Moritz Schlick

Moritz Schlick
Sünniaeg	14. aprill 1882 Berliin
Surmaaeg	22. juuni 1936 (54-aastaselt) Viin
Amet	füüsik, filosoof, teadusfilosoof

Moritz Schlick [m'oorits šlikk] (14. aprill 1882 – 22. juuni 1936) oli saksa filosoof, loogilise positivismi rajaja ja Viini ringi asutaja.

Ta sündis Berliinis jõukas perekonnas.

Ta õppis füüsikat Heidelbergis, Lausanne'is ja lõpuks Berliini ülikoolis Max Plancki juhendamisel. Aastal 1904 valmis tema väitekiri "Valguse peegeldumisest mittehomogeenses keskkonnas").

Aastal 1908 avaldas ta õhukese raamatu "Elutarkus", milles ta kuulutas eudaimonismi, mille järgi kõrgeim eetiline eesmärk on õnn. Aastal 1910 avaldati tema habilitatsioonitöö "Tõe loomusest moodsa loogika järgi". Järgnes mitu kirjutist esteetikast. Seejärel hakkas Schlick tegelema epistemoloogia, teadusfilosoofia ja teaduse üldiste probleemidega. Muuhulgas avaldas ta 1915 kirjutise Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Samuti avaldas ta teose "Ruum ja aeg moodsas füüsikas".

Schlick sai professorikoha algul Rostocki ülikooli ja 1921 oma sõbra Einsteini eestkostel Kieli ülikooli, kuid need kohad teda ei rahuldanud. Aastal 1922 sai ta Viini ülikooli induktiivteaduste professori koha. Samal aastal tegi filosoofide ja teadlaste rühm, kuhu teiste seas kuulusid Rudolf Carnap, Herbert Feigl, Kurt Gödel, Hans Hahn, Otto Neurath ja Friedrich Waismann, Schlickile ettepaneku hakata regulaarselt koos käima, et arutada teadust ja filosoofiat. Algul nimetasid nad end Ernst Machi ühinguks, kuid tuntuks said Viini ringina.

Viini ringis arutati palju Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilist traktaati". Schlick võttis 1924 Wittgensteiniga ühendust. Lõpuks nõustus Wittgenstein Schlicki ja Friedrich Waismanniga kohtuma, et arutada "Traktaati" ja teisi ideid. Schlicki mõjul hakkas Wittgenstein mõtlema filosoofia juurde tagasipöördumisele. Osaliselt tänu Schlickile hakkas Wittgenstein kirja panema mõtisklusi oma "Filosoofiliste uurimuste" teemadel. Schlicki ja Waismanni arutelud Wittgensteiniga kestsid, kuni Wittgenstein leidis, et Rudolf Carnap oli ilma loata ühes oma kirjutises kasutanud tema ideid. Wittgenstein jätkas arutelusid kirjavahetuses Schlickiga, kuid tema formaalne kokkupuude Viini ringiga lõppes 1932.

Schlick töötas 1918–1925 raamatu "Üldine tunnetusteooria" kallal, milles ta muuhulgas ägedalt ründas aprioorset sünteetilist teadmist. Aastatel 1926–1930 kirjutas Schlick raamatu "Eetika probleemid", milles ta paljude Viini ringi liikmete üllatuseks näitas eetikat elujõulise filosoofiaharuna. Samal ajal avaldas Viini ring pühendusteose Schlickile "Teaduslik maailmakäsitus: Viini ring", mis esitas ringi väljakujunenud metafüüsikavastase positsiooni.

Kui Saksamaal ja Austrias tõstis pead natsionaalsotsialism, emigreerusid paljud Viini ringi liikmed USA-sse ja Suurbritanniasse, Schlick aga jäi Viini Ülikooli. Kui Herbert Feigl Schlicki 1935 külastas, väljendas viimane kohkumust sündmuste üle Saksamaal.

Juunis 1936 oli Schlick ülikooli trepist üles õppetööle minemas, kui talle tuli vastu endine üliõpilane, natsist Nelböck, kelle väitekirja eetikast Schlick oli läbi kukutanud. Ta hakkas ägedalt rääkima ühest Schlicki kirjutisest. Kui Schlick talle vastu vaidles, võttis üliõpilane välja püstoli ja tulistas talle rindu. Schlick suri varsti. Üliõpilase üle peeti kohut ja ta mõisteti süüdi. Ta mõisteti 10 aastaks vangi, kuigi ta oleks võinud saada surmanuhtluse.

Sellest mõrvast sai tüüpjuhtum, mis iseloomustas kasvavaid rassistlikke meeleolusid Viinis. Üliõpilast kujutati "kangelasliku aarialasena", kes tõstab mässu Viini ringi "hingetu juudi filosoofia" vastu. (Schlick ise ei olnud juut.) Kui Saksamaa 1938 Viini okupeeris, lasti üliõpilane vabaks. Temast sai natsipartei liige. Aastal 1941 taotles Nelböck täielikku rehabiliteerimist, sest ta oli aidanud lahti saada juudi professorist (tegelikult pärines Schlick Preisi aadlist). Nelbock võeti tööle sõjamajandusametisse, kus ta töötas sõja lõpuni. Ta suri 1954.

Looming

Põhjuslikkus tänapäeva füüsikas

Loogiliselt mõeldavaid füüsikalisi maailmu on lõpmata palju, ja inimese fantaasia nende välja- ja läbimõtlemisel on vaene. Inimese ettekujutusvõime on kõvasti kinni jämeda kogemuse näitlikes oludes, ainult peenema teadusliku kogemuse range sund sunnib teda sealt välja. Nii nagu "Tuhande ja ühe öö" kirju muinasjutumaailm on saadud harjumuspärase igapäevakogemuse väikese ümberrühmitamise teel, on kõige julgemad ja sügavamadki filosoofilised süsteemid saadud küll abstraktsematest, kuid harjumuspärastest mõistetest üsna läbinähtavate kombineerimisprintsiipide abil. Ka füüsik ei loo oma hüpoteese esialgu teisiti. Seda näitab eriti kangekaelsus, millega ta sajandeid uskus, et looduse seletamiseks on tarvis protsesse järele aimata näitlikult ettekujutatavate mudelite abil, nii et ta tahtis näiteks valguseetrile ikka ja jälle omistada nähtavate ja kombitavate ainete omadusi, kuigi selleks polnud vähimatki alust. Alles siis, kui vaadeldud tõsiasjad viivad ta mõttele kasutada uusi mõistestikke või sunnivad selleks, näeb ta uusi teid ja rebib end senistest mõtlemisharjumustest lahti, siis aga ka valmidusega ja ta hüppab kergesti Riemanni ruumi või Einsteini aja juurde, mis on nii julged ja sügavad kontseptsioonid, et ühegi luuletaja fantaasia ega filosoofi intellekt ei oleks suutnud nende peale tulla.

Ka pööret, milleni viimaste aastate füüsika on jõudnud põhjuslikkuse küsimuses, ei suudetud ette näha.

Positivism ja realism

Iga filosoofilist suunda määratlevad printsiibid, mida see peab fundamentaalseteks ja millele selle argumendid viitavad. Need muutuvad ajaloos, saades uusi sõnastusi, laienedes või kitsenedes või isegi muutes ajapikku oluliselt tähendust. Lõpuks tekib küsimus, kas on ikka veel tegu sama suunaga. Kui koos muutunud vaatega on alles veel ortodoksne suund, siis hakatakse neid vaateid lõpuks ka nime poolest eristama. Kui aga nimeliselt ühe suuna esindajad sõnastavad ja tõlgendavad printsiipe erinevalt, võib-olla isegi vasturääkivalt, siis tekib segadus ja möödarääkimine. See kaob alles siis, kui erinevad printsiibid viiakse selgelt lahku. Schlick tahab seda teha positivismi puhul. Auguste Comte'i ajast on juhtunud täpselt see, mida äsja kirjeldatud. Et lahendada tüli positivistlike printsiipide ümber, tahab Schlick selgelt välja tuua mõned printsiibid, mida ta ise pooldab, nimetatagu neid siis pärast positivismiks või mitte.

Kui nimetada positivistlikuks iga vaadet, mis eitab metafüüsika võimalikkust, siis Schlick on range positivist. Aga see kehtib metafüüsika teatud definitsiooni korral. See definitsioon ei ole kooskõlas filosoofias levinumate definitsioonidega, ja neist lähtumine tekitaks segaduse. Kui näiteks pidada metafüüsikat õpetuseks tõelisest olemisest, tegelikkusest iseeneses, transtsendentsest olemisest, siis peab olema ka mittetõeline olemine, nähtumuste maailm, millega tegelevad üksikteadused ja mida need suudavad ka täielikult tunnetada. Erinevus on siis selles, et nähtumused on vahetult antud, aga metafüüsilist tegelikkust tuleb kaudselt järeldada. Positivistid kõnelevad ju ka aina sellest, mis on antud, ja sõnastavad oma alusprintsiibi nii, et filosoof peab nagu loodusuurijagi täielikult jääma antu juurde pidama ning sellest metafüüsiku kombel kaugemaleminek on võimatu või mõttetu. Nii tuleb mõte, et antu, millest positivism räägib, ongi metafüüsika nähtumused, ning positivism ongi lihtsalt metafüüsika, millest kõik transtsendentne on välja jäetud. Nii sageli mõeldaksegi, aga see viib kergesti eksitusse. Juba sõna "antu" tekitab arusaamatusi. Andmise puhul peab ju tavaliselt olema andja, see, kellele antakse, ja antav. Metafüüsikule see sobib: andev on transtsendentne tegelikkus, saaja on tunnetav teadvus, mis omandab antava oma "sisuna". Positivist ei taha säärastest mõtetest midagi kuulda: "antu" tähendab talle lihtsalt kõige lihtsamat, mis pole enam küsitav. Seda võiks nimetada ka elamusteks, aga see tundub eeldavat läbielaja ja läbielatava eristamist, või teadvussisuks, aga see tundub eeldavat sarnast eristust ja pealegi keerulist teadvuse mõistet, mille alles filosoofid on leiutanud. Aga isegi kui need raskused kõrvale jätta, ei ole võib-olla ikka veel selge, mida antu all õieti mõeldakse. Kas sinna kuuluvad ainult sellised kvaliteedid nagu "sinine", "soe", "valu", või ka näiteks nendevahelised suhted ja nende kord? Kas kahe kvaliteedi sarnasus on samas mõttes antud nagu nad ise? Ja kui antut kuidagi töödeldakse või tõlgendatakse või nende üle otsustatakse, kas see mitte ei ole ka mingis mõttes antu?

Aga praegused tülid ei tule mitte sellistest ebamäärasustest, vaid tüliõun visatakse "reaalsuse" küsimusega. Kui metafüüsika tagasilükkamine tähendab transtsendentse tegelikkuse eitamist, siis tundub enesestmõistetav, et ta peab reaalseks ainult mittetranstsendentset olemist: ainult antu on tegelik. Võib-olla mõned positivistid on seda öelnud ja pooldanud (võib-olla need, kelle meelest füüsilised esemed on pelgalt loogilised konstruktsioonid või abimõisted), teistele on see vääralt omistatud. Kui keegi seda ütleb, siis ta väidab midagi sama metafüüsilist kui see, et on olemas transtsendentne tegelikkus. Jutt on välismaailma reaalsuse probleemist, ja tundub, et "realistid" usuvad välismaailma reaalsust, positivistid mitte. Schlicki meelest on (nagu metafüüsiliste lausete puhul üldse) mõttetu niimoodi kaht vaadet vastandada, sest kumbki partei tegelikult ei tea, mis ta öelda tahab.

Lause "ainult antu on tegelik" kõik tõlgendused viivad kohe metafüüsiliste vaadeteni. Välismaailma olemasolu küsimusena saab see probleem paista ainult sellepärast, et kuidagi tehakse vahet sisemisel ja välisel, ja seda tehakse niivõrd, kui antut käsitatakse teadvussisuna, selle subjekti või nende subjektide juurde kuuluvana, kellele see antud on. Siis omistatakse vahetutele andmetele teadvuslikkus, ettekujutuste või ideede iseloom, ja siis see lause ütleb, et kõik tegelik on teadvuslik. See on metafüüsilise idealismi printsiip. Kui filosoof arvab, et ta tohib rääkida ainult sellest, mis talle endale antud on, tekib solipsistlik metafüüsika. Kui ta arvab, et tohib eeldada, et antu on paljude subjektide vahel jaotunud, tekib George Berkeley laadis idealism.

Nii et selline tõlgendus teeb positivismi samaseks vanema idealistliku metafüüsikaga. Aga positivismi rajajad tahtsid midagi muud, ja see ei ole positivismi metafüüsikavastase sihiga ühitatav. Idealism ja positivism on lepitamatud. Sellest räägib positivist Ernst Laas, ja kui tema õpilane Hans Vaihinger nimetab oma õpetust idealistlikuks positivismiks, siis on see ainult üks selle vastuoludest. Ernst Mach rõhutas oma positivismi erinevust Berkeley metafüüsikast, tema ja Richard Avenarius püüdsid hoolega mitte käsitada antut teadvussisuna ja seda mõistet oma teooriast kaugel hoida.

Ebakindluse tõttu positivistide leeris pole ime, et "realist" ei pööra nendele erinevustele tähelepanu ning ründab teesi "on olemas ainult teadvussisud" või "on olemas ainult sisemaailm", tabamata metafüüsikavastast positivismi. Realist võib siiski arvata, et on täiesti vältimatu pidada antut teadvussisuks, subjektiivseks, ning pidada Machi ja Avenariuse katseid kuulutada antu neutraalseks ning seesmise ja välise erinevus ära kaotada ebaõnnestunuks, uskudes, et metafüüsikavaba vaade pole lihtsalt võimalik. Ent selliseid mõttekäike kohtab harvem. Ja kuidas ka poleks, välismaailma reaalsuse probleem on niikuinii mõttetu pseudoprobleem.

Filosoofia õietine asi on otsida ja selgitada väidete ja küsimuste tähendust.

Publikatsioone

• Über die Reflexion des Lichtes in einer inhomogenen Schicht, väitekiri, Berlin 1904.
• Lebensweisheit. Versuch einer Glückseligkeitslehre, Becksche Verlagsbuchhandlung, München 1908.
• Das Grundproblem der Ästhetik in entwicklungsgeschichtlicher Bedeutung. – Archiv für die gesamte Psychologie, 14, 1909, lk 102–132.
• Die Grenze der naturwissenschaftlichen und philosophischen Begriffsbildung. – Vierteljahrsschrift für wissenschaftliche Philosophie und Soziologie, 34, 1910, lk 121–142.
• Das Wesen der Wahrheit nach der modernen Logik. – Vierteljahrsschrift für wissenschaftliche Philosophie und Soziologie 34, 1910, lk 386–477.
• Gibt es intuitive Erkenntnis? – Vierteljahrsschrift für wissenschaftliche Philosophie und Soziologie. 37, 1913, lk 472–488.
• Die philosophische Bedeutung des Relativitätsprinzips. – Zeitschrift für Philosophie und philosophische Kritik. 159, 1915, lk 129–175.
• Idealität des Raumes, Introjektion und psychophysisches Problem. – Vierteljahrsschrift für wissenschaftliche Philosophie und Soziologie lk 40, 1916, lk 230–254.
• Raum und Zeit in der gegenwärtigen Physik. Zur Einführung in das Verständnis der allgemeinen Relativitätstheorie. – Die Naturwissenschaften, 5, 1917, lk 161–167, 177–186.
• Erscheinung und Wesen (ettekanne Berliinis 1917). – Kant-Studien, 23, 1918, lk 188–208.
• Allgemeine Erkenntnislehre, Verlag von Julius Springer, Berlin 1918, 2. trükk 1925.
• Raum und Zeit in der gegenwärtigen Physik. Zur Einführung in das Verständnis der allgemeinen Relativitätstheorie, Verlag von Julius Springer, Berlin 1919, 4. trükk 1922.
• Naturphilosophische Betrachtungen über das Kausalprinzip. – Die Naturwissenschaften, 8, 1920, lk 461–474.
• Einsteins Relativitätstheorie. – Mosse Almanach, 1921, lk 105–123.
• Kritizistische oder empiristische Deutung der neuen Physik? – Kant-Studien, 26, 1921, lk 91–111.
• Hermann von Helmholtz. Schriften zur Erkenntnistheorie, toim Moritz Schlick ja Paul Hertz, Springer, Berlin 1921.
• Helmholtz als Erkenntnistheoretiker (ettekanne Berliinis 1921). – Helmholtz als Physiker, Physiologe und Philosoph, Karlsruhe 1922, lk 29–39.
• Die Relativitätstheorie in der Philosophie (ettekanne Leipzigis 1922). – Verhandlungen der Gesellschaft Deutscher Naturforscher und Ärzte, 87, Leipzig 1922, lk 58–69.
• Naturphilosophie. – Max Dessoir (toim). Die Philosophie in ihren Einzelgebieten. (Lehrbuch der Philosophie, II), Berlin 1925, lk 395–492.
• Erleben, Erkennen, Metaphysik. – Kant-Studien, 31, 1926, lk 146–158. Järeltrükk (täiendusega märkuses lk 7): Gesammelte Aufsätze 1926–1936, lk 1–17.
• Vom Sinn des Lebens. – Symposion. Philosophische Zeitschrift für Forschung und Aussprache, 1, 1927, lk 331–354.
• Erkenntnistheorie und moderne Physik. – Scientia 45, 1929, lk 307–316.
• Die Wende der Philosophie. – Erkenntnis, 1, 1930, lk 4–11.
• Fragen der Ethik (=Schriften der wissenschaftlichen Weltauffassung, 4), Verlag von Julius Springer, Wien 1930.
• The Future of Philosophy. – Proceedings of the Seventh International Congress of Philosophy/Oxford 1930, London 1931, lk 112–116.
• Kausalität in der gegenwärtigen Physik. – Die Naturwissenschaften, 19, 1931, lk 145–162.
• Gibt es ein Materiales Apriori? (ettekanne Viinis 1930). – Wissenschaftlicher Jahresbericht der Philosophischen Gesellschaft an der Universität zu Wien für das Vereinsjahr 1931/32, Wien 1932, lk 55–65.
• The Future of Philosophy (ettekannen Stocktonis). – College of the Pacific Publications in Philosophy, I, 1931,lk 45–62.
• A new Philosophy of Experience (ettekanne Stocktonis). – College of the Pacific Publications in Philosophy, I, 1931, lk 63–78.
• Causality in Everyday Life and Recent Science (ettekanne Berkeleys). – University of California Publications in Philosophy, XV, 1932, lk 99–125.
• Positivismus und Realismus. – Erkenntnis, 3, 1932, lk 1–31.
• Über das Fundament der Erkenntnis. In: Erkenntnis 4, 1934, S. 79–99.
• Philosophie und Naturwissenschaft. (Vortrag in Wien 1929). In: Erkenntnis 4, 1934, S. 379–396.
• Über den Begriff der Ganzheit. In: Erkenntnis 5, 1934, S. 52–55.
• Ergänzende Bemerkungen über P. Jordans Versuch einer quantentheoretischen Deutung der Lebenserscheinungen. In: Erkenntnis 5, 1934, S. 181–183.
• Über den Begriff der Ganzheit (Vortrag in Wien). In: Wissenschaftlicher Jahresbericht der Philosophischen Gesellschaft an der Universität zu Wien für die Vereinsjahre 1933/34 und 1934/35, Wien 1935, S. 23–37.
• Facts and Propositions. In: Analysis 2, 1935, S. 65–70.
• Unanswerable Questions? In: The Philosopher 13, 1935, S. 98–104.
• De la Relation entre les Notions Psychologiques et les Notions Physiques. In: Revue de Synthèse 10, 1935, S. 5–26.
• Sind Naturgesetze Konventionen? In: Actes du Congrès International de Philosophie Scientifique, Paris 1935, IV: Induction et Probabilité (= Actualités Scientifiques et Industrielles 391), Paris 1936, S. 8–17. 2, 1935, S. 65–70.
• Gesetz und Wahrscheinlichkeit In: Actes du Congrès International de Philosophie Scientifique, Paris 1935, IV: Induction et Probabilité (= Actualités Scientifiques et Industrielles 391), Paris 1936, S. 8–17. 2, 1935, S. 46–57.
• Meaning and Verification. In: The Philosophical Review 45, 1936, S. 339–369.
• Über den Begriff der Ganzheit. In: Actes du Huitième Congrès International de la Philosophie à Prague, 2-7 September 1934 Prag 1936, S. 85–99.
• Quantentheorie und Erkennbarkeit der Natur. In: Erkenntnis 6, 1937, S. 317–326.
• L'École de Vienne et la Philosophie Traditionelle. In: Travaux du lXème Congrès IOnternational de Philosophie, IV: L'Unité de la Science: la Méthode et les Méthodes (=Actualités Scientifiques et Industrielles 533), Paris 1937, S. 199–107.
• Gesammelte Aufsätze 1926-1936. Gerold & Co., Wien 1938. Online Archive
• Grundzüge der Naturphilosophie, hg. von W. Hollitscher und J. Rauscher, Wien 1948.
• Die Probleme der Philosophie in ihrem Zusammenhang. Suhrkamp Verlag, Frankfurt 1986.
• Moritz Schlick Gesamtausgabe. Springer Verlag, Wien/ New York 2006 ff. — Annähernd vollständige Autorenkopie von Bd. I/1, I/2, I/3, I/5, I/6