Pikakarvaline kolli
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. |
Pikakarvaline kolli on keskmist kuni suurt kasvu pika kasukaga koeratõug. Pikakarvalist kollit kasutati ja aretati lammaste karjatamiseks Šotimaal. Tänapäeval on kolli aretus keskendunud näituse- ja seltsikoera omadustele. Pikakarvalised kollid on peamiselt soobli, kolmevärvilise, hõbesinise või valge värvusega. Iseloomult on nad sõbralikud ning saavad hästi läbi lastega ja teiste koertega. [1]
Olemas on ka lühikese karvaga kolli, mis on tuntud kui lühikarvaline kolli. [2] Pikakarvaline ja lühikarvaline kolli on sama tõu erinevad variandid.[3] Pikakarvaline kolli sarnaneb ka Shetlandi lambakoerale.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pikakarvaline kolli oli sajandeid põhiliselt tuntud vaid Šotimaal, kuid nüüd on see üks maailma populaarsemaid koeratõuge. Kuna pikakarvaline kolli on pärit põlvkondi töökatest karjakoertest, on ta kohusetundlik ja suure intelligentsusega. Sajandeid on inimesed kasutanud kollit lammaste karjatamiseks. Kuna kolli on väga tark, koolitatakse teda ka vetelpäästekoeraks, pimedate juhtkoeraks, valvekoeraks ning isegi filmides osalemiseks. Arvatakse, et tõu nimi pärineb Šoti musta näoga lamba Colley nimest. Varased pikakarvalised kollid olid väiksemad, laia pea ja lühema koonuga. Tõu populaarsus kasvas, kui kuninganna Victoria kiindus pikakarvalise kolli tõusse.[4]
Suurbritannias kasutatakse tänapäeval karjakasvatuses rohkem borderkollit kui pikakarvalist kollit. Seevastu on Ameerika Ühendriikides ja paljudes Euroopa riikides hakatud kollit kasutama rohkem nii töö- kui ka näitusekoerana.
Üks vanimaid tõuspetsiifilisi klubisid Ameerika Ühendriikides on Ameerika kolliklubi, mis loodi 1886. aastal. Inglismaal loodi kolliklubi 1881. aastal.[1]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Pikakarvalisel kollil eristataskse nelja põhilist karva värvust:
- Soobel - heledast kuldpruunist mahagonini
- Kolmevärviline - must pruunide ja valgete märgistega
- Hõbesinine - hõbesinine mustade laikudega
- Valge - põhivärv valge, lisaks võib olla pruune, musti ja hõbesiniseid laike (tavaliselt peal).
Kõigil on kasukal valge piirkond. Tavaliselt saba otsas, kuid võib esineda ka kaela piirkonnas ning jalgadel. Mõnel võivad näol olla valged leegid. Ameerika Kennelklubi aktsepteerib karvavärvust valgena, kui koer on valdavalt valge koos soobel, kolmevärviliste või hõbesinist värvi laikudega pea peal ja mõnikord ka teistel kehaosadel.[3]
Aluskarv on kaetud pika, tiheda ning jämeda pealiskarvaga. Kaela peal ja rinna ees moodustub pikemast karvast lakk. Jäsemeid katab ehiskarv. Tagakehal moodustub karvast rüüs. Kõhul on karvastik pikem ja moodustab justkui alusseeliku.
Üks pikakarvalise kolli iseloomulikumaid jooni on tema pea. See on kooskõlas ülejäänud kehaga ja sarnaneb kiilule, mis kitseneb sujuvalt kõrvadest ninani. Koon on ümar, mitte kunagi kandiline. Pea värvus on varieeruv. Kolli silmad on keskmise suurusega ja mandli kujuga. Kõrvad peaksid olema pool-püsti ja ots ettepoole murdunud. Paljudel ei asetse kõrvad õigesti, mistõttu on suurel osal neist kõrvad kutsikana teibitud meditsiinilise liimi või paber teibiga.
Pikakarvaline kolli on väga sarnane Shetlandi lambakoerale, kes osaliselt on pikakarvalisest kolli järeltulija. Pikakarvalise kolli nägu on veidi tömbim ja kõrvad veidi suuremad. Sarnasusi on pikakarvalisel kollil ka borderkolliga, kuid viimase koon on lühem ja kaelus erinev.
Vastavalt tõustandardile pikakarvalise kolli suurus ja kaal varieerub. Isase kolli turjakõrgus on 55,8-66 cm ja emasel 50,8-61 cm. Isased kaaluvad 20-34 kg ja emased 15,8-29 kg. Pikakarvaline kolli ei kaalu tavaliselt üle 34 kg.
Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia tõustandardid võivad erineda. Suurbritannia tõustandardi järgi on pikakarvalised kollid tunduvalt väiksemad kui need kes kuuluvad Ameerika Kennelklubisse.[1]
Hooldus
[muuda | muuda lähteteksti]Pikakarvalise kolli karv vajab pulstumise vältimiseks hoolitsust. Eriti vajavad lahtise aluskarva eemaldamiseks tähelepanu kõrvade ja küünarnukkide piirkond. Iganädalane kammimine aitab hoida kasukat ja nahka tervena. Kui emased on steriliseeritud, vahetavad nad karva kord aastas. Emastel toimub karvavahetus umbes kolm kuud pärast jooksuaega ja isastel nende sünnipäeva paiku. Nendel aegadel vajab karv rohkem hoolitsust.[5]
Iseloom
[muuda | muuda lähteteksti]Pikakarvaline kolli ei ole närviline ega agressiivne ning saab hästi läbi laste ja teiste loomadega. Häbelikkuse vältimiseks peab pikakarvalist kollit sotsialiseerima. Kuna pikakarvaline kolli on keskmist kuni suurt kasvu koer, sobib talle rohkem elada majas kui väikses korteris. Pikakarvalisel kollil on karjakoera instinktid, mistõttu võib ta olla veidi häälekam, kuid teda on võimalik õpetada mitte haukuma. Igal koeral on karjakoera instinkti tugevus erinev. Pikakarvaline kolli on väga lojaalne perekoer. Nad on loomult lapsi kaitsvad. Pikakarvalised kollid on harva agressiivsed ning kaitsmisel piirduvad nad haukumise ja visuaalse hoiatusega. Nad on suure õpihimuga ning kõige paremini reageerivad leebele käele.[1]
Tervis
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi pikakarvalised kollid on üldiselt vastupidavad ja terved, on neil mõningaid tõugu mõjutavad tervise probleemid.
Kõige sagedamini esineb neil kolli silmaanomaalia (CEA), mis on geneetiline haigus. See põhjustab silma vale arengu, mis võib viia nägemise kaotuseni. Haigusele ei ole ravi, mistõttu on oluline teha kutsikale DNA test haiguse diagnoosimiseks.[1] CEA võib esineda ka teistel koeratõugudel nagu lühikarvalisel kollil, Shetlandi lambakoeral, Austraalia lambakoeral, borderkollil, Lancashire Heeleril ja Nova Scotia retriiveril.[6]
Harvem esineb neil progresseeruv võrkkesta atroofia (PRA), mis põhjustab nägemise järkjärgulist halvenemist kuni täieliku nägemise kaotuseni. Tegemist on geenetilise haigusega, mida on võimalik kindlaks teha geenitesti abil.
Koerte tsükliline neutropeenia (CCN) on tsükliline verehaigus, mis kutsikatele on tavaliselt surmav. Seda nimetatakse ka “halli kolli sündroomiks”, kuna haiged kutsikad on kahvatu halli, roosakashalli või beeži värvusega. Kutsikad, kes ellu jäävad kannatavad kogu elu immuunsushäirete all ja elavad harva üle kolme aasta. DNA testi abil on võimalik tuvastada retsessiivse geeni kandjad.
Pikakarvalisel kollil võib esineda ka puusaliigese düsplaasiat, mis on geneetiline haigus. Haigusele ei ole täielikku ravi, kuid on võimalik sümptomeid leevendada. Võrreldes talle lähedaste ja samas kasvus olevate tõugudega esineb pikakarvalisel kollil seda haigust vähe.
Pikakarvaline kolli võib kanda MDR1 geeni, mille tõttu on koeral suurenenud tundlikkus teatud ravimite suhtes, mis võivad tuua kaasa neuroloogilised probleemid ning surma. Haigust määratakse geenitestiga. MDR1 geen esineb peale pikakarvalise kolli ka teistel tõugudel.
Lisaks nendele haigustele on ka teisi, mida pole võimalik DNA testiga kindlaks teha.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 https://en.wikipedia.org/wiki/Rough_Collie. Wikipedia. Vaadatud 06.11.2020
- ↑ https://kennelliit.ee/wp-content/uploads/est_standardid/microsoft_word_-_156_collie_pikakarvaline_et.pdf. Eesti Kennelliit. Vaadatud 07.11.2020
- ↑ 3,0 3,1 https://www.collieclubofamerica.org/. Collie Club of America. Vaadatud 08.11.2020
- ↑ https://www.dogsnz.org.nz/breeds/collie-rough. Dogs New Zealand. Vaadatud 06.11.2020
- ↑ https://www.akc.org/dog-breeds/collie/. American Kennel Club. Vaadatud 08.11.2020
- ↑ http://www.collieeye.org.uk/pages/cea.html. The Collie Eye. Vaadatud 07.11.2020