Polüklooritud bifenüülid
Polüklooritud bifenüülid (lühendatult PCB-d) on tsüklilised orgaanilised ühendid, kus kahel omavahel seotud benseenituumal on 1–10 vesiniku aatomit asendunud kloori aatomi(te)ga.
Polüklooritud bifenüülide keemiline üldvalem on C12H10-xClx.
Et PCB-d on keemiliselt väga püsivad ning kõrge kuumataluvusega, olid nad aastatel 1930–1980 laialdaselt kasutusel elektri- ja hüdraulikaseadmetes ning määrdeainetes (näiteks jahutusvedelikena ning trafo- ja kondensaatoriõlide segudes). PCB-sid leidubki peamiselt trafodes ja kondensaatorites. Näiteks sisaldavad PCB-sid peaaegu kõik kondensaatorid, mis on toodetud aastatel 1930–1980.
PCBd on väga toksilised ühendid, sealhulgas kantserogeensed, ja neil on kalduvus ökoloogilistes toiduahelates biomagnifitseeruda. Samuti on nad veekeskkonnas väga püsivad. Kuna PCB-d on kantserogeensed, on nad ohtlikud inimese tervisele. Nad võivad sattuda inimorganismi hingamis- ja neeluteede või naha kaudu.
Euroopa Liidus keelustati rangelt PCB-de kasutamine ja nendega kauplemine juba 1985. aastal, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks tuli kõrvaldada või saastest vabastada kõik ikka veel PCB-sid sisaldavad seadmed.[1]