Pihlakas

Pihlakas
Harilik pihlakas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Roosilaadsed Rosales
Sugukond	Roosõielised Rosaceae
Alamsugukond	Õunapuulised Maloideae
Perekond	Pihlakas Sorbus L.

Pihlakas (Sorbus) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond.

Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on põõsad.

Maailmas leidub üle 100 liigi, millest Eestis kasvab pärismaisena kolm.

Kirjeldus

Pihlakas on pilgupüüdjaks sügismaastikus

Pihlaka lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi, aga need puud ei ole kuigi lähedalt omavahel sugulased. Lehepungad on kohevad ja karvased. Pihlakal on suured liitlehed, mis koosnevad 11–23 lehekesest, mis paiknevad leherootsul paarikaupa ja rootsu otsas on veel üks paaritu leheke. Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad.

Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Õies on emakat ümbritsev õiepõhi arenenud õietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning need asuvad kolmes reas.

Vili on kerajas väikeste seemnetega õun, aga kuna ta on väga pisike, siis kutsutakse teda rahvasuus marjaks. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Vili sisaldab ka sorbiinhapet, millel on antiseptiline toime, samuti mikroelemente ja vitamiine: askorbiinhapet, P-vitamiini, karoteeni ja glükosiide, sealhulgas amügdaliini.

Kasvatamine

Aedpihlakas (S. domestica) on vanim kultuuristatud liik.

Liigid

Pihlaka õisik

Pihlakamarjad

Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakatel palju alamliike. Viimasel ajal on hakatud pihlaka perekonda mõnevõrra kitsamalt tõlgendama, nii et osa alamperekondi on omaette perekondadeks tõstetud.

Kogu perekonnale on väga iseloomulikud liikidevahelised hübriidid, isegi nende liikide vahel, mis kuuluvad eri alamperekondadesse. Hübriididele on omane apomiksis ehk viljade arenemine ilma viljastumiseta. Niisuguste viljade seemned annavad emastaime täpseid koopiaid ehk kloone. Niisugune mittesuguline paljunemine on viinud paljude mikroliikide tekkeni.

Eesti liigid

Eestis kasvab pärismaisena kolme liiki pihlakaid:

• harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)
• pooppuu (Sorbus intermedia)
• tuhkpihlakas (Sorbus aria)

Viimane on haruldane ja kasvab vaid Lääne-Saaremaal. Lisaks neile kasvab Eestis soome pihlakas ehk hübriidpihlakas (Sorbus ×hybrida). Soome pihlakas on hariliku pihlaka ja pooppuu hübriid. Soome pihlaka pidamine Eestis looduslikult kasvavaks liigiks on vaieldav. Siiski kasvab Lääne-Saaremaal vähemalt üks selle liigi viljuv puu.

Teisi liike

• Sorbus aria – valge pihlakas
• Sorbus cashmiriana – kašmiiri pihlakas (valgete viljadega)
• Sorbus sambucifolia – leedrilehine pihlakas
• Sorbus domestica – aedpihlakas

Sordid

Vanemad hariliku pihlaka teisendid on 'Moravica' (määripihlakas) ja 'Rossica' ('Vene pihlakas').

Ivan Mitšurin on aretanud mitmeid olulisi kaughübriide nagu 'Granatnaja', 'Likernaja' syn 'Likjornaja', 'Mitšurinskaja dessertnaja'.

Kasutamine

Pihlakas on kasvukoha suhtes leplik

Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve.

Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks.

Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat.

Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, džemmi, kisselli, marmelaadi ja želeed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse.

Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta.

Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks.

Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas.

Vaata ka

• Väike-Saadu pihlakas
• pihlenelas