Milarepa

Milarepa ("Mila Puuvillas"; 1040–1123) oli Tiibeti õpetlane, luuletaja ja askeet, kes elas Tiibetis Kailashi mäel ja kirjutas tuhandeid salme. Ta oli Marpa õpilane. Tema elulugu on inspireerinud paljusid, teda järgitakse ja tema elust on kirjutatud raamat "Milarepa elu", mille autoriks on õpetlane Heruka ning teisi teoseid. Samuti on olemas laulukogumik "Sada tuhat Milarepa laulu", mida peetakse Tiibeti kirjanduse kuldvaraks. Teaduslikke tõendeid Milarepa elukäigu kohta on väga vähe; teda teataksegi Heruka ja teiste teoste kaudu.

Milarepa

"Milarepa 100 000 laulu" Tiibeti käsikirja illustratsioon

Lugu Milarepast

Milarepa (lapsena Mila) sündis ühes väikeses Lääne-Tiibeti külas ühe mäe jalamil. Külas tegeleti peamiselt põlluharimise ja loomakasvatusega. Mila vanemad olid jõukad inimesed ja neist peeti lugu. Mila ja tema väikeõde olid läbinisti ära hellitatud, kogu küla lemmiklapsed.

Siis jäi pereisa Mila-Dorje-Senge haigeks ja suri. Surivoodil kutsus ta oma venna ja õe enda juurde ja palus, et nad tema varanduse üle senikaua valvaksid, kuni väike Mila kord suureks kasvab ja naise võtab. Kuri onu ja tädi aga, niipea, kui nende vend oli surnud, jagasid Mila varanduse ära ja võtsid Mila pere endale teenijaks.

Viimases lootuses kogus Mila ema kokku kõik, mis tal veel oli ja korraldas külale pidusöögi, kus ta, pea väärikalt püsti, kuulutas kogu külale, mida tema lahkunud mehe vend ja õde tema perele teinud olid. Küla aga ei uskunud teda, kuna kuri onu ja tädi lükkasid kõik tagasi ja ütlesid, et see jutt on laim, midagi sellist pole olnud ja et nende vend määraski kogu varanduse algusest peale just neile. Mila-Dorje-Senge lesk olgu õnnelik, et tal üldse see teenija kohtki on, see võimaldati talle nende ligimesearmastusest ja kaastundest vaese viletsa lesknaise vastu. Ja nii oligi vaene Mila ema kogu oma viimsestki varandusest ilma - ta kulutas ju kõik selle pidusöögi peale ära.

Ema julgustas Milat minema musta maagiat õppima, et tal oleks võimalik oma kurjadele sugulastele kätte maksta. Mila kuulas oma ema sõna ja temast sai maagi õpilane. See maag õpetas tavaliselt küll rahvale süütuid silmamoondamisi, kuid kuulnud Mila kurba lugu, pühendas ta noormehe nõiakunsti sügavaimatesse saladustesse.

Mila naasis kodukülla, olles nüüd õppinud maag. Ta hakkas kohe oma võimeid järele proovima ja loitsis salamisi terve öö. Varsti peale seda kuulis Mila, et sugulaste pulma ajal oli hoone, kus nad viibisid, kokku varisenud, aga onu ja tädi olid imekombel ainsatena ellu jäänud.

Mila ei jäänud saavutatuga rahule ja proovis veel maagiat teha. Ta ronis mäe tippu ja saatis sealt küla peale hävitusliku rahetormi, mis hävitas kogu külainimeste viljasaagi. Ta kuulis pärast, kuidas külainimesed oma saagikaotuse üle kurtsid ja nad kahtlustasid, et tegu võis olla musta maagiaga.

Mila õpetaja, tark võlur, palus, et Mila läheks omale vaimset õpetajat otsima, kuna ilmselgelt ei suutnud ta oma võimeid kontrollida. Mila tegigi seda ja temast sai (pärast mitmeid katsetusi - iga õpetaja talle ei sobinud), Marpa õpilane. Marpa õpetas talle mitmeid tarkusi, aga alguses pani ta Mila proovile, lastes tal ehitada kindluseid ja need hiljem maha lõhkuda ning testides mitmel muul viisil õpilase kannatlikkust - Marpa tahtis, et Mila oleks jäägitult kannatlik, ja et ta usaldaks oma guru täielikult. Marpa oli selle kohta unes ette näinud.

Tuli aeg, kui Mila lahkus Marpast, et jätkata talle saatuse poolt ette nähtud teekonda. Ta ronis Kailashi (Kangribôqe) mäele ja veetes seal palju aastaid üksinduses ja sügavas mõtiskelus. Ta elas kaljukoopas, rüüpas üksnes nõgeseleent (sellepärast, räägitakse, olevat ta keha olnud üleni roheline) ja kandis üksnes helevalget puuvillarüüd, isegi talvel. Selle rüü järgi anti talle hüüdnimi "Mila puuvillas" ehk "Milarepa". Ta kirjutas luulet ja lõi laule. Milarepa oli suur sõber looduse ja loomadega ja kõik tema õpilased leidsid ise tee tema juurde. Milarepa olevat oma õpilastele öelnud:

"Kui kord kaotad erisused sa

Iseeenese ja teiste vahel

Teiste teenijaks siis minna võid

Ja kord, kui teenijana edu saavutad, siis -

Kohtuma saad minuga

Ja leidnud mind sa kord-

Eks sama teed siis käid, kui Buddha käinud kord".

Välislingid

Kangriboqê