Lenddraakon
| Lenddraakon | |
|---|---|
 Draco taeniopterus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Sisalikulised Sauria |
| Ülemsugukond |
Iguania |
| Sugukond |
Agaamlased Agamidae |
| Alamsugukond |
Agaminae[1] |
| Perekond |
Lenddraakon Draco Linnaeus 1758 |
Lenddraakonid (Draco) on soomuseliste seltsi agaamlaste sugukonda kuuluvate sisalike perekond.
Teaduslikult kirjeldas lenddraakoneid esimesena Linnaeus 1758 ja valis neile niisuguse nimetuse nende lennuvõime tõttu, mis on roomajate seas ebatavaline.[2]
Nad elavad kogu Kagu-Aasias Lõuna-Indiast ja Lõuna-Hiinast kuni Filipiinide ja Väikeste Sunda saarteni.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Lenddraakonite üldpikkus ei ületa 25–40 cm. Saba hõlmab sellest umbes poole, mõnel liigil rohkemgi. Kõige suurem liik suur lenddraakon elab Malaka poolsaarel ja Lõuna-Birmas ning kasvab kuni 40 cm pikaks. Kõige levinuma liigi, täpilise lenddraakoni pikkus koos sabaga ei ületa 20 cm.[2]
Lenddraakonite pea on kõrge ja nurgeline, lühikese tömbi ninamikuga. Kurgualuse keskjoonel ripub isastel kurgupaun, mis ulatub kaugele ette, kuni ninamiku eesservani, sest pauna toetavad keeleluu jätked. Kaela külgedel on kõrvale suunatud lamedad nahaväljakasvud.[2]
Keha on sihvakas ja lamenenud, kaetud väikeste soomustega, mille keskel on üksikuid teritunud köbrukesi. Mõnel liigil on kuklas, puusade tagaserval ja sabal madal hari, mis moodustub väikestest lamedatest kolmnurksetest soomustest. Pikkadel jalgadel on haakuvad varbad ja teravad kõverad küünised. Saba on väga pikk ja niitjalt peenenenud.[2]
Lenddraakoni keha on ülalt tavaliselt roheline või rohekashall tumedate täppidega. Niisugusena on loom tagasihoidlik ega tõmba endale kuidagi tähelepanu. Ent nahakurrud, kurgupaun ja väljakasvud on väga erksalt värvunud. Kuidas nimelt, see oleneb suuresti liigist, aga varieerub isegi liigisiseselt ja isendid suudavad selle põhjal üksteisel vahet teha. Isased on alati eredamalt värvunud kui emased. Õieliaetud nahakurdude ülapool võib olla oranžikas-punane, pronksjas, punakaskollane, tumepurpurne, punakas- või kollakaspruun, arvukate mustade laikude või vöötidega, heledate tähnide või valgete ristjoontega. Alt on nahakurrud tavaliselt sidrunkollased või helesinised. Kurgupaunal võivad ülekaalus olla kollased, helesinised, punased või mustad toonid. Kireva välimuse pärast võrreldakse lenddraakoneid sageli liblikatega.[2]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]
Lenddraakonid on puuloomad. Võras on nad tavaliselt üsna kõrgel. Kui lenddraakonit jälitama hakata, siis ei kiirusta ta hüppama, vaid jookseb kiiresti tüve mööda veelgi kõrgemale. Kui oht on endiselt lähedal, siis tõukab ta jalgadega jõuliselt ära, sirutab nahakurrud laiali ja lendab naaberpuule, kus esimese asjana jookseb puu taha peitu.[2]
Kui lenddraakon rahulikult istub, siis on tema ebaroided ja nende toetatud nahakurrud pööratud tahapoole, surutud vastu keha ega paista välja. Enne hüpet ajab lenddraakon need laiali ja loomale nagu tekiks kummalegi küljele tiib. Lenddraakon hüppab 20–30° nurga all ülespoole. Ta võib hüpata mitmekümne meetri kaugusele, mis tema väikesi mõõtmeid arvestades on märkimisväärne kaugus. Hüppe ajal võib ta lennusuunda nii rõht- kui püsttasandis pisut muuta.[2]
Lenddraakoni kõige pikem registreeritud hüpe küündis 60 meetri kaugusele ja selle jooksul kaotas loom kõrguses üksnes 10 m.
Igal isasloomal on oma jahiala, mis hõlmab mitu lähestikku kasvavat puud. Kui kaks isast kokku saavad, siis alustavad nad oma kurgupauna vastastikku pungitamisest. Kui sedamoodi ei suudeta kindlaks teha, kumb neist tugevam on, siis järgneb kähmlus. Võitja kihutab kaotaja oma territooriumilt välja.[2]
Lenddraakonid toituvad kõikvõimalikest putukatest, eriti sipelgatest. Nad püüavad saaki puude lehtedel ja tüvedel, aga lendavaid putukaid haaravad tihti lennult.[2]
Emased lenddraakonid kaevavad puutüve jalami lähedale augu ja munevad sinna 2–6 muna[2]. Emane valvab neid umbes ööpäeva jagu, aga siis lahkub ega tee enam oma järglastega mingit tegemist. See on ka ainus juhtum, kus lenddraakon üldse maapinnale tuleb.
Liigid
[muuda | muuda lähteteksti]
Lenddraakonite perekonnas eristatakse järgmisi liike (liigi järel on esmakirjeldaja(te) nimi ja esmakirjeldamise aasta). Kaks liiki antakse teistsuguse perekonnanimega selle märgiks, et need esmakirjeldati teise perekonda, kuid tänapäeval arvatakse lenddraakonite hulka:[3]
- Draco abbreviatus Hardwicke & Gray, 1827
- Draco affinis Bartlett, 1895
- Draco beccarii Peters & Doria, 1878
- Draco biaro Lazell, 1987
- Draco bimaculatus Günther, 1864
- Draco blanfordii (suur lenddraakon) Blanford, 1878
- Draco boschmai Hennig, 1936
- Draco bourouniensis Lesson, 1834
- Draco caerulhians Lazell, 1992
- Draco cornutus Günther, 1864
- Draco cristatellus Günther, 1872
- Draco cyanopterus Peters, 1867
- Draco dussumieri Duméril & Bibron, 1837
- Draco fimbriatus Kuhl, 1820
- Draco formosus Boulenger, 1900
- Draco guentheri Boulenger, 1885
- Draco haematopogon Gray, 1831
- Draco indochinensis Smith, 1928
- Draco iskandari McGuire & Brown, Mumpuni, Rivanto & Andayani, 2007
- Draco jareckii Lazell, 1992
- Draco lineatus Daudin, 1802
- Draco maculatus (täpiline lenddraakon) Gray, 1845
- Draco maximus Boulenger, 1893
- Draco melanopogon Boulenger, 1887
- Draco mindanensis Stejneger, 1908
- Draco modiglianii Vinciguerra, 1892
- Draco norvillii Alcock, 1895
- Draco obscurus Boulenger, 1887
- Draco ornatus Gray, 1845
- Draco palawanensis McGuire & Alcala, 2000
- Draco quadrasi Boettger, 1893
- Draco quinquefasciatus Hardwicke & Gray, 1827
- Draco reticulatus Günther, 1864
- Draco rhytisma Musters, 1983
- Draco spilonotus Günther, 1872
- Draco spilopterus Wiegmann, 1834
- Draco sumatranus Schlegel, 1844
- Draco supriatnai McGuire & Brown, Mumponi, Riyanto & Andayani, 2007
- Draco taeniopterus Günther, 1861
- Draco timorensis Kuhl, 1820
- Draco volans Linnaeus, 1758
- Draco walkeri Boulenger, 1891
- Haemodracon riebeckii Peters, 1882
- Haemodracon trachyrhinus Boulenger, 1899
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Draco |
- Nicolaus Michael Oppel, Die Ordnungen, Familien und Gattungen der Reptilien, als Prodrom einer Naturgeschichte derselben in Commission bey Joseph Lindauer, München, lk. 31, 1811 OpenLibrary raamat (vaadatud 23.09.2013) (saksa ja ladina keeles)
- Association of Scientific Gentlemen of Philadelphia, The Book of Nature: Embracing a Condensed Survey of the Animal ..., 2. kd., lk. 6, 1834 (vaadatud 23.09.2013) (inglise keeles)
- Karl-L. Schuchmann (toim.), T.Q. Nguyen, R. Stenke, H.X. Nguyen & T. Ziegler, Tropical Vertebrates in a changing World, The terrestrial reptile fauna of the Biosphere Reserve Cat Ba Archipelago, Hai Phong, Vietnam, Bonner Zooloogische Monographien, nr. 57, 2011 (vaadatud 23.09.2013) (inglise keeles)