid abi mõnelt teiselt heliloojalt. Rossini koomilisele ooperile "La Cenerentola" (1817) komponeeris retsitatiivid muusik Luca Agolini.

Retsitatiiv on olnud aeg-ajalt kasutusel ka 20. sajandi ooperiloomingus. Seda kohtab iroonilises vormis Kurt Weilli "Die Dreigroschenoperi" finaalis, George Gershwini ooperis "Porgy ja Bess", Carl Orffi "Prometheuses" deklameerivas vormis ja Arnold Schönbergi ooperis "Pierrot Lunaire".